Ebaharilik šrift. Том Хэнкс

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on elus!” Anna oli alasti ja kuivatas ennast. Ta oli juba jooksmas käinud.

      „Olen või?” Mu külmetus ei olnud parem. Mitte üks raas. Ainus uus tunne oli uimasus.

      „Sa võtsid kogu selle kraami sisse?” Anna viipas väikese kirjutuslaua poole, mis oli kaetud minu eneseravitsemise jäänukitega.

      „Ma olen ikka veel haige,” väitsin end jõuetult kaitstes.

      „See, kui sa ütled, et oled ikka veel haige, teebki sind ikka veel haigeks.”

      „Ma tunnen end nii viletsalt, et sinu loogika tundub lausa loogiline.”

      „Sa jäid nii paljust ilma, paikene. Me käisime eile õhtul Mehhiko mahetoitu söömas. Ricardol oli sünnipäev. Meid oli umbes nelikümmend ja piñata. Hiljem läksime ringrajale ja sõitsime miniautodega. Ma helistasin ja saatsin sulle sõnumeid, aga ei midagi.”

      Võtsin telefoni. Õhtul kella kuuest poole kaheni öösel oli AnnaGraphicControl helistanud ja sõnumeid saatnud kokku kolmkümmend kolm korda.

      Anna hakkas riietuma. „Hakka parem pakkima. Me peame siit välja registreerima ja läheme siis Ricardo kontorisse nõupidamisele. Ja sealt lennujaama.”

      Anna juhtis PonyCari tööstusparki kusagil Fort Worthis. Istusin jubeda enesetundega vastuvõtus, nuuskasin pidevalt nina ja üritasin keskenduda oma Kobo lugeris raamatule astronaut Walt Cunninghamist, kuid olin liiga uimane. Mängisin telefonis mängu, mille nimi on 101 ja kus tuleb vastata õige/vale ja valikvastustega küsimustele. Õige/vale: President Woodrow Wilson kasutas Valges Majas kirjutusmasinat. Õige! Ta toksis Hammondi kirjutusmasinal kõne, millega lootis suurendada toetust esimesele maailmasõjale.

      Pärast pikka istumist vajasin õhku, seepärast läksin aeglasele jalutuskäigule mööda tööstusparki. Kõik hooned olid täpselt ühesugused ja ma eksisin ära. Leidsin õnneks tagasitee, kui märkasin pargitud PonyCari, mis osutus meie omaks.

      Anna seisis koos oma klientidega ja ootas mind. „Kus sa olid?”

      „Tutvusin vaatamisväärsustega,” vastasin. Anna tutvustas mind Ricardo ja veel kolmeteistkümne õpikuäri juhiga. Ma ei surunud neist kellelgi kätt. Saate aru, ma olin haige.

      PonyCari tagastamine sujus probleemideta, nagu oli lubatud, kuid tasuta buss lennujaama terminali ei tulnud terve igaviku. Lennuki peale jõudmiseks pidime jooksma läbi lennujaama nagu tegelased filmist, mis räägib kas kentsakatest armunutest või puhkusel olevatest föderaalagentidest, kes üritavad ära hoida terrorirünnakut. Me jõudsime lennukile, kuid ei saanud kõrvuti kohti. Anna istus ees, mina päris taga. Lukus kõrvad ajasid mind õhkutõusmisel hulluks ning valutasid paar tundi hiljem maandumisel veelgi hullemini.

      Teel minu juurde tegi Anna peatuse alkoholipoes ja ostis väikese pudeli brändit. Ta sundis mind suure klaasitäie ära jooma ning pani mu siis voodisse, padi pea alla ja suudlus otsaesisele.

      PÄEVAD 19 JA 20

      Olin haige, lihtsalt ja selgelt haige, mille ainsaks ravimiks on olnud voodirežiim ja ohtralt vedelikku sestpeale, kui esimene neander-tallane nohu sai.

      Kuid Annal olid oma ideed. Ta oli kaks päeva missioonil ravida mind terveks kiiresti, mitte aegamööda. Ta lasi mul istuda alasti toolil, jalad külmaveekausis. Ta kinnitas mind juhtmetega millegi külge, mis meenutas EKG-masinat, käskis igasuguse metalli küljest võtta ja vajutas siis lülitit. Ma ei tundnud midagi.

