Лекция «О природе гениальности. Будь больше самого себя». Андрей Курпатов

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ See oli äärmiselt ohtlik periood. „Ta on debattideks täielikult ette valmistamata,” ütles Bannon. „Hillary teeb ta maatasa, sest ta on parim” − debattides ja strateegias. Bannon ütles, et võti debattide pidamiseks on spontaansus. Trumpil ei olnud probleemi olla ettearvamatu. „Püüame teha debattides ootamatuid pöördeid. See on ainus, mis meil on … kus ta saab ringi kõndida ja suhelda.” Siiski oli Bannon pessimistlik. „Meid tambitakse maha … Siin kaotame toetust.”

      Kolmandaks olid viimased kolm nädalat valimispäevani, viimasest debatist 8. novembrini. Bannoni meelest oli Steve Mnuchini, Goldman Sachsi kasvandiku ja kampaania ülemaalise finantsjuhi rahakogumine küündimatu nali. Nad peavad pöörduma Trumpi enda poole. Kandidaat võib kulutada oma raha piiramatus koguses.

      Bannon ütles, et ta oli näinud andmeid, mis viitasid, et Ohio ja Iowa võivad olla võidetavad. Nad pidid võitma ka Floridas ja Põhja-Carolinas. Siis võivad Pennsylvania, Michigan, Wisconsin ja Minnesota tulla tagasi vabariiklastele. See kõik tundus olevat täielik ulme.

      „See on Götterdämmerung,” viimane lahing, ütles ta.

      Manaforti lahkumisest teatati 19. augustil.

      22. augustil oli ajakirja Time kaanel pilt Trumpi lagunevast näost allkirjaga „Kokkuvarisemine”.

      NELJAS PEATÜKK

      Märgid Venemaa luuretegevusest või digitaalsetest sissetungidest, nagu neid nimetas riiklik julgeolekuamet, ilmusid esimest korda kohalike ja osariikide valimiskomisjonide valijate registreerimisnimekirjadesse 2015. aasta suvel. Esimest korda juhtus see Illinois’s ning levis seejärel üle maa kahekümne ühte osariiki.

      Sedamööda, kuidas NSA ja FBI kogusid kübersissetungide kohta rohkem infot, muretses riikliku luureameti direktor James Clapper, et Venemaa võib kasutada andmeid, et valimistulemusi kuidagi muuta või nendega manipuleerida. „Kas see on ainult Venemaa?” mõtles ta. Venelased üritasid alati tüli teha.

      Clapper kandis hoolt, et see esimene info lisataks Obama päevakokkuvõttesse (PDB), ülisalajasse julgeolekuülevaatesse. Obama luges seda iga päev eelprogrammeeritud iPad-ist, mille ta pärast lugemist tagastas. PDB koostajad jagasid samasugused iPad-id riigisekretärile, kaitseministrile, riikliku julgeoleku nõunikule ja CIA direktorile, kuigi nende puhul jäid koostajad ruumi, kuni PDB läbi loeti ja tagastati.

      2016. aasta juulis hakkasid Wikileaks ja DC Leaks, mis samuti avalikustas valitsuse ja sõjaväe häkitud materjale, avaldama meile, mille olid demokraatide rahvuskomitee serverist hankinud Vene häkkerite rühmitused Cozy Bear ja Fancy Bear.

      Luureinfo Venemaa sekkumisest tekitas Obama riiklikus julgeolekunõukogus tõsist muret. Aja jooksul muutus luureinfo täpsemaks ja veenvamaks.

      Kas president Obama peaks minema vaadatavuse tippajal üleriigilisse televisiooni ja neist avastustest teatama? Kas siis tunduks, nagu ründaks ta Trumpi ja seostaks vabariiklaste kandidaati Venemaaga? Kas see võiks anda tagasilöögi ja jätaks mulje, nagu sekkuks ta USA valimistesse ning üritaks kaalukeelt kallutada?

      Vaikimisega olid seotud oma hädad: oh Jumal, me teame Venemaa sekkumisest ega võta midagi ette, me ei räägi üldsusele? Pärast valimisi võis see anda tagasilöögi Obamale ja tema riikliku julgeoleku meeskonnale.

      Väga ebatõenäolise, peaaegu mõeldamatu variandi korral, et Trump võidaks ja luureinfo saaks avalikuks, järgneksid küsimused. Mida nad teadsid? Millal nad teada said? Ja mida nad ette võtsid?

      CIA direktor John O. Brennan võttis ägedalt sõna kaartide paljastamise vastu. Brennan suhtus kaitsvalt agentuuri allikatesse. „See on dilemma,” ütles ta, nii isiklikult tema kui ka CIA jaoks. Mantra oli alati „KAITSE ALLIKAID”. Ometi tahtis ta midagi teha.

