Ebaharilik šrift. Том Хэнкс

Чтение книги онлайн.

      „Kas piima küsimine on nõudlikkus?”

      Anna naeratas ja võttis mu näo käte vahele. „Kas sa arvad, et oled minu jaoks see õige?”

      Ta suudles mind. Pidin juba tegema avalduse, kuid Anna istus mulle sülle ja harutas rätiku mu ümbert lahti. Sel hommikul ta jooksma ei jõudnudki.

      PÄEVAD 8–14

      Anna kallimaks olemine oli nagu mereväe eriüksuse väljaõpe, kui töötad samal ajal tornaadohooajal Oklahoma Panhandle’is Amazoni laos. Iga päev ja iga hetk toimus midagi. Minu kella poole kolmesed lõunauinakud olid jäänud minevikku.

      Tegin korrapäraselt trenni: mitte ainult hommikujooksud, vaid ka ujumine sukeldumistunnis, joogavenitused, mis pikenesid poo-lele tunnile, ning Annaga koos spinningutrenn palavas ruumis, mis oli nii kurnav, et ajas oksele. Meie tegemiste hulk ajas hulluks ning need ei tulnud kunagi mingist nimekirjast ega ostuabiäpist, vaid olid kõik hetkevälgatused. See oli lõputu. Kui Anna ei teinud tööd, trenni ega tuuseldanud mind voodis, tegi ta midagi muud, otsis midagi, küsis näha, mis on kaupluse tagaruumis, sõitis läbi linna oksjonile või läks Home Depot’sse, et küsida Steve Wongilt lihvimismasina kohta, sest minu tagaaia männipuidust laua pind vajas silumist. Kõik päevad – päev otsa – veetsin tema käske täites, mille hulka kuulus ka täpne autojuhtimisõpetus.

      „Järgmisest vasakule. Ära mine sealtkaudu. Keera Webster Ave-nuele. Miks sa praegu paremale keerad? Ära sõida koolist mööda! Kell on peaaegu kolm! Lapsed hakkavad just välja tulema!”

      Ta organiseeris Steve Wongile, MDashile ja mulle kaljuronimise demonstratsiooni äsja avatud seikluskaupade ostukeskuses, kus oli ronimissein ja siseruumides kärestikuline jõgi kanuuga kärestikus sõitmise demonstreerimiseks, samuti langevarjuhüpete simulatsioon – hiigelventilaator, mis puhus nii tugevasti kambris üles, et simuleeris kiivriga klientidele vabalangemist. Kas mul tarvitseb öelda, et meie neljakesi tegime ühe õhtuga neid kõiki. Olime seal kuni sulgemiseni. Steve Wong ja MDash tundsid end pärast pikka tööpäeva Home Depot’s, unisex-põlled ees, nagu tõelised mehed. Mina olin kurnatud, kuna olin järginud liiga kaua Anna ülekoormatud graafikut. Vajasin suigatust.

      Kui Anna tualetti läks, tekkis meil vaba hetk proteiinisnäkkide kaupluse ees.

      „Kuidas on?” küsis MDash.

      „Mis asi?” küsisin mina.

      „Sina ja Anna. Istuvad puu otsas. S-U-U-D-L-E-V-A-D.”

      „Kas sa pead ikka vastu?” uuris Steve Wong. „Sa paistad kurnatud.”

      „Ma tegin just äsja libalangevarjuhüpet.”

      MDash viskas pooliku proteiinitahvli prügikasti. „Varem ma vaatasin sind ja mõtlesin: sellel tüübil on kõik paigas. Tal on väike armas maja kena tagahooviga, ta ei tööta kellegi teise heaks peale iseenda. Ta võiks oma kella ära visata, sest ta ei pea kunagi kuskil olema. Minu jaoks olid sa selline Ameerika, kus ma loodan elada. Nüüd sörgid sa proua ülemuse sabas. Paraku.”

      „Kas tõesti?” küsisin. „Paraku?”

      „Jutusta talle seda lugu, mida sa mulle rääkisid,” ütles Steve.

      „Veel midagi, mida külašamaan sulle õpetas?” uurisin.

      „Tegelikult küla inglise keele õpetaja,” vastas MDash. „Ümber maailma seilamiseks vajab laev vaid purje, rooliratast, kompassi ja kella.”

      „Targad sõnad merepiirita maa kohta,” tähendasin. MDash kasvas üles Sahara-taguses Aafrikas.

