Название: Kuningate tagasitulek
Автор: Triinu Meres
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная классика
Серия: Orpheuse Raamatukogu
isbn: 9789949578849
isbn:
Vaikselt hakkas pinge ihus ja hinges taanduma. Väljas oli justkui imeraasuke valgemaks läinud. Naises tekkis udune lootus hommikule, jaama uste avanemisele ja pärast sooja jooki ja einet kihutavas kärujaanis maha magatud päevale. Pekki see bandiidiprobleem! Tema on tegelenud kuningaprobleemiga, las tegeleb bandiitidega keegi teine …
Nagu just oma sõnadesse panemata lootuse kiuste nägi Raun silmanurgast kauges lumes mingit liikumist. Silmapete?
Aga sel juhul liikus see pete väga järjekindlalt edasi ja…
«Hei!» hoiatas sõdur teisi ning nüüd ärkas ilmselt ka tume bandiit oma tundmatutest mõtetest, nägi seda, mida Raungi, ning tõmbus veel enam pingule. «Miski tuleb! Sinu jälgi mööda, Uniooni boss!»
Seda viimast polnud Raun märgata tabanudki.
Aga miski asi tuli tõesti, roomates, tumeda keha liikumine lumes kohati nähtav, kohati aimatav. Kui see oli kuningas, siis oli teda nii kaugelt lasta ainult moona raiskamine. Kui see oli kuningas, oli ta ka väga veidra liikumisviisi valinud. Kui see aga ei olnud kuningas, siis … raisk, mis asi see siis oli?
«Mis värk?» küsis punahabe tema tagant. Katja jättis Taela, kes tahtis samuti teada, mida nad näevad, seina äärde, tõusis ning vaatas ka ise. Pilutas oma suuri heledaid silmi ning: «Oleks nagu inimene.»
«Veel mingi teie oma või?»
Katja põrnitses edasi. Kui Raun hästi kujutles, võis ka tema oletada, et näeb roomavat inimest.
«Ma arvan, et ei ole inimene,» sõnas Katja viis sekundit hiljem. «Kuningas.»
«Mih kuhat ta hoomab sheal?» küsis närvlik ja kohutavalt noor Daniil.
«Haavatud.» Bossi hääl oli kohutavalt rahulik. «Ja koit pole enam kaugel. Päeval nad ei taastu nii hästi ega näe suurt midagi. Liiguvad lõhna järgi. Neil on hämaras nägemise silmad, eredas valguses väsivad need kiiresti. Mingi jama ultraviolettkiirtega ka – nende koed ei taha seda, ei parane seal all.»
«Nii et… me võime helle sheal maha lüüa nii, et ta suhnuks jääbki?» Poiss hakkas õhinasse minema.
«Põhimõtteliselt jah,» vastas Katja ning tõstis silmile oma igavese binokli. Raun alati imestas, kuidas boss sealt öösiti midagi nägi, aga Katja nägi üldse liiga hästi mingi uimase keemiaspetsialisti kohta, seda oli sõdur ammu tõdema pidanud. «Mu meelest on see seesama, kes mul joosta käskis, muide.»
«On seal mingit vahet?» seda küsis Tael tagaseinast üsna jõledalt lämbuval häälel. Ta oleks pidanud magama, kuni valuvaigisti töötas, aga ilmselt ei söandanud. Nüüd, mil hommik peaaegu käes, pidi süsti toime Rauni arvestust mööda tasapisi lõppemas olema. «Ilmselt mitte,» vastas Katja, üle õla haavatu poole vaadates. «Kuidas tunne on?»
«Halb,» vastas Tael, hingamine pinnaline ja hääl vaikne. «Kas üks teist … kulutaks mõne ampulli … minu peale? Hommik on kohe käes … jaamast saab täiendust.»
«Seda viimast me veel ei tea,» vastas Katja, vaadates ikka veel lähemale roomava kogu suunas, kelle kohta Raun poleks jätkuvalt suutnud öelda, on see inimene või kuningas – rääkimata sellest, et milline isend vastavast liigist. «Aga … Raun? Vahetu oht ei paista ähvardavat. On sul Taela jaoks sutsakat?»
«Mul oli ainult üks. Selle panin talle juba hakkama.» Neetud, see oli viga olnud. Aga praegu ei lugenud. «Taela enda oma on veel alles. See on tema pakis.»
«Mul oli … kolm tükki … tegelikult.»