      Kuid aegamisi muutus vesi mu jalge ümber algul sogaseks, siis pruuniks ning hakkas seejärel kalgenduma, kuni kauss meenutas kõige ebaisuäratavamat tarretisevormi, mida üldse on võimalik ette kujutada. See sodi oli nii paks, et tundus, nagu tõmbaksin oma paljaid jalgu välja soomülkast. Ja see kraam haises!

      „See on halb juju, mis sinust välja tuleb,” ütles Anna sodi tualetist alla uhades.

      „Minu jalgadest?” küsisin.

      „Jah. See on tõestatud. Halb toit, mida sa sööd, kehamürgid ja rasv. Need tulevad välja jalgade kaudu.”

      „Kas ma võin nüüd tagasi voodisse minna?”

      „Kohe, kui oled käinud auruduši all.”

      „Mul ei ole aurudušši.”

      „Varsti on.”

      Anna paigutas duši ümber kilekardinad ja kõrgele üles kaasaskantava aurumasina. Istusin jalapingil ja higistasin, kuni suutsin ära juua kolm suurt pudelitäit mingit lahjat teed. See võttis aega, sest tee maitses nagu solgivesi ja inimese põis ei suuda kuigi palju solgivett kinni pidada.

      Kohale toodi trenažöör. Anna sundis mind sellega iga pooleteise tunni tagant täpselt kaksteist minutit sõitma, kuni hakkasin higistama, tõestamaks, et olin oma kehatemperatuuri tõstnud.

      „See on selleks, et lima ja muu säärane välja higistada,” selgitas Anna.

      Ta söötis mind kolm toidukorda järjest kausitäite vesise hautisega, milles ujusid peedi- ja selleritükid.

      Ta lasi mul teha oma iPadist tunnipikkusi aeglaseid venitusharjutusi, kus pidin liikuma täpselt samamoodi nagu instruktor videol.

      Ta lülitas sisse mingi seebisuuruse elektrilise asjanduse, mis vibreeris ja tegi surisevat heli, see oli mingi kodune ravivahend, mille karbil oli venekeelne kiri. Ta sundis mind alasti põrandal lamama ja hõõrus mu keha mõlemalt poolt mingi asjaga. Kommude masin tegi erinevatel kehaosadel eri häält.

      „Tubli poiss!” rõõmustas Anna. „Nüüd hakkame kuhugi jõudma!”

      Annale ütlemata kaanisin NyQuili ja neelasin paar Sudafedi tabletti, enne kui ronisin tagasi voodisse ja kadusin Unemaale.

      KAHEKÜMNE ESIMENE PÄEV

      Hommikul tundsin end paremini. Voodilinad olid öisest higistamisest nii niisked, et oleksin võinud need nagu seemisnaha välja väänata.

      Anna oli jätnud mulle kohvimasina külge kleebitud kirja.

      Jätsin su vaikselt ja sügavalt magama. Sa meeldid mulle sellisena. Sa ei ole enam haige, kui sööd ära supi külmutuskapist. Joo seda hommikul külmalt ja lõuna ajal kuumalt. Tee enne lõunat kaks korda jalgrattaga trenni ning tund aega venitusi, mille lingi ma sulle saatsin. Ja tee auru, kuni oled ära joonud kolm pudelit destilleeritud vett! Sool peab välja tulema! A.

      Olin üksi oma majas oma tingimustel, seepärast eirasin otsekohe Anna juhiseid. Jõin kohvi kuuma piimaga. Lugesin Timesi paberväljaannet, mitte võrguversiooni, mida Anna eelistab, sest ajalehepaber on patt Maa vastu, kuigi ma sorteerin prügi. Lubasin endale toitva hommikueine munadest ja linguica (Portugali vorsti) praeviiludest, banaanist, maasikaküpsistest, papaia pakimahlast ja suurest kausitäiest Cocoa Puffsi helvestest.

      Ma ei teinud venitusharjutusi. Ma ei istunud jalgrattal ega käinud auruputkas. Ma ei avanud Anna linki ega venitanud seetõttu mitte üks raas. Selle asemel veetsin hommiku pesu pestes – neli masinatäit, kaasa arvatud voodilinad. Mängisin oma ema salvestatud CD-sid ja laulsin kaasa. Nautisin, et ei täitnud ainsatki Anna käsku. Elasin parimat elu, mida on võimalik ette kujutada.

      Mis tähendas, et olin vastanud küsimusele, mille Anna oli mulle kahe nädala eest esitanud: Ei. Ma ei arvanud, СКАЧАТЬ