Kuningate tagasitulek. Triinu Meres

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Too püüdis selle kinni ja hakkas omaette ropendades laadima.

      Kõik kolm võõrast hoidsid nüüd aknast ja trellidest eemale. Raun kattis kuskil madalamates teadvusesfäärides hulkuva Taela kinni kõigi riietega, mis võtta. Lisas külje alla õhukese vetthülgava teki, mida ta kaasas kandis, ja viskas peale teise samasuguse mehe enda varustusest. Siis heitis Raun pilgu aknast välja. Ei näinud seal muud kui lund.

      Nii et ta laadis nonde, kes midagi nägid, eeskuju põhjal ka oma tühjakslastud salve uuesti täis.

      Kuigi mehed tundusid kole ärevil, ei saanud Raun ikka veel aru, mis lahti, nii et – klõps, klõps, klõps tegid padrunid vaikselt ja turvalisustsisendavalt – ta siis küsis: «Mis lahti läks?»

      «See esimene, hele inimesesööja värdjas tegi uuele ära. Kiskus tal käe küünarnukist saati lahti ja too pani minema. Nii et esimene elukas on jälle vaba meiega tegelema. Pasas oleme.»

      «Kust see teine üldse tuli?»

      «Kust persest mina teadma peaks? Aga teie õnn, et see tume jurakas tuli, ma ei oleks ust lahti teinud, kui ta poleks heledat eemale endaga kaklema tirinud.» Kõneleja oli toosama pikk vennike, kes ennegi enamjaolt. Paratamatult tuli toda suurt kogu pimeduses nähes jälle Phone-X meelde ja Raunist käis läbi leinakihvatus.

      Aga selle suure tüübi siin jätab ta igatahes meelde kui sitapea.

      «Teie kaks olete ikka üleni kõvad mehed,» pöördus sõdur, kontrastist teadlikuks saanud, kahe ülejäänu poole. Pani lambi põlema, et nad korraks üle vaadata. «See oli ikka hull tegu meile järgi tulla niimoodi, moon otsakorral. Aga näe, ära tõite!»

      Punahabe, kes oli tal aidanud Taela siduda, muheles mõnusalt ning teine, tundus, et tublisti noorem mees, naeratas hammaste vahele jäävate aukude mustendades. Tal oli peas mingi veider, kahe nööri otsas lagipealt alla tolkneva kaunistustupsuga roosa müts. Varjumiseks see küll mõeldud polnud.

      Raun lülitas lambi välja ja pani ära.

      «Naisi peab aitama, muidu jääb neid kole väheks,» vastas vanamees ja muheles uuesti.

      «Poleks nad pool aastat tutti nägemata metsas jooksma pidanud, oleks nad lasknud te sitased Uniooni persed seal väljas ära õgida sama külmalt nagu mina,» ütles kõige pikem, hämaras tundus, et ka kõige tumedama nahaga (aga võib-olla kõige räpasem…) tüüp, ja Raunil mõikas alles nüüd.

      Muidugi. Nii koba peale kokku lapitud varustusega, räpased, ilma moonata, haisevad… Bandiidid. Tema ja Taela olid päästnud kaks romantiliselt meelestatud bandiiti. Aga, lisas hüplev mõte juurde, need kaks kepinäljas bandiiti tegid ikkagi midagi sellist, mida omad relvavennad polnud vaevaks võtnud!

      Naine ei pannud seda jaamas passivatele unioonlastele oluliselt pahaks, aga mõte lahketest vapratest bandiitidest ajas ta nii segadusse, et ta mõtlemise vältimiseks ettevaatlikult taas välja, vaikusesse ja tasapisi langema hakkavasse lumme piilus. Heledajuukseline kuningas istus jaama katusel. Ta paistis väsinud ja peksasaanud, pea longus. Vahtis allapoole, nokitsedes samas mingi süles peidus oleva asja kallal nii inimlikult, et eelnevat teadmata olnuks lihtne teda ennastki inimeseks pidada.

      Raun vaatas. Pikki minuteid ei juhtunud midagi muud. Misasja ta passis seal? Ootas? Mida?

      Raun teadis kindlalt, mida ta ise ootas. Päikesetõusu. Siis saaks siit bandiitidega punkrist minema!

