Kuningate tagasitulek. Triinu Meres

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ palge, valmis teisele naisele elu eest katet tegema. «Tehke see kuradi riiv lahti!» karjus ta tarbetult valjusti, teiste poole vaatamata.

      Hetke jagu oli betoonputkas pinget tunda ning Raun kaalutles väga kainelt, kas Tael suudaks relva võtta ja bandiidikolmikut sundida, kui nad muidu ust avama ei nõustu. Kuid suur tõmmu tüüp juba ohkaski leppinult ja vatijopis ning tuttidega mütsis nooruk asus ukse kallal tegutsema.

      «Uninooni naihed… kui juba shurra, siis nende nimel,» avaldas hambutu poiss ülemist riivi eest tõstes pisut pudikeelset arvamust. Raun ei vaadanud ta poole, vaid jälgis läheneva Katja tagant lund ja nurgataguseid, kuid poisi hääles olid korraga hirm ja irvitus. «Iluhamaid pole ma elu sees näinud!»

      «Sa polegi õigeid naisi küllalt lähedalt näinud, Dan,» korrigeeris punahabe. Tema oli nüüd Rauni kõrval, relv palges – mingi veider ront küll, aga puhas ja õlitatud, palju paremas korras kui mees ise. Väljast kostis kauge tume mürtsatus. Umbes niimoodi oli kõlanud see, kui kuningas kuulihooga vastu seina lennutati. Röögatus, mis järgnes, oli päris ilmselgelt samasugune, kuigi tuli distantsilt.

      Mida pekki?! Kas kärujaam oli viimaks kuskilt tagauksest väljatungi korraldanud? Aga siis pidanuks ju lasud kõlama!

      Katjal oli veel viimane kümmekond meetrit tulla ja ta vaatas üles, otse Rauni poole. Bossi näos oli äratundmine ja kergendus ning tema kõrges lumes niigi komistav samm aeglustus: «Te ei olegi surnud! Oi, persse, ma nii kartsin!»

      «Tee rutem!» nõudis Raun vastu, lühikesed juuksed kuklas turris, süda peksmas. «Rutem!»

      «Seal oli kaks kuningat. Ja nad kaklesid omavahel!» hingeldas Katja, aga kiirendas Rauni kergenduseks taas sammu. Ta jõudis aknani ning nüüd oli vaid veidi tulla jäänud.

      «Koputa, kui ukse taga oled, neiuke,» hõikas punahabe. Katja noogutas, kõnelejat pilguga otsimata, ja mõni sekund hiljem kostiski koputus. Dan, too noor poiss, hiivas ka teise riivi eest – ikka ei paistnud aknast ühtegi kuningat. Kuid enam ei kostnud ka kaklushääli ja see vaikus, lumine vaikus, oli otse öeldes lihtsalt õudne.

      Siis oli uks äkki lahti ning Katja sees koos Daniga riive ette lükkamas. Vaatas ringi. Rehmas lund pükstelt maha. Hingas niutsatustega, kuni viimaks sõnad suust sai: «Tael! Raun. Kas keegi veel?»

      Oh, Katjakene…

      Tael vangutas vaevaliselt pead.

      «Nurg?» Aga bossi küsimus kõlas nii, nagu ta tegelikult juba teaks. Vaikselt, hirmunult.

      «Nii Nurg kui Phone-X, mõlemad läinud,» vastas Raun ise, üllatunud, kui kergelt need sõnad tulid. Seejärel korjas ikka veel maas vedeleva suhkrupaki üles.

      Muidu astub keegi veel peale. Raiskamine.

      Katja ohkas omakorda. Istus raskelt maha, toetas selja vastu seina ja ohkas uuesti. «Vant ka. Oh, vittu küll! Ta suri nii kaua aega, et… Persse, ma lihtsalt ei suutnud lasta tal seda üksinda teha. Pidin minema ja – aitama.» Ta vaikis viivu ja judises siis tugevalt. «Vaene vennike!»

      «Ja siis?» küsis Raun, kui jätku ei tulnud.

      «Ma ei tahtnud pärast enam peitu tagasi ronida. See… Vandi asi oli lihtsalt nii kole.» Katja kehitas õlgu. «No ja siis ma tulin siiapoole väga halva tundega. Ronisin aiast sisse ja kõndisin mööda rada, kuni see … asi mulle peaaegu otsa hüppas. Kohutavalt verine ja suur ja kindihaisuga … naeris mulle näkku. Küsis kuidagi imelikult umbisikuliselt, et kas «ta tahab kohe surra või vast paar päeva elus püsida?»»

      Raun ei näinud selles sügavas hämaruses bossi nägu, aga hääl oli tal päris rahulik.

