Lõpparve. Yrsa Sigurðardóttir

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kallale minnakse. Huldaril polnud kavas neid puudutadagi ja ta noogutas mehele rahustavalt.

      Ainsad asjad selle luugi taga olid pump ja mõned torud. Kui Huldar pea sisse pistis, et järele vaadata, kas miski ei varja ennast seal torude rägastiku taga, lõi ta enda kõvasti ära vastu puitvooderdist, mis tõi kuuldavale protestikriiksatuse. Sellest tõotas kujuneda täiuslik tühja tuule tagaajamine. Kui ta peaks tolle kirja kirjutanud inimese kunagi kätte saama, tunneks ta suurt kiusatust kostitada teda samasuguse muhuga nagu see, mis tal praegu endale pähe kasvas. Üks rusikahoop ei muudaks enam midagi. Tema maine oli juba nagunii porri tallatud.

      Huldar sulges luugi ja ajas end sirgu. Ta uuris oma kipitavat pead hõõrudes hämarusega täitunud aeda. Nad olid selle põhjalikult läbi kamminud – märksa põhjalikumalt kui maja eesaia. Ta lootis, et Erla ei võta pähe sedagi uuesti läbi otsida. Vanamees seisis akna juures ning klähvis korrapäraste vaheaegade järel, et nad oleksid lilledega ettevaatlikumad, mis oli aastaaega arvestades pigem nali. Näha oli ainult raagus lillevarsi.

      Huldar silus juuksed kuklasse. Tuul vastas talle sellega, et virutas need uuesti laubale. Samasugune mõttetu ajaraiskamine, nagu selle töö kõik muudki küljed. Kust peaks ta järgmisena otsima? Huldar kõndis mõnda tõenäolist peidupaika leida püüdes aias ringi. Erla ja Guðlaugur uitasid sama sihitult siia-sinna ja noormees hoidis ikka veel oma toigast õhus. Huldar läks tagasi ja sättis ennast kuumaveevanni servale istuma, tundes mõnu kaane vahelt kerkiva sooja auru pahvakutest.

      Siin polnud midagi huvitavat.

      Kiri pidi olema halb nali – kui just keegi enne neid siia ei jõudnud ega kõrvaldanud seda mis tahes asja, mida nad oleksid pidanud otsima. Võib-olla mõned vanemad leidsid oma teismelise toast uimasteid ja tahtsid need lapsele pahandusi kaela kutsumata politseile üle anda. Teismeline võis neid aga jälitada ja peidetud varanduse pärast nende lahkumist taas endale võtta. Ebatõenäoline. Vägagi ebatõenäoline. Vanematel oleks olnud palju lihtsam uimastid kogu selle sekeldamise asemel tualetipotist alla lasta.

      Tuul jäi ilma ette hoiatamata vaiksemaks ning kuum aur tõusis seni mööda Huldari keha ülespoole, kuni mängles lõpuks ka tema näol. Aurus oli kerge puhang millestki sellisest, mille ta ära tundis. See oli vere raualehk.

      Ta kargas jalule ja tegi kaant kinni hoidnud klambrid lahti. Teise korruse aknale kolgiti nõudlikult.

      Huldaril kulus viiv või paar, et jagada ära, mis asjad need seal vannis hõljuvad, aga kui tema aju oli saadud veidrad läkitused läbi töötanud, astus ta rasket kaant käest pillates tahtmatult sammu võrra eemale. Tuul haaras võimalusest kinni ja paiskas kaane niivõrd jõuliselt tahapoole, et hinged andsid järele. Kaas hakkas üheainsa kinnituse küljes edasi-tagasi kõlkudes voodrit kraapima. Ent kui Huldar korraks üles vaatas, et majaomaniku reageeringut näha, ei väljendunud vanamehe näol mitte raev, vaid uskmatus.

      Uskmatus ja õudus.

      Huldar haaras kähku kaanest kinni ja püüdis seda vaevaliselt kohale sikutada. Ta hüüdis Erlale ja Guðlaugurile, et nad appi tuleksid. Kaant rebis uus tuuleiil. Huldari käsivarrelihased valutasid otsekui tules. Aga ta ei suutnud pilku lahti rebida. Ta soovis äkitselt kogu südamest, et ta võiks tegelda taas tolle lihtlabase koolilooga.

      Sest punaseks värvunud vees hõljus kaks inimese labakätt.

      2. peatükk

      Lastemajas oli nüüd kõik juba mitu päeva vaikne olnud ja ka see hommik ei kujutanud endast erandit. Freyja jõudis majja viimasena ja pärast seda polnud välisuks enam kordagi avanenud, vastuvõturuumi telefon aga vaikis põikpäiselt. Tundus sedamoodi, nagu oleks talv riigi lapseahistajatest kogu energia välja imenud. Freyjal oli tormide ja sulade lõputust vaheldumisest küll kõrini, kuid ta oli valmis selle loodusele andestama, kui too tõepoolest niisugust mõju avaldab. Ta oli näinud liiga palju murdunud lapsi ja kuulanud liiga palju väärkohtlemise süngeid kirjeldusi, et sellise asja eest mitte tänulik olla. Kui tagajärg on niisugune, on siia teretulnud kõik maailma tormid.

