Ebaharilik šrift. Том Хэнкс

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Anna teadis minu vaimustust kõige suhtes, mis puudutab astronaute. Kuid ta ei teadnud, kui põhjalikult ma seda värki tunnen.

      „Nad treenisid Islandil, noor daam. Kui mõni astronaut käiski lõunapoolusel, siis ammu pärast seda, kui nad inimkonna ajaloo muutmisest ja NASA kosmoselaevades surmaga peitusemängimisest erru jäid.” Pinn. Püüdsin sirutada ja haarata oma pahkluudest, mis mu vaesed sääremarjad põlema pani.

      „Me läheme vaatama pingviine ja vaalu ja teadusjaamu,” ütles Anna. „Ja B15K-d.”

      „Mis on B15K?”

      „Manhattani suurune jäämägi, nii suur, et seda jälgitakse satelliidilt. Murdus 2003. aastal Rossi šelfiliustiku küljest ja liigub iseseisvalt vastupäeva ümber Antarktika. Kui ilma on, võime tellida kopteri ja sellel maanduda!”

      Pinn. See oli viimane harjutus. Anna pani jooksu. Mina püüdsin temaga sammu pidada, kuid see polnud võimalik, igatahes mitte praegu, kui ta oli B15K-st säärases elevuses.

      Kui ma härra Moore’i majast mööda sörkisin, istus ta parajasti autosse, termostass käes. „Su kallim jooksis hetk tagasi mööda. Ta lidus nagu tulejutt.”

      Pärast dušši ja hommikueinet, milleks oli avokaado röstitud speltasaial, võttis Anna lihvimismasina, mille ta oli Steve Wongilt ostnud, ja asus mu piknikulauda lihvima. Läksin talle liivapaberiga appi.

      „Kui oled selle korralikult ära lihvinud, tuleb laud üle värvida. Kas sul värvi on?” Oli. „See peaks sul täna õhtuks valmis saama. Siis tuled minu juurde. Sööme õhtust ja seksime.” Sobib, just nii ma ennast tundsin. „Ma pean nüüd tööle minema.” Enne lahkumist osutas Anna puust asjadele, mis vajasid samuti lihvimist ja värvi – pink, köögi tagauks ja vana kuur, kus ma hoidsin oma muruniidukit ja spordivarustust. Ülejäänud päeva veetsin tööd rassides.

      Olin higine, tolmune ja värvipritsmeid täis, kui Anna mulle sõnumi saatis.

      AnnaGraphicControl: lõuna kell 15

      Jõudsin poole tunniga tema juurde, kuid pidin enne sööki duši all käima. Sõime elutoas – käes hiigelsuured kausitäied Vietnami pho’d – ning vaatasime Blue-ray’lt kaht osa dokumentaalsarjast „Meie külmunud Maa”. Saime enam kui kolme tunni jooksul teada kõik valjaspingviinidest ja krabihüljestest, kes elavad ainult … Mis te ise arvate, millises meie planeedi osas?

      Vajusin magama, enne kui me seksini jõudsime.

      KUUETEISTKÜMNES PÄEV

      Anna oli mulle ütlemata kokku leppinud varahommikuse sukeldumistunni.

      Vin lasi meil täies varustuses – paagid, raskusvööd ja puha – põlvitada basseini sügavamas otsas. Me pidime kogu kraami, kaasa arvatud maskid, ära võtma, hinge kinni hoidma ja kõik uuesti tagasi panema. Hiljem ütles Vin, et ma olen oma õpikuga maha jäänud ja peaksin tempot tõstma.

      „Miks sa ei ole õpikuga ühele poole saanud?” tahtis Anna teada.

      „Kohtamine lihvimismasinaga võttis kogu aja ära.”

      Koju sõites tundsin kurgus kriipivat kõdi, nagu hakkaksin haigeks jääma.

      „Ära ütle, et sa hakkad haigeks jääma,” ütles Anna. „Kui sa ütled endale, et oled haige, siis lubadki endal haige olla.”

      Anna telefon hakkas helisema ja ta vastas kõnele käed-vabad süsteemi abil; see oli üks tema Fort Worthi kliente. Ricardo-nimeline sell viskas nalja värviproovide üle ja ajas Anna naerma, kui ta mu sissesõiduteele keeras. Ta jäi autosse kõnet lõpetama. Mina läksin sisse.