      Brennanil oli vaja rääkida oma kolleegi, Vene FSB ülema Aleksandr Bortnikoviga, Süüriast ja USA diplomaatide tagakiusamisest. Ta küsis Obamalt, kas võiks tõstatada Borotnikoviga ka küsimuse valimistesse sekkumisest.

      Obama kiitis tähelepanu mitteäratava lähenemise heaks.

      4. augustil ütles Brennan Bortnikovile: „Te sekkute meie valimistesse. Me teame seda. See on meile selge.”

      Bortnikov eitas seda.

      Järgmisel päeval, 5. augustil, avaldas Mike Morell, kes oli olnud aastatel 2010−2013 CIA asedirektor ja kaks korda direktori kohusetäitja, ajalehes The New York Times arvamusloo pealkirjaga „Ma juhtisin CIA-d. Nüüd toetan ma Hillary Clintonit”. Morell süüdistas Trumpi, et see on enda teadmata Vene Föderatsiooni agent.

      Clapper valiti teavitama kongressi niinimetatud Kaheksa Jõuku – vabariiklaste ja demokraatide liidreid senatis ja esindajatekojas ning senati ja esindajatekoja luurekomiteede esimehi ja aseesimehi.

      Clapperit jahmatas, kui parteilised need poliitikud olid. Vabariiklastele ei meeldinud infotunni juures miski. Demokraatidele meeldis viimne kui infokübe, nad külvasid Clapperi üle küsimistega üksikasjade ja allikate kohta. Clapper lahkus kohtumiselt meelehärmis, et luure on muutunud üha enam jalgpalliks, mida väljakul ringi taguda.

      Sügiseks näitasid luureraportid, et Moskva uskus Clintoni võitu, nagu ka peaaegu kõik teised. Vene presidendi Vladimir Putini mõjutuskampaania strateegia nihkus, keskendudes õõnestama tema eelseisvat presidentuuri.

      Clapper ja sisejulgeoleku minister Jeh Johnson soovisid kõige enam hoiatada avalikkust Vene mõju eest. Reedel, 7. oktoobril kell kolm päeval tegid nad ühisavalduse, milles süüdistasid Venemaad katsetes sekkuda USA valimistesse, kuigi avalduses ei maininud Putinit.

      „USA luurekogukond on veendunud, et Vene valitsus juhtis hiljutist USA inimeste ja asutuste meilide avalikustamist. Nende varguste ja avalikustamiste eesmärk on sekkuda USA valimisprotsessi. Venemaa kõige kõrgemad ametiisikud on ainsad, kes võisid anda loa sääraseks tegevuseks.”

      Clapper, Johnson ja Clintoni kampaania ootasid, et sellest saab nädalavahetuse peauudis, sama arvasid ka ajakirjanikud, kes asusid loo kallal tööle.

      Ent tund aega hiljem, kell 16.05, avaldas David Fahrenthold The Washington Postis loo pealkirjaga „Trump salvestas 2005. aastal äärmiselt nilbet jutuajamist naiste kohta”.

      Washington Post avaldas audiokatke NBC saatest „Access Hollywood”, kus Trump hooples jämedalt oma seksuaalse võimekusega. Ta ütles, et võib naisi käperdada ja suudelda, nagu süda lustib. „Kui oled staar, lasevad nad sul seda teha,” ütles Trump. „Sa võid teha ükskõik mida. Krabada neid tussist.”

      „Access Hollywoodi” salvestus oli poliitiline maavärin. Venemaa-lugu sisuliselt kadus.

      „Ootasin, et see on midagi, mis kujuneb järgnevatel päevadel kõvaks valuutaks,” ütles Jeh Johnson hiljem. „Et ajakirjanikud jätkavad selle teema käsitlemist.” Kuid ajakirjandus „kadus aasa teise otsa ahnuse ja seksi ja käperdamise tõttu”.

      Trump tegi Postis lühiavalduse: „See oli garderoobiloba, erajutuajamine, mis leidis aset aastaid tagasi. Bill Clinton on öelnud mulle golfiväljakul palju hullemat – kaugelt hullemat. Vabandan, kui see kedagi solvas.”

      Vähem kui pool tundi hiljem, kell 16.30, tuli selle päeva uudispomm Wikileaksilt, kes paiskas netti tuhanded Clintoni kampaaniajuhi John Podesta isiklikult kontolt häkitud meilid. Nad avaldasid katkeid Hillary Clintoni makstud kõnedest, mida ta oli keeldunud avalikustamast, Wall Streeti finantsistidele, Podesta e-kirju kampaaniatöötajatele ning eelseisvatel debattidel ja üritustel tõstatatavaid küsimusi ja teemasid puudutavat kirjavahetust Clintoni СКАЧАТЬ