Kajajärv. Carla Neggers

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teile Knights Bridge seni meeldib?“

      Brody vaatas tagasi tema poole. „Kas te tõesti tahate seda minult just praegu küsida?“

      „Kümme külmakraadi, lumi, jää, kuldse retriiveri kutsikas lahti pääsenud?“ Heather naeris talle vastu. „Mis siin mitte meeldida?“

      „Oh, jah, Heather Sloan.“ Ainult kõige kergem naeratus. „Mis siin mitte meeldida?“

      Vic Scarlatti ostis oma maja Kajajärvel kakskümmend aastat tagasi, kui ta oli tõusev täht USA diplomaatilises korpuses, ja sellest ajast peale polnud ta siin teinud samahästi kui mitte midagi. See sobis Heatherile. Eelmine omanik, selle maja ehitanud Bostoni finantsisti pojatütar, oli kaasajastanud veevärgi, elektri- ja küttesüsteemi umbes kümme aastat enne seda, kui maja läks pärast tema surma müüki. See oli klassikaline dekoratiivstiilis maja, orienteeritud parimatele vaadetele selle ammuhüljatud aiale ja järvele.

      Brody ei ilmutanud mingit märki maja võlude ja potentsiaali hindamisest, kui ta asetas Rohani tema kutsikaasemele köögi väikeses segamini esikus. Väike kuldne retriiver tõi otsekohe kuuldavale sügava ohke ja keeras end küljele magama.

      „See ase näeb välja uus,“ märkis Brody.

      „Ongi uus,“ ütles Heather, astudes avatud uksest temast mööda kööki. „Ma ostsin selle linna universaalkauplusest. Mõtlesin, et Rohan vajab magamisaset.“

      „Kas Vic kavatseb ta endale jätta?“

      „Ta ütleb, et kindlasti mitte.“

      Heather vajus toolile köögilaua ääres. Ta oli pärast oma seiklust kangem, kui tahtis tunnistada, aga vähemalt soojenes ta kiiresti üles. Ta tõmbas pahkluusaapad jalast. Mõlemad sokid olid märjad, aga vasak lausa lirtsus. Veel üks tema välja külma kätte mineku pattudest oli õhukeste puuvillsokkide valimine. Ta kooris need maha ja toppis saabastesse. Eks ta mõtleb hiljem, mida nendega teha, kui tal Brodyt enam publikuks ei ole.

      Mees haaras Rohani veekausi ja täitis selle köögi sügava fajansist kraanikausi kraanist, mis oli üks pojatütre lisanditest. Ta viis kausi Rohani juurde ja asetas selle kutsika aseme lähedale. Kutsikas liigatas. Esialgu oli ta liiga suures letargias, et hooliks millestki muust peale haigutamise, aga siis õnnestus tal end kõigile neljale käpale ajada ja vett lakkuda.

      „Ka teie peaksite vett jooma,“ ütles Brody, kui oli Heatheri juurde kööki tagasi tulnud. „Selles kuivas külmas on veepuudus lihtne tekkima, ilma et te seda isegi mõistaksite.“

      „Vesi oleks kena küll.“

      Enne kui Heather jõudis tõusta, oli Brodyl seinakapp lahti ja klaas käes. Ta täitis selle veega ja asetas Heatheri ette lauale. „Jooge ära.“

      „Te meenutate mulle mu vendi. Ka nemad ei külmetanud kunagi. Teil ei ole isegi nina punane. Minul küll, on ju?“

      „Te olite külma käes kauem kui mina.“

      „Diplomaatiline vastus. Mu vennad ei lase mul kergesti pääseda, et ma külmusin peaaegu surnuks, jälitades mingit kutsikat.“

      „Mida nemad oleksid soovitanud teil teha?“

      „Mitte riskida. Vähemalt kanda villaseid sokke.“ Ta naeratas järsku. „Kuid kõik on hea, mis hästi lõpeb, on ju?“

      „Te ei pea oma vendadele rääkima.“

      „Tõsi küll, aga see on liiga hea lugu, et rääkimata jätta. Ma soovin siiski, et oleksin märganud Rohani jälgede asemel teie jalajälgi. Oleksin lasknud teil päästmistöö ära teha.“

      Brody nööpis oma jope lahti, kuid ei võtnud seda seljast. Tal oli tume sviiter üle pingul kõhu. Heather oli harjunud heas füüsilises vormis meestega ning Brody oli ilmselgelt ja otsustavalt heas füüsilises vormis. Ta pööras pilgu kõrvale ja jõi oma vett. Ta märkas selle mehe juures liiga palju. Võibolla olid veepuudus ja adrenaliin tema meeled üle koormanud.