      Akent lõgistas üks tema kutsest viivitamatult kinni haaranud tuulepuhang. Freyja ohkas. Esiklaasi paratamatult tülikat kaapimist ei oodanud ta sugugi rõõmuga ja saatis seetõttu taeva poole vaikse palve, et tema autologu küttesüsteem vähemalt seekord tööle hakkaks. Sellele mõtlemine pani teda värisema. Et ennast soojendada, tuletas ta meelde, et talvel on ka oma plusspooled. Kui ilm püsib nii kehv, saab ta vähemalt hinge tõmmata oma sõbrannade pealekäimistest – nood ei võinud kuulda ühestki Reykjavíkist kuni kümnetunnise jalgsimatka kaugusel paiknevast mäest, ilma et oleksid tahtnud teda koos endaga selle tippu tirida.

      „Freyja. Mina sinu asemel paneksin silma alt ära kõik asjad, mis võivad katki minna. Paistab sedamoodi, et sulle on külaline.” Ahta kabinetikese uksel, kuhu Freyja oli pärast ametiredelil allapoole toomist paigutatud, seisis keskuse uus juhataja Elsa. See ligikaudu viiekümnene naine oli enne, kui ta tolle katastroofi järel Freyja asemele asus, töötanud lastekaitseameti osakonnajuhatajana. Kellegi pihta tulistanud inimest ei peetud keskuse juhataja kohale kõlbulikuks. Isegi juhul, kui ta tulistas enesekaitseks. Ülemused olid kartnud ajakirjanduse karmi reageeringut. Freyja sobivus oleks kahtluse alla seatud, kusjuures sugugi vähetähtis ei olnud seejuures asjaolu, et tema vend Baldur oli vangis. Õnneks ei saanud ameti kõige hullemad hirmud teoks, aga selleks ajaks oli ta armastatud tööst juba ilma jäänud.

      „Mida? Ma ei saa sinust aru.” Tuimus asendus üürikeseks ajaks üllatusega, ent seda ei pidanud jätkuma kauaks. Ta silmitses enne, kui veel midagi taipaski, jälle loiult arvutiekraani ja mõlgutas mõtteid oma kurva saatuse üle. Kas selline hakkabki nüüd tema elu olema? Kas talle on nüüd määratud jääda kuni lõpuni sotsiaalhooldusmasina üheks ülearuseks hammasrattakeseks? Või isegi mitte rattaks, vaid tillukeseks hambaks? Uue ülemusega ei olnud tema tusatuju siiski kuidagiviisi seotud. Elsal polnud midagi häda ja ta oli suurepärane juhataja. Ei, küsimus oli lihtsalt selles, et tema karjäär kulges nüüd märksa madalamal tasandil, kui talle oleks meeldinud, ja oli toppama jäämas. Tema tulistatud lask pidi lastemajas vastu kajama tulevastelgi aastatel. Ta oli viimasel ajal mänginud mõttega minna tagasi ülikooli ja alustada uuesti otsast mõnes muus valdkonnas, ehkki ta ei teadnud, millises nimelt. Geoloogi või raamatupidajana ei osanud ta ennast ette kujutada. Tema anne ei avaldunud kivide ega arvutustabelite analüüsimises, vaid laste ja noorukite mõttemaailma mõistmises.

      „Ta jättis äsja auto maja ette. Too sinu sõbrast õnnetu politseinik.”

      „Huldar?” Freyja krimpsutas instinktiivselt nägu. „Ta ei ole minu sõber. Lausa vastupidi. Ilmselt tuli ta siia kohtuma kellegi teisega.”

      Elsa turtsus üleolevalt. „Ma kahtlen selles.” Ta kergitas oma luist käsivart, et aknast välja näidata. „See on tema, eks ole ju?” Rohkem kui umbkaudu nelikümmend kaheksa kilo ei saanud see naine küll kaaluda. Tal ei olnud kübekestki ülearust ihu, mis oleks ilmet peitnud või pehmendanud, ja tema nägu näis seetõttu olevat ebatavaliselt elevil. Ta püüdis varjata oma kõhetut keret lõdvalt istuvate hipirõivastega, kuid vahel liibusid needki kehale. Muljet oma juhatajast kui pigem näljastreiki pidavast vangist tugevdasid lühikeseks pügatud juuksed, ja seda iseäranis siis, kui ta kandis oranže rõivaid.

      Freyja kiikas kähku välja. Seal oli Huldar, kes nägi vaeva patrullauto ukse vastutuult sulgemisega. „Oh sa jessuke. Ma ei taha temaga rääkida.”

      „Kui tema tahab sinuga rääkida, ei ole sul kuigi palju valikuid. Juhul kui ta on siin ametiasjades. Mul ei ole vaja sulle meelde tuletada, kui tähtis on säilitada häid suhteid politseiga.” Elsa näoilmest oli selge, et Freyjal ei ole selles asjas sõnaõigust.

      Juhataja tegi minekut veel enne, kui Freyja jõudis mingeidki vastuväiteid esitada, jättes ta istuma ja palvetama selle nimel, СКАЧАТЬ