Lõpparve. Yrsa Sigurðardóttir

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ temaga viimast korda kohtus, ehk väsinud ja otsajäänud. Kummalisel kombel see sobis talle. Freyja teadis teda nüüd juba piisavalt hästi, et mõista, et tegemist on tema tavapärase olekuga. Ta oli isegi ülikonda rõivastatuna kohtus käies jätnud endast mulje, et peab otsekohe koju minema ja voodisse heitma.

      Mustad varjud silmade all, habemetüügas ja sassis juuksed.

      Freyjat ajas vihale, et tema tüüp on just niisugune – väsinud, kuid jõudu täis mees, kes ei raiska voodis aega haigutamisele. Vähemalt Huldar ei olnud tema kogemuste kohaselt raisanud, kuigi tegemist oli ainult üheöökohtumisega. Aga selles oli süüdi Huldar ise, sest ta oli säherdune idioot. Oli idioot – kuid voodis uskumatult hea. Ent Freyja tuletas enne nende mõtetega kaasaminemist endale meelde, et tema praeguses täbaras olukorras on süüdi just nimelt Huldar. Freyjale töökoha maksma läinud juhtumi eest vastutas tema.

      „Teid pole vaja teineteisele tutvustada. Freyja, vaata järele, kas sa saad teda aidata.” Jäi aga mainimata, mis sellega kaasneb. Elsa pööras ümber ja jättis nad omavahele.

      Huldar muheles kohmetult. Ta ei olnud Freyja peale sama vihane kui too tema peale. Otsustades tema pidevate katsete põhjal nende tutvust värskendada, ei olnud ta tegelikult üleüldse vihane. Pärast seda, kui Freyja tollest püstolist laskis, viis saatus neid kokku märksa sagedamini, kui see Freyjale oleks meeldinud. Nad mõlemad kutsuti tunnistajana kohtuprotsessile selle mehe üle, kelle pihta Freyja tulistas, ja seejärel lühemale protsessile tema venna Balduri üle tulirelva omamise pärast ilma sellekohase loata. Venna senisele karistusele lisati veel kaksteist kuud. Seda oli Freyja meelest kõige raskem taluda, kuigi Baldur ise talus karistust vapralt. „See annab mulle rohkem aega järele mõelda,” teatas ta õele. Freyja ei söandanud endale ettegi kujutada, mille üle see annab rohkem aega järele mõelda. Küllap ei olnud Baldur pahane vaid tänu sellele, et õde vähemalt püüdis relva päritolu kohta valetada ja väitis, et leidis selle põrandalt vedelemast. Tolle lontruse Huldari auks tuleb siiski öelda, et ta toetas õe väidet ja ütles, et tal ei ole aimugi, kuidas relv Freyja kätte sattus − ehkki see ei vastanud tõele. Kasu sellest paraku polnud ja Huldari tänuvõlglaseks olemine paisutas Freyja pahameele üksnes veelgi suuremaks. Balduri sõrmejälgede olemasolu püstolil pani tema saatuse paika ning Freyja ise pääses üksnes napilt valetunnistuse andmise süüdistusest. See oli veel üks tegur teda ametist tagandava otsuse langetamisel.

      „Kas ma tohin sisse tulla?”

      „Jah, tohid küll,” kostis Freyja jahedalt.

      „Võib-olla ma tohin ka istuda?”

      Freyja kordas samasuguse jaheda häälega: „Jah, tohid küll,” ning vaatas, kuidas Huldar endal olemist mugavamaks teeb. „Millega ma sind aidata saan?”

      „Hea küsimus.” Huldar laotas lauale paberilehe. Freyja mõtles neid korratuid kriipseldusi silmitsedes, et ta oleks ju võinud aimata, et Huldaril on kohutav käekiri. „Mul võib selle juhtumi puhul, mida ma uurin, olla abi lastepsühholoogi pilguheidust.” Ta muheles sedasama viltust muhelust, mis säras tema näol siis, kui ta uksel seisis. „Ja sina oled ainus, keda ma tunnen.”

      „Ah nii.” Freyja otsustas sellega piirdudagi. Mida vähem ta räägib, seda parem. Ta ei tahtnud jätta Huldarile muljet, et on valmis sõbralikuks jutupuhumiseks.

      „Jah, nii et … Enne kui ma alustan … Kuidas sul muuseas läheb?” Mees vaatas talle silmi pilgutamata otsa. Suur osa tolle lontruse sarmist seisneski selles, kuidas ta pühendas oma tähelepanu jagamatult Freyjale ja kuidas tema hajameelne olek sealjuures ootamatult kadus. Polnud kahtlustki, et ta käitus niiviisi kõikide naistega. „Hästi. Suurepäraselt.” Freyja ei vastanud viisakusele viisakusega ega pärinud, kuidas Huldaril endal läheb.

      „Ja sinu vennal?”

      „Hästi. Suurepäraselt. Mis see oli, mida sa tahtsid küsida?”

