Janu. Jo Nesbo

Чтение книги онлайн.

      Ta kuulis mehe lohisevaid samme, mis olid passiivne protest selle vastu, et teda kamandas noorem naissoost ülemus.

      „Tere tulemast,” ütles Katrine ja ulatas poisile käe. „Vabandust, et me polnud kohal sind esimesel päeval vastu võtmas.”

      „Surnud on elavatest tähtsamad,” sõnas Wyller. Katrine tundis ära Harry Hole tsitaadi, nägi, et Wyller uuris tema kätt, ja avastas, et tal on endiselt kummikinnas käes.

      „See ei ole midagi väga rõvedat puudutanud,” ütles ta.

      Poiss naeratas. Valged hambad. Kümme lisapunkti.

      „Mul on lateksiallergia,” ütles ta.

      Kakskümmend miinuspunkti.

      „Okei, Wyller,” ütles Katrine Bratt, käsi endiselt välja sirutatud. „Need kindad on talgita ning madala allergeenide ja endotoksiinide tasemega ja kui sa vägivallaosakonnas tööle hakkad, siis tuleb sul selliseid üsna tihti kanda. Aga me võime muidugi lasta sind üle viia majanduskuritegudesse või …”

      „Ei, aitäh,” naeris Wyller ja surus tema kätt. Katrine tundis läbi lateksi soojust.

      „Mina olen Katrine Bratt ja ma olen selle juhtumi vastutav uurija.”

      „Ma tean. Sa töötasid Harry Hole rühmas.”

      „Harry Hole rühmas?”

      „Katlaruumis.”

      Katrine noogutas. Ta ei olnud kunagi mõelnud sellest kui Harry Hole rühmast, sellest väikesest kolmeliikmelisest uurimisrühmast, mis oli moodustatud ad hoc, et iseseisvalt mõrvajuhtumite kallal töötada … Kuigi nimi oli muidugi tabav. Nüüdseks oli Harry taandunud politseikõrgkooli õppejõuks, Bjørn kriminalistiks Bryni ja tema ise vägivallaosakonda, kus temast oli saanud juhtivuurija.

      Wylleri silmad särasid ja ta naeratas ikka veel. „Kahju, et Harry Hole …”

      „Kahju, et meil praegu lobisemiseks aega ei ole, Wyller, meil on mõrv uurida. Mine Berntseniga kaasa ning kuula ja õpi.”

      Anders Wyller naeratas viltuselt. „Arvad, et konstaabel Berntsenil on mulle palju õpetada?”

      Bratt kergitas kulmu. Noor, enesekindel, kartmatu. See on hea, aga Katrine palus jumalat, et poiss poleks järjekordne Harry Hole wannabe.

      Truls Berntsen surus pöidla kellanupule, kuulis ukse tagant korterist helinat, nägi, et ta peaks küünte närimise lõpetama, ja vabastas nupu.

      Kui ta oli Mikaeli juurde läinud ja palunud end vägivallaosakonda üle viia, oli Mikael küsinud, miks. Ja Truls oli öelnud, nagu asi on: et ta tahab toiduahelas natuke ülevalpool olla, ilma et peaks endal hinge seest rabama. Iga teine politseiprefekt oleks Trulsi muidugi välja visanud, aga Bellman ei saanud. Need kaks teadsid teineteisest liiga palju. Kui nad noored olid, oli neid sidunud teatav sõprus, hiljem ühine huvi nagu imikalal ja hail. Nüüdseks olid need ühised patud ja vaikimisvanne, mis nad nii lahutamatult kokku sidusid. Mis tõi kaasa selle, et Truls Berntsen ei pidanud isegi teesklema, kui oma nõudmisi esitas.

      Aga selles, kui hästi tema nõudmised valitud olid, oli ta kahtlema hakanud. Vägivallaosakonnas oli kaks ametikategooriat: uurija ja analüütik. Ja kui osakonnajuhataja Gunnar Hagen oli öelnud, et Truls võib ise valida, kumb ta olla tahab, oli Truls taibanud, et talle ei kavatsetud vastutust anda. See talle iseenesest sobis. Aga ta pidi siiski tunnistama, et tegi haiget, kui juhtivuurija Katrine Bratt oli teda osakonda tutvustades järjekindlalt konstaablina kõnetanud ja võtnud eriliselt kaua aega, et talle kohvimasina kasutamist õpetada.