      «Ma ei tea, mida ma teha tahtsin, või mida mõelda või … Kui ma poleks enne Vanti… siis vist oleksin püksid täis teinud. Aga mul ei olnud selleks ajaks, kui ta sinna ilkuma tuli, enam eriti õudne lihtsalt.» Kõneleja pidas pausi ning pühkis varrukaga nina. «Ja enne kui ma midagi välja mõtlesin, hüppas veel miski hiiglane otse üle aia ja käratas mulle: «Jookse, loll!» Ma vist passisin tema arust väga kaua, enne kui jooksma hakkasin. Aga selle ma nägin ära, et too tüüp oli üks teine kuningas, kah paksult verine ja mu arust … mu arust … Ah, ma ei tea ka.» Katja pani viimaste sõnade ajal käe kergelt üsna kähinal hingava Taela jalale. Kurat teab, millist lohutust pakkuda kavatsedes või otsides. «Mul on nii hea meel, et teie vähemalt elus olete. Raun, Tael. Oh, taevas, kui hea meel!»

      Kõik olid natuke aega vait.

      «Ja kes teie siis olete?» küsis Katja viimaks talle tundmatult nägudelt. «Tundub, et mõneks ajaks oleme koos ja jagame saatust. Mina olen Katja. Uniooni piiripatrulli number 12 tsiviilboss.»

      Bandiidid vahetasid pilke, välja arvatud suur akent valvav tumenahk, kes ei hakanud üle õla vahtima. «Mina olen Tom,» ütles punahabe. «See blond poiss on minu poeg Daniil.» Raun polnud läbi hämaruse ja mütsi isegi näinud, et nooruk blond oleks. Võib-olla muidugi polnudki.

      «Tead, sa ole õige vait, Tom,» ütles valves olev tüüp. «Ja teil ei ole me nimesid vaja millekski, Uniooni boss Katja. Tom, Dan, te olete lollakad. Kahekesi – üks haavatud, aga relvaga tropp veel lisaks – ei hakka need naised elu sees teiega nikkuma. Rääkimata sellest, et hakkaks enne hommikut, kui…»

      «Ja kes teist kolmest juht on?» katkestas Katja tema arvamusavalduse, pöördudes teravalt oluliste küsimuste juurde tagasi.

      Raun pidas ühe silma aknal ja eriti tolle mornil valvuril, teise Taelal, kes oli end ettevaatlikult nihutanud asendisse, mis ühest küljest võis olla mõõdukalt mugav, kuid teisalt võimaldanuks tal ka hädapärasel moel käsirelvast lasta. Muu jättis ta Katja hoolde. Raisk, kui hea, et too kuningas teda ära ei olnud söönud! See, et nood kaks trolli seal omavahel kaklesid, oli ikka tõsine vedamine. Nii tema, Katja kui Tael on elus tänu mingite metsakollide maadejagamisele ja bandiitidele…

      «Meil ei ole juhti.»

      Raunil oli kõnealuste bandiitide käsuliin sügavalt ükskõik.

      Varsti pidi valgeks minema ja siis tuleb neil nende röövlitega midagi pihta hakata. Naine lootis vaikselt, et ehk õnnestub meestel joosta lasta – pärast tänast ööd polnud Raunil erilist tahtmist neid nottima hakata, isegi mitte suurt ja tõmmut venda. Aga see asi tuli Katjal kooskõlastada ka Uniooni meestenaistega, kes kärujaamas passisid, ning hommikul ilmselt välja tulevad. Millega seoses … «Boss? Kas kärujaam sidet lasi võtta? Meil on peaaegu visuaalne kontakt, aga mitte mingit teadmist, mis seis neil on – peale selle, et keegi on ilmselt elus. Keegi vähemalt räägib ja tulistab sealt vahepeal.»«Mitte midagi pärast seda viimast korda päeval.» Katja kükitas oma pambu kõrvale maha, torkas käe kotti ja süütas seal sees lambi. Otsis midagi, ilmselt saatja varuakut.

      «Mul on aruannet vaja,» sõnas boss siis Taelale. «Rääkida saad?»

      Mees noogutas.

      «Olgu. Siis Raun valvab ja sina jutustad!» Ning Katja sättis end vigastatu kõrvale, poolselili, et kõrv teise suule võimalikult ligi oleks.

      «Koiduni ei ole enam kaua,» ütles tõmmu tüüp akna juurest Katjale. «Me päästsime teie nahad, nii et kui me kõik päevavalguseni välja veame, võiks te meile selle eest maksta ka. Toidus. Moonas. Kaartides.»

      «Ma võtan enne aruande ära, kui midagi otsustan!» sähvas boss talle oma veidrast asendist hoolimata väga ülemuslikult. «Te ise ründasite Uniooni baasi, seepärast te siin üldse olete! Nii et ärge ülbeks minge!» Siis pöördus ta Taela poole tagasi.

СКАЧАТЬ