      Tema napid vastused ei paistnud Huldarit häirivat. Ta üksnes naeratas uuesti ja selgitas siis: „Mul on üks kiri, mille kirjutas keegi neljateistaastane, kes on kõige tõenäolisemalt poiss. Mul on tarvis teada, kas ma pean millegi pärast muretsema.”

      „Lase ma vaatan.”

      Huldar ulatas paberi talle. Freyja luges selle läbi ja andis siis tagasi. „Kui palju aega tagasi see on kirjutatud ja millistel asjaoludel?”

      „Peaaegu päeva täpsusega kümme aastat tagasi.” Huldar rääkis talle ära ajakapsli loo. Freyja kuulas seda huvi ilmutamata.

      „Ma kardan, et ei saa sind aidata. Mul ei ole siin suurt millestki kinni hakata. Kuigi ma arvan, et sul ei ole põhjust selle pärast unetuse all kannatada. Paljud teismelised fantaseerivad sellest, kuidas nad ühel heal päeval tapavad oma vaenlased, kuid sama hästi kui mitte ükski nendest ei lähe sealtmaalt enam edasi ega võta midagi ette. Oleks tarvis teada tausta – kui teismeline oli seda kirjutades vihane ja arvatavasti vihane millegi sellise pärast, mida need tema nimekirja kuuluvad inimesed tollel päeval tegid, siis ei ole erilist põhjust muretseda. Viha on kirja kirjutaja närvisüsteemist läinud. Rohkem tuleks aga muretseda siis, kui laps oli seda vihkamist pikka aega endas kandnud. See ei ole siiski tõenäoline. Et õhutada kedagi säärast vihkamist kümne aasta jooksul alles hoidma, läheb vaja nii mõndagi. Läheb vaja kohutavalt palju.”

      „Nii et on olemas lootus, et kunagi sa andestad mulle?” Huldar naeratas kahetsevalt.

      „Ma ei öelnud, et see on võimatu, vaid et selleks läheb vaja kohutavalt palju.” Naeratus kadus Huldari näolt ning Freyja kahetses oma sõnu otsekohe. Tõde seisnes selles, et on raske olla pikalt vihane inimese peale, kes istub otse sinu ees. Palju kergem on seda teha üksinda ja mornilt sulle tehtud ülekohtu üle mõtiskledes. „Mina sinu asemel püüaksin sellegipoolest kõnealuse inimese üles otsida. Ma ei arva, et siit on midagi tulemas, kuid siis saaksid sa vähemalt selle probleemi kõrvale tõsta ja teiste juhtumite juurde edasi liikuda. Ma oletan, et politseil on tegemist rohkem kui küll.”

      „Tegelikult ei ole. See ilm on kuritegevusele mõju avaldanud. Meil on praegu käimas ainult üks suurem juurdlus – üsna jube juhtum –, aga mina juurdlusrühma ei kuulu. Ma osalesin kõigest puhtjuhuslikult juurdluse varasemates järkudes. Midagi tähtsat mulle enam ei usaldata.” Sedapuhku pidi Huldari naeratus edastama, et ta tõepoolest ei hooli sellest, kuid naeratuse vähene veenvus reetis, kuidas see tal südant närib.

      Ehkki säärane tunne oli Freyjale liigagi tuttav, ei öelnud ta seda välja. Kui ta lubaks endale pisimatki pragu soomusrüüs, oleks kõikidest tema kaitseliinidest läbi murtud veel enne, kui ta seda taipabki. Ometi vajas ta väga üht õlga, mille najal nutta – vajas kedagi, kes kuulaks, kui ta töökoha kaotamise pärast halab. Vajas eelkõige kedagi, kes mõistaks. Ja see inimene istus tema vastas. Sõbrannadest ei olnud abi. Nad küll teesklesid kaastunnet, aga reetsid end niipea, kui suu avasid. Nende arvates ei tohtinud ta süüdistada mitte kedagi peale iseenda. Tema ise oli otsustanud magada puusepp Jónasega, kes osutus politseinik Huldariks. Tema ise oli otsustanud teha Huldarile teene, kuigi oli selgeid märke selle kohta, et tollest tuleb ainult tüli. Tema ise oli otsustanud püstoli tööle kaasa võtta, et see Huldarile üle anda. Tema ise oli otsustanud päästikule vajutada. See ei olnud kellegi teise süü. Nii et ta oleks lihtsalt pidanud leppima juhtunuga, lõpetama halisemise ja tulema koos nendega kuumjooga kursusele. Ainus inimene, kes oleks võib-olla tahtnud teda kuulata, oli vend Baldur, kuid ta ei suutnud ennast nii kaugele viia, et hakata vennale kurtma. Kuigi vend oli oma hädades täielikult ise süüdi, poleks see lihtsalt sobinud. Lõppude lõpuks osutus Freyja parimaks usaldusaluseks venna koer Molly. Loom kippus Freyja monoloogide ajal haigutama, grimassitama ja ennast teisele küljele keerama, kuid vähemalt ei arvustanud koer teda kordagi ega tulnud lagedale tobedate ettepanekutega.

      Aga СКАЧАТЬ