      Uks avanes. Kolm noort tüdrukut vaatasid teda kohkunud ilmega, nad olid nähtavasti taibanud, mis oli juhtunud.

      „Politsei,” ütles ta ja näitas isikutunnistust. „Mul on mõned küsimused. Kas te kuulsite midagi kella …”

      „… küsimused, millele vastamisel te meid ehk aidata oskate,” lausus hääl tema tagant. Uus. Wyller. Truls nägi, kuidas tüdrukute näod osa oma kohkunud olekust kaotasid, jah, peaaegu et särama lõid.

      „Muidugi,” ütles see, kes oli ukse avanud. „Kas te teate, kes … kes seda … tegi?”

      „Sellest me loomulikult rääkida ei saa,” ütles Truls.

      „Aga me saame öelda,” sõnas Wyller, „et teil pole põhjust karta. Kas ma arvan õigesti, et te olete korterit jagavad tudengid?”

      „Jah,” ütlesid tüdrukud kooris, nagu tahaksid nad kõik esimesed olla.

      „Kas me tohime sisse tulla?” Truls veendus, et Wylleri naeratus on sama valge nagu Mikael Bellmanil.

      Tüdrukud läksid nende ees elutuppa ning kaks neist hakkasid kähku laualt tühje õllepudeleid ja klaase koristama ja kadusid toast.

      „Meil oli eile pidu,” ütles ukseavaja vabandavalt. „See on kohutav.”

      Truls polnud kindel, kas tüdruk mõtles naabri tapmist või seda, et neil oli samal ajal pidu olnud.

      „Kas te kuulsite eile õhtul kella kümne ja südaöö vahel midagi?” küsis Truls.

      Tüdruk raputas pead.

      „Kas Else …”

      „Elise,” parandas Wyller, kes oli märkmeploki ja pastaka välja võtnud. Truls mõtles, et võib-olla oleks ka tema pidanud sama tegema.

      Truls köhatas. „Kas teie naabril oli mõni mees, kes tihti siin viibis?”

      „Ma ei tea,” ütles tüdruk.

      „Tänan, see on kõik,” ütles Truls ja pööras ringi, et ukse poole minna, kui ülejäänud kaks tüdrukut tagasi tulid.

      „Ehk kuulame ka seda, mis teil öelda on,” lausus Wyller. „Teie sõbranna ütleb, et ta ei kuulnud eile midagi ega tea ühestki isikust, kellega Elise Hermansen regulaarselt või viimasel ajal kohtunud on. Kas on midagi lisada?”

      Tüdrukud vaatasid teineteisele otsa, enne kui pilgud tagasi pöörasid ja sünkroonis oma blonde päid raputasid. Truls nägi, kuidas nad kogu tähelepanu noorele uurijale suunasid. Tal polnud sellest midagi, tal oli tähelepanuta jäämises põhjalik väljaõpe. Ta oli harjunud selle väikese torkega südames, kui Ulla Manglerudi gümnaasiumis lõpuks tema poole pöördus. Ainult selleks et küsida, kas ta teab, kus Mikael on. Ja – kuna see oli enne mobiiltelefone – kas ta võiks Mikaelile mingi teate edasi anda. Ükskord oli Truls vastanud, et see on raske, sest Mikael on sõbrannaga telkimas. Mitte et see telkimise asi oleks tõsi olnud, aga ta tahtis kordki näha Ulla pilgus sedasama valu, oma valu.

      „Millal te Eliset viimati nägite?” küsis Wyller.

      Kolm tüdrukut vaatasid jälle üksteisele otsa. „Meie ei näinud teda, aga …”

      Üks neist itsitas, kuid pani kohkunult käe suule, kui taipas, kui kohatu see oli. Ukse avanud tüdruk köhatas. „Enrique helistas hommikul ja ütles, et nad olid Alfaga koduteel kangi all pissinud.”

      „Oh, millised matsid nad on,” ütles kõige suurem neist.

      „Nad СКАЧАТЬ