Eriti hästi varustatud mees! Kust ta kolm süsti sai ja miks veel juurdegi küsis, ei tea?
Aga Katja ei pööranud tähelepanu.
«Süsti talle üks ära, Raun, ole hea!» Bossi silmad olid binokli taga peidus ning ta isegi ei keeranud nägu rääkimise ajaks teiste poole.
Raun kergitas mõttes kulme. Ent misiganes põhjus see ka oli, mis sundis Katjat roomava kogu vahtimist mitte katki jätma, nad olid üsna turvaliselt putkas varjul ja sõdur võis lasta tal jõllitada ning ise mõned minutid valuvaigistamiseks kulutada.
Lähedalt nägi Tael palju halvem välja. Päikeselambi valguses sinaka nahaga ning õhupuuduses, natuke verd huulil. Või oli ta kogu aeg nii sitas seisus olnud ja Raun oli sellest lihtsalt mööda vaadanud? Tal polnud ka midagi muud teha, kui teine paremini poolistukile aidata – muutvat hingamise kergemaks – ja veel üks vaigistaja mehele sisse kütta, lootes, et kärujaamas on mõni elus meedik alles. Ja kui polegi, võis loota, et nad pääsevad hommikul varakult sõitu ning jõuavad läände, Gärru, enne, kui haavatu päästmatult rikki läheb.
«Natuke veel,» ütles ta, üritades julgustavalt kõlada. Tael pani silmad kinni ega andnud millegagi märku, et oleks teda kuulnud või kuuldust midagi mõtleks.
«Mida?!» karjus Katja akna juurest, nii et Raun Taela kõrval istudes mõtetest ärkvele võpatas.
«Misasja, sa kuulad selle juttu nüüd või?!» käratas tõmmu bandiit ja Raun põrkas jalule, relv kohe jälle käes. Nägi, et too kaabakas lükkas Katjat aknast eemale.
«Hei, minu bossiga nii ei räägi!» lõugas sõdur omakorda. «Oleme ühel poolel praegu või mitte?» samas kui Katja surus jalad vastu maad ja tõukas meest õlaga vastu. Ta oli suur laiaõlgne naine, rindadega, mille vahele võis uppuda.
Boss sisises alt üles: «Kuule, nolk, tahad varudega kaubelda ja puhtalt minema pääseda hommikul või mitte?! Tahad? Vat siis ole vait ja lase mul kuulata!»
Nüüd kuulis ka Raun väljas mingit hüüet ja taipas, millest üldse jutt käib. Kärujaamas toimus midagi! Ta lükkas bandiidipoisi lihtsalt kõrvale ja kummardus aknale lähemale, et aru saada.
Tühjagi. Jaama trellitatud aknad, mõned purustatud klaasiservad veel turritamas, olid pimedad ja seal ei paistnud kedagi kõõluvat. Aga too roomav kuningas seal eemal oli tõusnud pooleldi põlvili ja hüüdis midagi otse nende suunas. Raun eristas sõnu:
«Kas ma tohin?»
Mis siis nüüd?!
Kuid Katja kummardus tasapisi valgeneva õue poole ning karjus vastuse: «See on mingi nali või?! Misasja sa küsid, loll! Meie käest?!»
Jurakas vahtis nende poole, ja kui tema hoiakust ning habemetuusti ja juuksepahmaka vahelt paistvatest näoosadest üldse midagi välja lugeda sai, oli see puhas arusaamatus. «Kas ma võin?!» hõikas ta madalalt, aga täiesti arusaadavalt. «Koit on tulemas. Ma palun teid!»
Katja vaatas mitte ainult Rauni, vaid ka bandiitide poole.
«Ma arvan, et ta vist küsib päriselt. Nagu … tahab vastust. Ning ma … Tegelikult olen ma vist talle oma elu võlgu.»
«Me peaks ta maha laskma, kuni ta nõrk on,» arvas Raun, aga tema sõnade taga polnud erilist kirge. Ta oli väsinud ja Katjal oli ilmselt õigus, see jõmm oli nad päästnud. Nüüd küsis ta puha siiralt luba nende … no milleks iganes. Igatahes küsis, mis oli juba isegi väga sõbralik!
Sõduril polnud tõesõna midagi selle vastu, et too kuningaraisk seal väljas teeks, mida iganes ta siis teha tahtis. Nagunii on kohe hommik ja õhtuks on nad läinud. Too tumedapäine kuningatürbel andis СКАЧАТЬ