Hunt lambanahas. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Annika ema-isa käest suurt kingitust, lisaks ka raha ja ei taha, et Filip end siis halvasti tunneb, kuna tal endal pole võimalik kalleid kingitusi teha.

      Praegu sellele mõeldes tundus see küll üsna imelik. Miks oleks tal pidanud halb tunne olema, kui Annika vanemad talle sünnipäevaks raha annavad? Tal oli ju alati ainult hea meel olnud, kui neiu rõõmus oli ja kingitusi sai ja raha oli Annikal ka niikuinii alati vaja.

      Hea veel, et keegi sugulastest peale isa Annikat ei tundnud. Ta oli küll mõelnud tüdrukuga koos maale sõita, kuid tollel polnud selleks iialgi aega.

      Vasakpoolse nari ülemisel koikul liigutas end keegi.

      „Kas väljas on õhtu või hommik,” küsis karune meeshääl, mis võis kuuluda nii viiekümnesele mehele.

      „Õhtu,” vastas Filip. Ilmselt küsija ongi too politseinaise nimetatud „temasugune”. Juba teine, täiesti võimatu ja uskumatu asi pärast alusetut süüdistust. Kuidas saab ta olla lukustatud vanglaukse taha koos mingi vägistajaga?

      Noormees heitis voodile pikali. See oli kõva, padigi polnud kohevam kui käterätik. Muidugi, see siin pole mingi luxhotell.

      Nutt tuli peale, ta surus selle maha. Ta pole ju mingi titt!

      Kui asi ometi kiiresti laheneks… Nad peavad ju aru saama, et ta pole mingi vägistaja! See siin on kohutav, väga kohutav arusaamatus!

      „Sea end mugavamalt sisse,” kostis ülemiselt narilt taas karune hääl. „Kui praegu on õhtu, siis olen ma siin juba terve ööpäeva vedelenud. Ära sa loodagi, et sinu asjaajamine siin kiiremini läheb. Pole siin keegi tahtnud minuga rääkida, ainus asi, mis selgituseks öeldi, oli see, et ma olevat naisterahvast ahistanud.

      Aga, pole hullu! Mul on, pole mõelda vajagi, ka üks konkreetne kahtlusalune, kes selle süüdistuse taga ilmselt on. Kas need kuradi politseinikud ei võiks tõelisi röövleid püüda? Aega tundub neil piisavalt olevat. Jätkub isegi selleks, et libasüüdistuse alusel tavaline inimene kodust õhtusöögilauast arestikambrisse viia!”

      Mees tundus väidetavale valesüüdistusele vaatamata ootamatult rahulik, isegi turvaline. Vägistaja?

      "Ei tea jah,” kohmas Filip ja tõmmates keelega üle kuivanud huulte mõtles, et teadagi on kõik süütud! Kusjuures tema ise on tõesti süütult vahi alla võetud. Aga kuidas saab olla, et politseinikud ainult süütuid kinni võtavad? Kõik teavad, et üksjagu kriminaale ja mõrtsukaid istub vangis. Mitte kõik neist ei karju, et on süütult istuma pandud, mõned julgemad või siis ülbemad tunnistavad oma süüd. „Võibolla on neil muidu igav,” üritas ta olla nii irooniline kui teha nalja.

      Kumbki neist ei hakanud naerma.

      „Ja millega sa hakkama said, et sind mulle siia seltsiks toodi?”

      „Mina? Mitte millegiga, kui aus olla! Ma ei saa isegi aru, miks ma siin olen…”

      „Midagi pidid nad sulle ju ütlema?” Karuse häälega mees upitas end üle ääre, et Filipit vaadata. Poiss üllatus, nähes, et mees pole häälele vaatamata sugugi mitte viiekümnene. Võibolla kolmkümmend, kõige rohkem.

      „Nad ei saa kedagi arestikambrisse panna, kui nad ei ütle, miks. Mida sulle öeldi?”

      „Ee… et keegi on kaevanud. Et minu peale on keegi kaevanud.” Filip neelatas. Kuidas saab keegi kellelegi üldse öelda, et tead, mind süüdistatakse vägistamises? Isegi kui see oleks tõsi?

      „Mida kaevanud? Kedagi ei panda kinni isegi juhul, kui mõnest üle sõidad. Saadetakse koju ja kutsutakse hiljem välja. Pidi ikka midagi tõsist olema, räägi!”

