Название: Hunt lambanahas
Автор: Monika Rahuoja-Vidman
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Ужасы и Мистика
isbn: 9789949882540
isbn:
Korraga tuli talle midagi pähe. Advokaat! Miks talle pole sinna advokaati saadetud? Lootuskiir silmis, vaatas ta kambrikaaslase poole. „Kuule, kas sa tead… millal advokaat tuleb?”
Vahepeal end uuesti narile pikali seadnud mees hakkas naerma ja ajas end istuli.
„Oh sa väikseke! Tahad advokaati? Aga kas sulle süüdistus on esitatud? Ma arvan, et mitte, sa ei tea ju isegi, miks sind siia luku taha pandi. Ja nii kaua, kuni sa seda ei tea, ära oota ka mingit advokaati! He-he… keegi kaebas…”
II peatükk
Oeh… vajus Annika kergendust tundes istmele. Kõrvus kumisesid veel ema soovitused, mis enamasti kõik algasid sõnaga „ära“. Ära jää üksinda, ära mine kaasa, ära jäta kotti, klaasi, võtit jne… Peale selle veel see kõigile nii tuttav OLE ETTEVAATLIK! No mis saab juhtuda?
Kuigi, midagi juba juhtuski. Silvi hüppas allt ära! Ja veel viimasel minutil!
Nad olid kaks kuud istunud ja planeerinud ja mõelnud, mida kõike nad Kreetal tegema hakkavad ja nüüd, kui ärasõiduni on jäänud loetud tunnid, siis ütleb Silvi, et tema ei tule! Et makstud rahast küll kahju aga mis nüüd enam teha ja et ta jääb parem koju… koos Toomasega… Sest ikkagi just kokku kolinud ja tahaks nii väga temaga olla ja et küll nad jõuavad kunagi hiljem reisida nii palju, et hakkab isegi tüütama…
Ja et ta ei julgenud seda isegi mitte ise ütlema tulla, oli neiu püha viha täis. Helistas!
Annika ei pidanud vajalikuks sellisele reeturile isegi midagi vastata ja vajutas lihtsalt mobla kinni. Reetur! Vastik nõme reetur! Mida ta poeb Toomasele? Kas suurt meest ei saa siis mõneks päevaks üksinda koju jätta? No kutsub sõbrad, teeb mõned õlled… ja siis? Või kartis Silvi teda üksinda jätta, sest ei usalda teda? Mida ta siis kolib kokku inimesega, keda ta algusest peale ei usalda… Kuigi, kui nüüd hästi mõelda, usaldamisteemat seoses Toomasega polnud ta küll kunagi jutuks võtnud. Annika mäletamist mööda. Aga! Ta oli mitmel korral nimetanud, et küll kutt vahtis seda pruuti ja küll naeratas teisele. No ja mis seal siis imelikku oli? Naised ise mukivad ju end üles, et neid vaadataks ja imetletaks ja et tähelepanu saada. See oli kindlamast kindel!
Annika ei tahtnud ise ka toast enne välja minna enne, kui oli täiesti kindel, et näeb esinduslik välja. Ja kui vaadataksegi? Tore on, kui on mida vaadata! Kuidas see saaks halb olla? Ja las vahivad, kõik kes tahavad, kätte nad teda ju niikuinii ei saa! Peaaegu et kohustuslik oli mõnele nõmedale kiimas kutile, kel vaata et sülg jooksmas, altkulmu tigedat pilku heita, mis ainult ja üheselt tähendas – sina pole minu jaoks, mina pole sinu jaoks. Vaata mujale, vaata mõnda omasugust! Just ja …
Oo… ja mis see nüüd oli? Kitsast vahekäiku mööda liginev pikk noormees heledate, Annika maitse jaoks küll veidi liiga pikkade lokkis juuste, kuid klaarsiniste silmadega tõmbas endale tahtmatult istujate tähelepanu. Midagi oli temas! Absoluutselt!
Annika pööras pead ja uuris teisi lennukis olijaid, lihtsalt et veenduda, et tema pole ainuke, kes noormeest vabatahtlikult pilguga saadab. Tal oli loomulikult õigus, ta polnud ainuke. Ja kes veel too bitch oli, kes wau ütles?
Blondile noormehele tähelepanu kohe üldse ei meeldinud. Ta surus oma spordikoti tugevamini vastu külge ning püüdis nii kiiresti kui võimalik kotte ja kohvreid ülariiulile upitavatest inimestest mööda saada. Paari sekundi pärast Annika teda enam inimrüsinas ei näinudki, ilmselt istus ta kaugemal, lennuki eespoolses osas. Kuid see fakt polnud muidugi midagi, mille üle muretseda tasus. Kõik lennukilolijad olid teele Chaniásse! Natuke naljakas, isegi irooniline, oli ainult see, et blond noormees tundus üksinda olevat. Nagu temagi… Võibolla oli ka temal sõber viimasel hetkel alt ära hüpanud? Mõelda kui vahva! Räägi veel saatusest!
