Lõpparve. Yrsa Sigurðardóttir

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuhu poiste jõhker leelutamine ei kostnud, läks ta maja taha tara juurde ja vaatas siinsest segadusest välja tegemata läbi selle.

      Ta uuris neid maju ja tänas taevast, et vanemad ei ostnud mõnda nendest. Need nägid välja sama hooldamata ja armetud nagu taragi. Majadelt koorus värvi ja aiad meenutasid džunglit. Ta heitis pilgu kõrge umbrohupuhma keskel seisva vana roostes grillahju poole. Jäi mulje, nagu kasvaksid taimed välja selle kaanes olevast väikesest võrestikust. Räpaste akende ees rippusid viltuselt pesemata kardinad. Mõnes kohas oli nende asemel kasutatud tekki ning teisal vanu ajalehti või papptahvleid. Sellest vaatepildist rahutuks muutunud Vaka pöördus ära ja läks tagasi teiste laste juurde, kes käitusid nii, nagu polekski teda olemas.

      Sellel tänaval oli siiski üks eelis – see asus kooli lähedal. Võibolla saab ta kasutada tüdruku kodust telefoni? Tema juurde kõndimiseks kuluks ainult mõni minut ja kui isa saabuks siis, kui Vakat parajasti ei ole, ei jõuaks ta kaugele sõita. Vaka kogus oma julguse kokku ja küsis: „Kuule, võib-olla ma saan sinu kodust helistada?”

      Tema palve võeti vastu hirmunud ilmega, mis ajas ta segadusse. „Minu kodust?” Tüdruk neelatas ja lõi pilgu maha. Ta liigutas labakuid vaadates oma vigastatud kätt. „Kas me ei saaks lihtsalt siin oodata? Su isa peaks ju varsti tulema.”

      „Jah, võib-olla.” Vaka nihutas taas ranitsat. See tundus turjal üha raskemaks muutuvat, otsekui oleksid kõik ootamisele kulunud minutid seda allapoole surunud. „Kui ma saan sinu telefoni kasutada, siis sa võid pärast tulla ja minu kodus mängida.” Vaka oletas, et kui tüdruk elab mõnes nendest jubedatest majadest, siis on ta tänulik ettekäände eest kodust välja pääseda. Arvatavasti seepärast reageeriski ta Vaka palvele nii tõrjuvalt. Arvatavasti ta ei taha, et keegi tema tuba näeks.

      Tüdrukul paistis olevat raskusi otsustamisega, kuidas ta peaks vastama. „Hea küll. Aga sa pead tõesti kähku tegema. Ja ainult siis, kui me saame pärast sinu juurde minna ja mängida. Sa ei tohi siiski kära teha. Isa tõenäoliselt magab.”

      Vaka noogutas, olles ülimalt rahul nii sellise tulemusega kui ka asjaoluga, et on kellegagi oma klassist sõbraks saanud. Muidugi oleks ta tahtnud parema meelega tutvuda mõnega nendest teistest tüdrukutest ja eriti veel mõne mõnusa ja populaarse tüdrukuga, kuid nood suhtusid temasse üleoleva ükskõiksusega, sest ei vajanud ilmselt uusi sõbrannasid. Võib-olla selgub, et sellel tüdrukul polegi puuduvatest sõrmedest hoolimata midagi viga. Ta vähemalt ei ole pahatahtlik.

      Aga kui nad minema hakkasid, tärkasid Vakas kahtlused. Talle meenusid need armetud majad ja ootamatult muutus sisenemine ükskõik millisesse nendest talle väga vastumeelseks. Parem oleks olnud seal külmal trepil oodata. Praegu oli siiski juba hilja. Nad olid kooli territooriumilt lahkunud ja lähenesid nüüd päikesepaistel kõndides majadele.

      Ometigi ei läinud siin soojemaks, vaid Vakal hakkas iga sammuga järjest külmem.

      Ta otsis tulutult mingisugust ettekäänet, et tüdruku tundeid haavamata tagasi pöörata. Ka tema uus sõber vaikis ja tajus pealtnäha sama teravalt, et iga samm viib neid sihtkohale lähemale. Nad ei vahetanud sõnakestki enne, kui leidsid end seismast pragunenud kõnniteel ühe maja ees. Vaka laskis pilgul üle maja esikülje käia, hoidudes hoolega pead liigutamast, et tüdruk ei märkaks, mida ta teeb. See paistis olevat kogu tänava kõige rohkem räämas hoone.

      Maja oli kahekorruseline ja vooderdatud roostetanud laineplekiga, mis polnud aastaid tibakestki värvi näinud. Eesaed oli sama hooldamata nagu need, mida Vaka oli hommikul näinud. Võilillede, vesiheina ja tokerdanud põõsaste vahel lösutas külili maas kolmerattaline jalgratas, mis oli sama roostes kui maja ise. Peaaegu kõikides akendes olid praod ja keegi polnud teinud katsetki maja tänavapoolse külje akendele paremaid kardinaid ette riputada. Nagu see kõik ei oleks veel piisavalt halb, oli ka välisuks hingedel kiiva vajunud. See oli paha koht.