      Keha hakkas üle elatud pinge langedes tasapisi ressursse nõudma. Süüa. Juua. Nii et sõdur kaevas välitaskutest välja suhkrutükipaki, kuiva valguka ning plasku. Viimane oli praktiliselt tühi. Pikk rännak – ja nad olid lootnud kärujaamas peagi varusid täiendada.

      «Ega teil vett ei ole? Ma võin toitu vastu jagada.»

      Bandiidid vahetasid pilke.

      «Toit kuluks meile muidugi väga ära, aga viimane vesi läks juba kõridest alla,» möönis viimaks vana punahabe Rauni süles olevat kraami piieldes.

      «Mul on vett,» kostis maast, seina äärest. Raun pöördus, rõõmus ja murelik ühtaegu, plaanis uurida, kas… aga plaaniks see jäigi.

      Sest väljast kostis kauge, aga ometi selge hüüe ja selle hääle tundis Raun otsekohe ära ning pillas suhkrupaki maha.

      «On siin keegi?» hüüdis Katja kuskil seal pimedas lumes. Mida kuradit ta ometi teeb? Ta pole ju tavaliselt nii pagana loll?!

      « … vastake! O-me-ti! Hei! Appi!»

      Miks kuradi kuradi kuradi pärast ta hommikut ei oodanud?

      Sidejaamad olid Nuru ja Phone-Xiga läinud kuhu iganes, vedelesid kusagil lumes ilmselt. Ja kuningas katusel, oh, Raun oli sunnitud tema poole vaatama – ning koletis teadis, et teda vaadatakse. Ta heitis nii nii aeglase pilgu üle katuse kostva hääle suunas. Siis niisama aeglase otse valvuriputka aknast sisse. Ja siis jälle teisele poole.

      See elukas esines.

      Katjal ei olnud mitte kuhugi minna, isegi kui ta suutnuks eest ära joosta monstrumil, kes liikus ajuti kiirelt nagu mootorsae tera.

      Koiduni oli ehk kolm-neli tundi veel, mitte rohkem. Ikkagi oli boss oma peidupaigast varem välja roninud, ja kurat-raisk, Raun tundis kuuma viha. Kui keegi on nii loll, on ta surma ära teeninudki!

      Samas, juba selle mõtte juures, teadis ta, et selle surma pärast nutab ta veel palju tuliseid ja meeleheitlikke igatsusepisaraid. Sest Katja oli muidugi spetsialist ja boss, aga lisaks oli Katja… Katja oli Katja.

      Ja rohkem ei olnudki tarvis.

      «Pers-se, te oletegi kõik surnud! Minge pers-se!!» röökis Katja hääl eemal kiledalt ja nüüdseks ta ilmselt juba nuttis.

      Kuningas katusel tõusis püsti ja jalutas rahulikult mööda järsku katuseviilu paremale, servani välja. Vaatas alla. Seisis seal pikki-pikki sekundeid, kuni Raun tundis käsi relvakaba ümber krampumas. Siis olevus kadus.

      Võib-olla oleks pidanud siiski hoiatuse karjuma, jõudis veidi hilinenult naise ahastavasse teadvusse ebamäärane kahetsusmõte. Kuigi sellest polnuks nagunii mitte mingit kasu.

      Katja viimane karjatus kerkis kusagil eemal pimeduses õhku nagu väike värelev lind.

      «Oi, raisk, persse,» hingas seinas ääres Tael.

      Tema ei vandunud muidu pea kunagi.

      Raun vaatas oma viimast allesjäänud kaaslast. Too oli end veidi kohendanud ja vahtis läbi pimeduse korraks väga läikivatena näivate silmadega vastu. Oli mingi jutt kunagi, et Tael oleks idee järgi pidanud tsiviili minema selle oma väledalt lõikava peanupuga, aga miski läks viltu.

      Miski läheb alati viltu. Ainult nemad kaks järele jäänud. Oh, nii ülisitt eksp, et…

      «Veel üks teie neiu, jah?» päris punahabe nukralt pead vangutades ning Raunis tõstis pead hetkeline arutu soov minna, kiskuda raskel uksel riivid eest ja püüda midagi teha.

      Kuigi mida siin teha oli?

      Täiesti ebaloogiliselt kostis korraga järgmine, nüüd juba valjem karjatus, ja Raun ei saanud parata, et vaatas taas trellide vahelt välja. Kartis midagi … ei tea mida, aga midagi tõsiselt räiget näha.

      Sinakas hämarus, helesinine СКАЧАТЬ