Janu. Jo Nesbo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli neist hoolitsev,” ütles Wyller. „Ja nad arvavad, et naine oli …”

      „Nad teavad. Nad lugesid netist, et tapetud on kolmekümnendates aastates naine, ja nägid kangialuse pilti, nii et nad guugeldasid ja leidsid ühe ajalehe veebilehelt tema pildi.”

      Truls mühatas. Ta vihkas ajakirjanikke. Pagana raipesööjad, viimne kui üks. Ta läks akna juurde ja vaatas tänavale. Ja seal nad seisidki, politseilindi taga, kaamerate ees pikad objektiivid, mis meenutasid Trulsile kotkanokka, kui nad need näo ette tõstsid, lootuses näha vilksatamas jupikest laibast, kui seda välja viiakse. Ootava kiirabi kõrval seisis rohelise-, kollase- ja punasetriibulise rastamütsiga mees ja rääkis valgesse riietatud sündmuskohaspetsialistidega. Bjørn Holm kriminalistikast. Ta noogutas oma inimestele ja kadus majja tagasi. Holmi hoiak oli kuidagi längus ja kössis, nagu valutaks tal kõht, ja Truls mõtles, kas põhjus võis olla selles, et kontorikõlakate kohaselt jättis Katrine Bratt selle ümmarguse näo ja tursasilmadega Totenist pärit tüübi hiljuti maha. Tore. Siis tunneb ka keegi teine, mis tunne on, kui sind tükkideks rebitakse. Taustal sumises Wylleri hele hääl: „Nende nimed on siis Enrique ja …?”

      „Ei, ei!” Tüdrukud naersid. „Henrik. Ja Alf.”

      Truls püüdis Wylleri pilgu kinni ja nookas peaga ukse suunas.

      „Suur tänu, tüdrukud, see on kõik,” sõnas Wyller. „Muide, kas ma saaksin telefoninumbrid?”

      Tüdrukud vaatasid teda, pilgus hirmuga segatud rõõm.

      „Henriku ja Alfi omad,” lisas ta viltuse naeratusega.

      Katrine seisis magamistoas, voodi kõrval kükitava kohtumeediku selja taga. Elise Hermansen lebas teki peal selili. Aga veri valgel pluusil oli voolanud viisil, mis näitas, et ta oli püsti seisnud, kui see välja purskus. Ta oli üsna kindlalt seisnud esikus peegli ees, kus vaip oli verest nii läbi imbunud, et oli parketi külge kinni kleepunud. Vererida esiku ja magamistoa vahel koos voodis oleva tagasihoidliku verekogusega näitasid, et süda oli tõenäoliselt juba esikus löömast lakanud. Kehatemperatuuri ja rigor mortis’e põhjal oli kohtumeedik juba pakkunud, et surm saabus kusagil kella kahekümne kolme ja ühe vahel öösel ning et surmapõhjus oli tõenäoliselt verekaotus selle tulemusel, et kaelaarter oli kaela küljel otse vasaku õla kohal ühest või mitmest kohast läbi torgatud.

      Püksid ja aluspüksid olid pahkluudeni alla tõmmatud.

      „Ma kraapisin ja lõikasin küüsi, aga palja silmaga ma nahajäänuseid ei näe,” ütles kohtumeedik.

      „Mis ajast te kriminalistika tööd teete?” küsis Katrine.

      „Alates sellest, kui Bjørn meid palus,” vastas naine. „Ta palub nii kenasti.”

      „Ah nii? Muid vigastusi?”

      „Tal on vasakul käsivarrel kriimustus ja vasaku keskmise sõrme all pind.”

      „Märke seksuaalsest ärakasutamisest?”

      „Alakeha kallal toime pandud vägivallast nähtavaid jälgi ei ole, aga see …” Ta hoidis suurendusklaasi laiba kõhu kohal. Katrine vaatas läbi selle ja nägi peenikest läbipaistvat triipu. „… võib olla ohvri või kellegi teise sülg, aga näeb pigem välja nagu eelsperma või sperma.”

      „Loodame,” ütles Katrine.

      „Loodami, et tedä kasutati ära?” Bjørn Holm oli sisse tulnud ja tema taha seisma jäänud.

      „Juhul kui teda ära kasutati, viitab kõik sellele, et see toimus post mortem,” ütles Katrine ilma ümber pööramata. „Nii et tema polnud nagunii enam siin. Ja natuke spermat kuluks minu meelest ära.”