      Vaka ragistas ajusid, et nuputada välja mõni ettekääne, miks nad peaksid tagasi pöörduma, kuid oli sellega juba hiljaks jäänud. Tüdruk vaatas nukralt tema poole ja ütles: „Tule nüüd. See on minu maja. Ära kolista ja tee kiiresti. Siis me saame sinu juurde minna ja mängida. Saame ju?” Tema värvitutest silmadest säras vastu rõõmus ootus ja Vakal ei olnud teist valikut kui noogutada.

      Ta järgnes tüdrukule. Tema koolikott oli otsekui kive täis ja süda rinnus raske. Viimane kui üks samm kujutas endast katsumust. Ta tundis ennast nii, nagu tundis alati siis, kui tegi midagi, millest ta teadis, et see lõpeb halvasti. Nagu tookord, kui vanemad korraldasid peo ning ta püüdis lauda kattes tuua ühekorraga kohale liiga palju taldrikuid. Ta taipas taldrikuvirna kergitades otsekohe, et see on ülearu raske, ent proovis siiski. Ja taldrikud kukkusid viimseni katki. Just niisamuti tundis ta ennast ka praegu.

      Tüdruk peatus kätt ukselingil hoides. „Tule edasi. Ära unusta, et sa pead kiiresti tegema.” Ta lausus seda peaaegu sosinal, otsekui oleks hiilinud majas ringi mingisugune koletis, kes ei tohi teada, et nad seal on.

      Vaka noogutas pelglikult ja astus viimase sammu läveni. Järgmisel hetkel oli ta majas, sattunud päevavalgusest pimeduse kätte. Teda võtsid vastu sigaretisuitsu hais ja hapukas lehk, mis pani ta nina krimpsutama. Tüdruk sulges nende järel ukse ja pimedus muutus veelgi tihkemaks. Võib-olla see oligi hea. Pimedus varjas segaduse, mis siin majas valitses, ja tüdruk ei näinud vastikustunnet väljendavat ilmet Vaka näol.

      „Telefon on teisel korrusel. Tule edasi,” sosistas tüdruk peaaegu liiga vaikselt selleks, et teda kuulda oleks. Vaka silmad hakkasid pimedusega harjuma ja ta pani tähele, et tüdruk heidab pilke kord ühele, kord teisele poole. Kui Vaka viivitamatult ei reageerinud, viipas ta läbematult käega. Ta oli mantli seljast võtnud, kuid jätnud ühe kinda kätte.

      Vaka kiskus pilgu puuduvaid sõrmi varjavalt kindalt lahti ja astus ettevaatlikult koridori. Selsamal hetkel kriiksusid pea kohal põrandalauad. Tüdruku pea pöördus nõksatades üles. Tema nägu väändus õudusest.

      Vaka kangestus ja tundis, kuidas tema silmad muutuvad kuumaks, nagu oleks ta otsemaid nutma puhkemas. Mida ta siin teeb? Ta oigas kergelt, ent majas valitsevast vaikusest hoolimata ei olnud seda peaaegu üldse kuulda. See oli kohutav viga. Hullem kui nende taldrikutega. Ta ei suutnud paanikast haaratuna korralikult mõelda. Ainus mõte tema peas oli see, et ta ei tea isegi tüdruku nime.

      Hafnarfjörðuri politsei palub abi teadmata kadunud tüdruku leidmiseks. Kaheksa-aastast Vaka Orradóttirit nähti viimati täna kella 15 ajal, kui ta lahkus oma koolist Hafnarfjörðuris, et minna koju. Ta on väikest kasvu, sale, õlgadeni ulatuvate helepruunide juustega ning kannab punast vateeritud jopet, punast kootud mütsi, teksapükse ja roosasid jooksukingi. Vaka viibib arvatavasti seniajani kõnealuses piirkonnas. Kõikidel inimestel, kellel on mingisugust informatsiooni tema asupaiga kohta, palutakse võtta telefonil 525 3300 ühendust Hafnarfjörðuri politseiga.

      2016

      1. peatükk

      Huldar poetas kirjutuslauale portsu fotokoopiaid. Laual ei olnud peaaegu midagi muud peale väikese poolenisti tühjade kohvikruuside kollektsiooni. Viimasel ajal anti talle enamasti ainult selliseid praegusegi kooliloo moodi töid, mida keegi teine kriminaaljälitusosakonnas ei tahtnud. Tõenäoliselt saab sellest politseis samasugune naljanumber nagu tema ise kui ebasoosingusse langenud endine ülemus. Ta istus nüüd pagenduses avatud planeeringuga büroo tagaosas, kust nägi silmanurgast oma kunagist kabinetti.

      Ta hoidus hoolikalt sinnapoole vaatamast. Temale endale ei tähendanud edutamisredelilt allapudenemine keda kuraditki. Närvidele käis talle tegelikult hoopis see, et endised alluvad kohtlesid teda nii, nagu oleks säherdune kukkumine nakkav. Ta oli oletanud, et suhted töökaaslastega muutuvad taas niisuguseks, nagu need olid olnud enne tema lühikeseks jäänud ametikõrgendust, kuid pani sellega kõvasti mööda. СКАЧАТЬ