      „On teil siin kuivi riideid?“ küsis Brody.

      „Miks mul peaks olema?“ Ta ajas end sirgu, lüües peaaegu veeklaasi laualt maha. „Oodake. Te ometi ei arva…“ Heather ahmis õhku. „Ma olen peaaegu nelikümmend aastat Vicist noorem. Ei. Absoluutselt mitte.“

      Brody naeris, tumedad silmad huumorist sätendamas. „Ma ei mõelnud seda. Ma lihtsalt mõtlesin, kas te hoiate siin vahetusrõivaid, arvestades oma tööd. Teie ja Vic Scarlatti? Pagan, see on naljakas. Tõepoolest naljakas.“

      „Mida te sellega mõtlete, tõepoolest naljakas? Te ütlete seda nii, nagu ma ei oleks…“ Heather peatas end, jättes selle mõttelõnga viimasel hetkel. „Pole tähtis.“

      „Nagu te ei oleks veetlev, tahtsite öelda? Ma ei öelnud seda.“ Ta pidas pausi ja nüüd oli huumor tema silmades asendunud soojusega. „Uskuge mind.“

      Heather hüppas jalgadele, hämmeldunud, miks ta pahvatas välja asju, mida tal poleks tarvis välja pahvatada. Ta polnud kunagi hea selle silumisel, mida ütles, aga ta ei tundnud seda meest, mis sellest, et ta tundus tuttavana. Kahtlemata tema kujutlusvõime trikk.

      „Olgu. Hea küll.“ Ta tõmbas kiirelt hinge. „Peamine on see, et ma tunnen end nendes rõivastes hästi. Ilmselge, et ma ei ilmunud siia, rõivastatud kutsika päästmise kohaselt. Ma olen Knights Bridge’ist – ma elan siit paari miili kaugusel väikelinnas.“

      „Kas te olete alati linnas elanud?“

      „Kolledžiaeg välja arvatud, kuid ma käisin Amherstis. See ei ole kaugel.“

      „Ei mingit rännuhimu?“

      „Suur rännuhimu. Mul on igasuguseid kohti, kuhu tahan minna, ja igasuguseid asju, mida tahan teha, aga Knights Bridge on kodu.“ Heather ei mõistnud, miks mees esitas talle selliseid küsimusi. Brody ei paistnud olevat seda tüüpi, kes arendab seltskondlikku vestlust. „Kus on teie kodu?“

      „Kus tahes ma hommikul duši alla lähen.“ Brody vaatas kraanikausi kohal olevast aknast välja lumisele sissesõiduteele ja tagaaiale. „Vic ütles alati, et ta kavatseb pensionile jääda vahvas väikeses Knights Bridge’is.“

      „Olete teda kaua aega tundnud?“

      „Nagu te märkisite, on Vic palju vanem kui mina.“

      See ei olnud otsene vastus. Vähesed tema vastustest olid otsesed, mõistis Heather. „Vicile on see koht kuulunud kakskümmend aastat, aga ma ei tunne teda nii hästi. Ma ei usu, et keegi linnas tunneb. Ta veetis suurema osa oma karjääriaastaist välismaal. Ma siiski oletan, et te teate seda juba.“

      Brody pöördus akna juurest, aga ei vastanud midagi. Heather märkas, et mees ei hingeldanud üldse nende ennistisest matkast oja äärest üles. Kindlasti suurepärases vormis. Vic oleks õhku ahminud, kui tema oleks läbi lume sumbanud.

      „On teil plaane, kuni te linnas olete?“ küsis Heather, raputades lõpuks oma mantli seljast ja pannes selle üle toolileeni.

      „Nagu näiteks?“

      „Ma ei tea. Lumeräätsadega matkamine, murdmaasuusatamine, lõkked, kuum kakao.“

      „Kaua magamine.“

      Mitte just pilt, mida Heather oma СКАЧАТЬ