Annika otsustas, et kui noormees hiljem, näiteks pagasilindi juures, tema poole vaatab, siis ta naeratab talle. Julgustavalt! Ja pärast seda võib ka juba tutvuda… Miks ka mitte? Aga… äkki peab noormees edasi sõitma kuhugi hoopis teise kanti, kui tema läheb? Peab vaatama, millise bussi peale ta läheb…
Unistamise katkestas roosasse, kollaste lilledega kaunistatud suvisesse bodysse riietatud beebi, kes Annika kõrval istuva ema süles kriiskama pistis. Neiu jäi neid, käsi põsel, vaatama ja jälgis huviga, kuidas emme pärast kolm minutit võtnud katset laps vaikima sundida pisitüdruku isale üle andis. Titt sellest loomulikult ei hoolinud ja jätkas karjumist. Oli selgemast selgem – ta pole nende hulgast, kes kohe alla annavad. Samas võisid ka kõik, kes tahtsid, tänu beebi röökimiseks avatud suule, imetleda nelja pisikest valget hammast ja samal ajal saada teada, et nende kõrvad ja psüühika kannatavad üksjagu detsibelle. Muidugi teatud aja piires. Röökiv beebi aga ajapiirist ei hoolinud ning hoidis kaasreisijate närvid pinges terve reisi aja.
Kohvrid käes ja tolliametnikust õnnelikult möödunud, jagati soojale maale tulijad neid juba ootavatesse bussidesse. Annika vaatas imestunult nii siia kui sinnapoole, kuid blondit, toda lennukis nähtud noormeest, polnud kusagil.
Tema bussis teda kindlalt polnud, see oli selge. Kuid ta polnud näinud teda ka kuhugi teise bussi minemas… Imelik! Kuhu ta kadus? Võibolla võttis takso või võibolla üüris auto? Jah, kes teab…
Tüdruk oli veidi kurb, et selline hea juhus, omale puhkuse ajaks seltsiline leida, käest kadus. Kuid võibolla oli talle keegi siin vastu tulnud? Võibolla ootas teda keegi lennukis? Kes enne teda oli kohale jõudnud? No arvatavasti mitte mammi… aga pruta? Kindlasti mõni naine, mis ta muidu nii närviline tundus. Kui sõidaks sõbraga, siis ütled talle lihtsalt, et kui jäingi hiljaks, näe, ikkagi jõudsin ja kogu lugu. Aga prutale… jah, pruudile tuleb korralikult aru anda. Ja miks nad üldse koos ei tulnud? Aga võibolla tuli üks neist töölt ja teine kodust? Või mõlemad töölt?
Ja mida ma selle üle siin imestan ja arutan, toibus Annika korraga. Tegeleks parem oma asjadega! Hoiaks silmad lahti, et ma õige hotelli juures maha lähen!
Ajas nii hirmsasti haigutama, mis polnud ka ime, kell oli juba pool neli öösel.
maha maganud, jõudis Annika lõunatada soovijate hulgas ühena esimestest kohale. Kõht oli nii tühi, et lausa kiskus krampi. Ja võibolla sundis soolane merevesi ka ihunahka kokku tõmbama, et ta end nii kokkukuivanuna tundis? Sest merevees end märjaks teha, seda oli ta jõudnud. Õnneks! Sest see mõjus värskendavalt.
Silmad lahti saanud ja mõistnud, et hommikusöök on ajalugu, oli ta päevitusriided selga tõmmanud ja märjal, liivasel rannal seisnud, kuni kõrged lained ka tema märjaks pritsisid. Polnudki enam muud, kui astu kaks sammu ja oled Vahemere lainete võimuses selle sõna otseses mõttes, sest ootamatult kadus maapind jalge alt ja tuli, toetudes oma kahjuks kehvapoolsele ujumisoskusele, püüda tagasi ranna poole triivida. Võitlusest lainetega väljus Annika siiski võitjana ja kõndis seejärel tuppa riideid vahetama. Ta ei tahtnud maha magada aega, mil võib lõunat sööma minna. Kõht oli nii kohutavalt tühi!
End korda seadnud, kuid suutmata lihtsalt toas istuda ja oodata, kõndis neiu aega parajaks tehes aeglaselt ümber terve hotellihoone ja astus lõpuks fuajeesse sisse, et olla kohal, kui restoraniuks avatakse.
Ajastus oli enam kui õige! Ta jõudis vaevu tugitooli istuda ja jalad välja sirutada, kui uks avatigi. Kiiresti läks neiu trepist alla söögisaali. Restoran asus nimelt keldrikorrusel. Või siis esimesel, kuidas võtta.
Avara ja valgust täis söögisaali üks külg koosnes tervenisti klaasist. Keskel asuv uks viis lilleaeda ja massaaźiruumidesse, millest teavitas väljapääsu kõrval asuv silt. Pikk söögisaal oli, samuti СКАЧАТЬ