      „No oli kaevatud, et ma olin… vägivaldne…” Filip ei tahtnud kambrikaaslasele otsa vaadata. Mida paganat ta uurib ja puurib? Ta on hoopis ise kedagi trakasseerinud või tegelikult mitte, kui teda uskuda. Aga kes ütleb, et teda võib uskuda?

      Mees vaatas pikalt poissi. „Sa ei näe just riiukuke moodi välja.” Ta lasi jalad üle koikuserva, hüppas kergelt alla ning istus alumisele narile. „Olid siis vägivaldne või?”

      „Ei! Muidugi mitte! Ma ei tea, miks ma siin olen, ma ei saa mitte millestki aru…”

      „Hea küll! Kes see oli, kes sinu peale kaebas?”

      „M… mm…” hakkas Filip korraga kokutama „mm…inu tüdruk… nagu nad ütlevad.”

      Asi läks tema jaoks üha enam segaseks. Ta ei teadnud enam, mida mõelda või öelda. Kas saab pidada oma tüdrukuks kedagi, kes sinu peale valetab? See pole mingi sõber! Ja kui see polnud Annika, kes kaebas, kes siis?

      Mees muigas. „Nii-nii, seda ma arvasin. Sõber! Läksite tülli vä? Ütlesid midagi halvasti või ähvardasid teda? Lõid?”

      „Pole ma teda kunagi löönud ja pole ma teda ka kunagi ähvardanud!” Filip tõusis ärritunult ja kõndinud ukseni, katsus käepidet. Lukus. Tema jaoks suletud. Kurat teab mis!

      Ma pean siit välja saama. Lihtsalt pean ja kõik! Aga seniks… Ta pöördus kambrikaaslase poole.

      „Miks ma peaksingi teda lööma? Miks? Ma armastan teda!” Mida see tüüp endale lubab? Vaadaku parem, kuidas oma asjadega hakkama saab. Mängib siin psühholoogi…

      „Midagi ju juhtus! Miks ta muidu niisama heast peast sinu peale kaebama pidi minema? Kui juba politsei poole pöördus, siis oli ta ju millegi peale vihane. Väga vihane!”

      Kas Annika oli vihane olnud? Filip ei teadnud seda. Tüdruk polnud talle midagi öelnud. Oli küll tihtipeale näägutanud, et ta koolis ei viitsi käia, tööd ei otsi ja aega arvutimängudele raiskab.

      Selle peale oli ta alati vastanud, et seda, mida tal vaja, ta juba teab ja oskab ning on olemas ka selline töö, mida ta tahab teha ja kus on nii, et ainult mängi ja saad palka. Tema eesmärk oli sinna tööle saada ja ta arvas, et on oma eesmärgile päris lähedal.

      Tal oli ka paar ideed, et päris omad mängud teha, aga selleks oli vist veel veidi vara. Enne tuli tööle saada ja näidata, et ta oskab. Et ta teab, mida teeb ja teeb seda väga hästi! Aga… kes siis selle pärast, et ta arvutis istub, politseisse kaebama läheb? Et teda on vägistatud? Ei… siin on midagi muud…

      „Ta pole nagu vihane olnud… Ma ei tea…”

      „Istu nüüd ja mõtle… Ja, millega sa ise tegeled? Tööpäeviti?”

      „Ee… Koolis käin, õpin arvutit. Hakkan mänge looma…” Mis tüüp see siin õige on? Arvab, et pean talle terve eluloo ära jutustama või? Ega tema uurija pole! Politseinikud alles hakkavad küsima. Ja kui need on samasugused kui psühholoogil siin, siis pole mul nende lollidele küsimustele niikuinii vastuseid! Aga olgu pealegi… Tahab mees mängida, siis mängime. Millega ma tegelen, see on tegelikult ülilihtne küsimus, kui nii võtta. Eks harjutame siis vastamist!

      „Mulle on alati internetimängud meeldinud. Saab luua terve oma maailma, mänge saab ühendada tuntud inimestega, sündmustega, mis on toimunud teisel pool maakera, ajalooliste sõdadega, kui seda näiteks soovida. No võib teha mida iganes, praktiliselt kõike. Teha meelelahutuslikke mänge, õppemänge, matemaatilisi…”

      „Nii-nii, vaata aga vaata. Et sa oled siis loominguline inimene. Kohe lausa kunstnik!”

      „Ah, pole ma mingi kunstnik, aga tean, СКАЧАТЬ