      „Ma tein nalja,” ütles Bjørn vaikselt oma soojas Toteni murdes^[1.].

      Katrine sulges silmad. Muidugi teadis Bjørn, et sperma on sellise juhtumi puhul ülim seesam-seesam. Ja loomulikult proovis ta lõõpida, proovis leevendada seda imelikku kibedat õhustikku, mis oli valitsenud nende vahel kolme kuu jooksul, mis Katrine väljakolimisest möödas olid. Ka Katrine proovis sama teha, aga tal lihtsalt ei tulnud see välja.

      Kohtumeedik vaatas nende poole. „Mina olen lõpetanud,” ütles ta ja kohendas hijab’i.

      „Kiirabi om peräl, minu omad viivad laiba alla,” ütles Bjørn. „Aitüma abi eest, Zahra.”

      Kohtumeedik noogutas ja kiirustas välja, nagu oleks ka tema pingelist õhustikku tajunud.

      „Nii?” küsis Katrine ja sundis end Bjørnile otsa vaatama. Sundis end eirama seda rasket pilku, mis oli rohkem kurb kui anuv.

      „Pole suuremat ütelda,” vastas mees ja kratsis oma suurt punast põskhabet, mis rastamütsi alt välja kasvas.

      Katrine ootas ja lootis, et nad räägivad endiselt mõrvast.

      „Ta polnud just väega innukas koristaja, me leidsimi terve ria inimeste – eelkõige meeste – juuksekarvu, kes vaivalt kõik eile õhtul siin olivad.”

      „Ta oli advokaat vägistamisjuhtumites,” ütles Katrine. „Vallaline naine niivõrd nõudlikus ametis ei pea koristamist tingimata niisama tähtsaks nagu sina.”

      Bjørn naeratas hetkeks, ilma et oleks protesteerinud. Ja Katrine tundis seda jälle: musta südametunnistuse torget, mille mees temas alati tekitada suutis. Nad polnud muidugi iial koristamise pärast tülitsenud, selleks oli Bjørn olnud liiga kiire pesema nõusid, treppi, riideid ja vannituba ning tuulutama voodit ilma mingite süüdistuste või aruteludeta. Nii oli ka kõige muuga. Mitte ainsatki pagana tüli kogu selle aasta jooksul, mil nad koos olid elanud, Bjørn oli sellest minema vingerdanud. Ja kui Katrine nõrkes või ei jaksanud, oli Bjørn seal – tähelepanelik, ennastohverdav ja väsimatu nagu mingi pagana masin, mis pani Katrine end seda enam tundma mingi idiootse printsessina, mida kõrgemaks mees pjedestaali ehitas.

      „Kust sa tead, et karvad pärinesid meestelt?” ohkas Katrine.

      „Vallaline naine nõudlikus ametis …” ütles Bjørn tema poole vaatamata.

      Katrine pani käed rinnale risti. „Mida sa sellega öelda tahad, Bjørn?”

      „Ah?” Mehe kahvatu nägu omandas punaka tooni ja silmad läksid tavalisest veelgi enam pungi.

      „Et ma lasen igal pool ringi? Okei, kui sa seda teada tahad, siis …”

      „Ei!” Bjørn hoidis käsi justkui kaitseks enda ees. „Ma ei mõelnud sedä. See oli lihtsält halv nali.”

      Katrine teadis, et ta peaks kaasa tundma. Ja tundiski. Aga mitte sedasorti kaastunnet, mis tekitab tahtmist kedagi kallistada. Tema kaastunne meenutas rohkem põlgust, põlgust, mis tekitas tahtmise meest lüüa, alandada. Ja just sellepärast, et ta ei tahtnud näha Bjørn Holmi, seda toredat meest, alandatuna, oli Katrine ta maha jätnud. Katrine Bratt hingas sügavalt sisse.

      „Mehed, seega?”

      „Suurem osa juuksekarvu olivad lühikesed,” ütles Bjørn. „Piami ootama, kas analüüsid kinnitavad sedä. Igatahes om meil piisavalt DNA-d, et kohtumeditsiini mõnda aiga tegevuses hoida.”

      „Okei,” ütles Katrine ja keeras end jälle laiba poole. „Mingeid ideid, millega ta teda torgata СКАЧАТЬ