      „Me peame Fort Worthi sõitma,” teatas Anna, kui ta viimaks mu kööki astus. Mina tegin kana-nuudli pakisuppi.

      „Miks?” küsisin.

      „Ma pean Ricardole esitluse korraldama. Muide, see ei ole supp, see on kotitäis soola.”

      „Ma luban endal haige olla. Supp aitab.”

      „See saast tapab su.”

      „Ja mina pean koos sinuga Fort Worthi tulema?”

      „Miks mitte? Sa ei tee ju midagi. Me jääme ööseks ja tutvume vaatamisväärsustega.”

      „Fort Worthis?”

      „Sellest tuleb seiklus.”

      „Mu nina jookseb ja mul on tunne, nagu sumiseks mu peas tarutäis mesilasi.”

      „Sa saad teha sellele lõpu, kui sa ei ütle sääraseid asju,” teatas Anna.

      Aevastasin vastuseks, köhisin ja nuuskasin pabertaskurätikusse. Anna vangutas ainult pead.

      SEITSMETEISTKÜMNES PÄEV

      Need on vaatamisväärsused, mida ma Fort Worthis nägin:

      Hiigelsuur lennujaam. Reisijatest nii tulvil, et jäi mulje, nagu oleks Texase majandust tabanud krahh ja inimesed põgeneksid.

      Pagasiala. Remondis, mistõttu oli see kaose ja rusikavõitlusega piirnevate tülide paik. Anna oli kaasa võtnud kolm kohvrit, mis tulid torust viimaste seas.

      Buss. Küljel hiigelkiri PonyCar PonyCar PonyCar. PonyCar oli uus sõiduvõimalus, mis konkureeris Uberi ja rendifirmadega. Annal oli kupong tasuta nädalavahetuseks – mul pole aimugi, miks. Buss viis meid parklasse, mis oli täis tillukesi autosid, küljel samuti PonyCari logo. Mul ei ole aimugi, kus PonyCare toodetakse, kuid need on päris kindlasti mõeldud väikestele inimestele. Pidime suruma enda ja oma pagasi autosse, mis sobinuks meile kahele ja kolmandikule meie pagasist.

      DFW Sun Garden Hotel. Mitte niivõrd hotell, kuivõrd hulk säästunumbreid ja müügiautomaate, mõeldud piiratud kuluarvega ärireisijatele. Väiksesse numbrituppa jõudes heitsin pikali. Anna riietus tööriietesse ja rääkis samal ajal telefonis Ricardoga. Ta viipas mulle ja oligi uksest väljas, ratastega töökott kaasas.

      Kehva enesetunde tõttu uduses olekus ei saanud ma telerit käima. Kaabelsüsteemi menüü oli mulle võõras. Mul ei õnnestunud saada ekraanile midagi peale Sun Garden Hoteli kanali, mis näitas kõigi maailma Sun Gardeni hotellide hiilgusi. Varsti pidi uued hotellid avatama Indianas Evansville’is, Illinois’s Urbanas ja

      Saksamaal Frankfurdis. Ma ei saanud ka telefonisüsteemist sotti. Põrkasin kogu aeg sellesama häälmenüü otsa. Olin näljane, seepärast lohistasin end „fuajeesse”, et müügiautomaatidest midagi osta.

      Automaadid olid eraldi väikeses ruumis, kus asus ka väike Rootsi laud õunakausside ja hommikuhelveste purkidega. Võtsin pisut mõlemat. Üks automaat müüs viilukaupa pitsat ja teine tualett-tarbeid, muu hulgas külmetuserohtu. Pärast nelja katset sundida automaati võtma vastu kortsus kahekümnedollarist ostsin mõned kapslid, mõned tabletid, paar annust vedelravimit ning väikeses pudelis midagi, mille nimi oli Boost-Blaster! ja mis väitis, et tegu on megadoosi antioksüdantide, ensüümide ja muu hea kraamiga, mida võib leida lehtpeedist ja mingist kalast.

      Tagasi numbrituppa jõudes valmistasin endale kokteili, kuhu segasin igast ostust kaks annust. Rebisin maha fooliumkatted, sain sotti lapsekindlatest kaantest ja kulistasin Boost-Blasteri ühe hooga alla.

      KAHEKSATEISTKÜMNES СКАЧАТЬ