Название: Hunt lambanahas
Автор: Monika Rahuoja-Vidman
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Ужасы и Мистика
isbn: 9789949882540
isbn:
Mõni minut hiljem lauas istudes ja kahel taldrikul kõrguvaid kuhje vaadates läks aga isu hoopis ära. Tõesti, näljast lolliks läinud või? Kaks taldrikutäit toiduga omale ahnitsenud… appikene…
Ta vangutas pead, justkui ise end noomides, ohkas seejärel ja pistis suhu kanaliha tükikese. Kõht oli siiski väga tühi ja tuli tunnistada, et grillitud kanaliha, see oli väga maitsev.
Söömine on ikkagi üks väga meeldiv tegevus, tunnistas ta endale. Tunnistas täiesti vabatahtlikult. Igasugused dieedid ei tulnud meeldegi.
„Kaliméra! Mida soovite juua?“ küsis laua juurde astunud pikk, valget särki ja musti viigipükse kandev, tumedapäine siilisoenguga noormees.
„Sidrunivett palun!“
Veidi aja pärast oli noormees tagasi, käes suur pudel veega. „Olete siin üksinda?“
„Jaa…“ vastas Annika, noogutas noormehele naeratades mitu korda ja vajus seejärel mõttesse. Mida ta nüüd õieti küsis? Üksinda õhtust söömas või üksinda puhkamas?
Kelner kallas vee joogiklaasi ja kiirustas edasi. Rahvast tuli aina juurde. Annika, kes oli söönud mõlemad taldrikud pooltühjaks ja joonud kolm klaasi vett peale, tundis et ei jõua end enam liigutadagi. Kadedalt vaatas ta kõrvallauas istuvaid korpulentseid, kuid üliheas tujus olevaid tüdrukuid. Mõttes nimetas ta nad kaheks mõnusaks rasvapallikeseks. Neiukesed käisid usinalt oma taldrikuid täitmas. Nüüd oli nende söögijärg jõudnud magustoidu juurde ja noored pallikesed ei jätnud pakutud maiusroogade valikust midagi maitsmata. Taldrikult kadusid nii kook, tarretis, kreem kui torditükk ja suuremakasvuline tõi veel taldrikutäie vahukoortki.
Annika pööras pead ja tema pilgu ette jäi, arvatavasti iseendaga hästi läbi saav hallipäine, umbes viiekümnene mees, kelle kortsunud trikoosärgil kiri VIP. Mees vaatas otsivalt ringi. Ilmselt on tal naine juba kuhugi istuda jõudnud, arvas Annika, kuna meie mehike oli vahepeal kadunud. Käis vist rannas… loodust nautimas, otsustas neiu. Otsi, otsi, onu! Küll sa ta leiad. Või tema sinu…
Neiu vaatas läbi klaasseina kõrvalsaali. Kaks pikajuukselist neidu, kes mõned minutid tagasi end kandikutega, kus vaid mahlaklaasid ja taldrikul igavlevad röstitud saiaviilud, laua taha olid seadnud, tõusid nüüd nina krimpsutades. Ninad püsti, möödusid nad kelnerist. Too, lühemat kasvu vuntsidega noormees naeratas neile ja ütles midagi. Arvatavasti küsis, kas toit maitses või soovis head päeva, mõtles Annika. Kuid see oli, mida tema arvas. Tegelikult ta ju ei kuulnud, mida noormees ütles. Kuid, kelnerile pilkugi kinkimata ja sõnagi vastamata möödusid neiud, pead kuklas, noormehest.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.