      „Anna on kompass,” selgitas MDash. „Sina oled kell, aga sa sead aega tema järgi, mis tähendab, et sa käid maha. Su osutid on õigel kohal vaid kaks korda päevas. Me ei tea kunagi oma pikkuskraadi.”

      „Kas sa oled kindel, et Anna ei ole puri?” küsisin. „Miks ei võiks mina olla rooliratas ja Steve kompass? Ma ei saa sellest analoogiast aru.”

      „Las ma seletan sulle keeles, millest sa aru saad,” sekkus Steve. „Me oleme nagu telesaade, kus on erinevad osalised. Aafrika sell on tema, asiaat olen mina. Segavereline valge oled sina. Tugev otsusekindel naine, kes ei lase kunagi mehel ennast kujundada, on Anna. Sinu ja tema paariminek on nagu süžeeliin üheteistkümnendast hooajast, kui telekanal püüab meid eetris hoida.”

      Vaatasin MDashi poole. „Kas sina saad sellest popkultuuri metafoorist aru?”

      „Tuumast. Mul on kaabel.”

      „Meie neli,” selgitas Steve, „oleme täiuslik ruut. See, kui sina Annaga voodisse hüppad, ajab meie geomeetria sassi.”

      „Kuidas?”

      „Ta paneb meie elus asju juhtuma. Sa vaata meid. On peaaegu südaöö ja meie kõlgume ja sõuame ja hüppame langevarjuga katuse all. Ma ei teeks tööpäeva õhtul ilmaski midagi säärast. Anna on meie katalüsaator.”

      „Te olete kasutanud purjekaid, telesarju, geomeetriat ja keemiat näitamaks, miks ma ei tohiks Annaga käia. Ja ma ei saa ikka veel aru.”

      „Mina ennustan pisaraid,” ütles MDash. „Annale, sulle, meile kõigile. Meie silmist purskuvaid pisaraid.”

      „Kuulge,” ütlesin ma ja lükkasin eemale proteiiniküpsise, mis maitses tegelikult nagu päris küpsis. „Minu ja mu tüdruku vahel juhtub üks järgmistest asjadest. Jah, tüdruku.” Heitsin vargsi pilgu Anna poole. Ta oli kaugel eemal ja lobises töötajaga, kes seisis leti taga, mille kohal oli silt: INVESTEERI SEIKLUSSE! „Esimene. Me abiellume, saame lapsed ja teie hakkate nende ristiisadeks. Teine. Me läheme lahku, demonstreerime avalikult haiget saamist ja pillume vastastikku süüdistusi. Teie mõlemad peate valima poole: jääma semudeks minuga või minema vastu kehtivatele sooreeglitele ja jääma sõpradeks naisega. Kolmas. Ta kohtab kedagi teist ja jätab mu maha. Minust saab melanhoolne luuser ja ärge öelge, et seda ma juba olen. Neljas. Meie teed lähevad lahku, kuid me otsustame jääda sõpradeks, nagu võib näha televisioonis. Mulle jäävad mälestused libakaljuronimisest ja kõigest muust ning parimast seksist, mis mulle eales on osaks saanud. Me ei saa nende variantide vahel otsustada, sest me oleme kõik täiskasvanud poisid. Ja tunnistage endale – kui Anna tahaks ameleda teiega nagu praegu minuga, oleksite mõlemad hakkamas.”

      „Ja sina oleksid see, kes ennustaks pisaraid,” sõnas Steve Wong.

      Just siis tuli Anna tagasi, lehvitades paksu läikiva brošüüriga, lai naeratus näol. „Nii, poisid,” teatas ta. „Me läheme Antarktikasse!”

      VIIETEISTKÜMNES PÄEV

      „Me vajame korralikku varustust.” Anna solgutas tassis Rainbow Tea Company värsket teekotti. Ta oli jooksuriietes, mina tõmbasin tosse jalga. „Pikk aluspesu. Parkad ja koorikjoped. Fliisid. Veekindlad saapad. Kõnnikepid.”

      „Kindad,” lisasin mina. „Mütsid.” Antarktika-reisini oli kolm kuud, palju ajavööndeid ja tuhandeid miile ning Anna oli juba täielikus planeerimisolekus. „Kas lõunapoolusel ei ole mitte suvi?” küsisin.

      „Me ei jõua poolusele. Võib-olla lõunapolaarjooneni, aga ainult siis, kui ilm ja mereolud on soodsad. Igal juhul saame kõvasti jääd ja tuult.”

      Läksime välja, et teha minu eesmurul nelikümmend viis minutit СКАЧАТЬ