Лекция «О природе гениальности. Будь больше самого себя». Андрей Курпатов

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kas ma olen tita?” küsis Trump Manafortilt. „Kas sa tahad öelda, et ma olen tita? Sa oled teles kohutav. Sul ei ole energiat. Sa ei esinda kampaaniat. Ma olen sulle seda kenasti mõista andnud. Sa ei lähe enam kunagi telesse.”

      „Donald …” üritas Manafort vastata.

      Bannonile tundus, et see familiaarne eesnimepidi pöördumine ärritas Trumpi.

      „On üks asi, mida te peate mõistma, härra Trump,” sekkus Bannon. „Selles artiklis oli kasutatud palju anonüümseid allikaid, me ei tea, kui tõepärane see on.”

      „Ei, ma võin öelda,” vastas Trump, suunates oma raevu Manafortile. „Need on lekitajad.” Ta teadis, et tsitaadid vastavad tõele.

      „Suurt osa sellest ei kinnita keegi oma nimega,” ütles Bannon. „Kõik peidavad ennast. The New York Times on täis kuradima valesid. Lõpetage, see kõik on jamps,” jätkas ta oma kirglikku rünnakut opositsiooni vastu, kuigi teadis, et see kõik vastab tõele.

      Trump ei jäänud uskuma. Artikkel kuulutas tõde ja kampaania ümber tiirles lekitajaid. Manaforti materdamine jätkus veel mõnda aega. Siis pöördus Trump pooleks tunniks paari sõjaloo juurde. Manafort lahkus.

      „Jää meiega,” ütles Trump Bannonile. „Asjad on hullusti, täiesti kontrolli alt väljas. See tüüp on luuser. Ta ei juhi kampaaniat. Võtsin ta kampa vaid selleks, et ta mind kongressist läbi aitaks.”

      „Ärge muretsege nende numbrite pärast,” ütles Bannon. „Ärge muretsege nende 12−16 protsendi pärast, millised küsitlused ka ei oleks. Ärge muretsege lahinguväljaosariikide pärast. Asi on väga lihtne.” „Kaks kolmandikku riigist arvab, et me oleme valel teel ja 75 protsenti arvab, et riik on allakäigul,” väitis Bannon. „See loob pinna muutuseks. Hillary oli minevik. Kõik oli täiesti selge.”

      Mõnes mõttes oli Bannon oodanud seda hetke kogu oma täiskasvanuelu.

      „Vahe on selles,” selgitas ta. „Me lihtsalt pakume Clintonile võrdlusmomenti ja kontrasti. Te peate meeles pidama üht,” lisas ta ja tsiteeris oma mantrat: „Riigi eliidile sobib langus. Kas on nii?”

      Trump noogutas nõusolevalt.

      „Ja töörahvale ei sobi. Nemad tahavad muuta Ameerika jälle suureks. Me lihtsustame kampaaniat. Clinton on eliidi korrumpeerunud ja ebakompetentse status quo tribuun, nende tribuun, kellele langus sobib. Teie olete unustatud inimese tribuun, kes tahab muuta Ameerika taas suureks. Ja me teeme paari teemaga täpselt seda.”

      „Esiteks,” jätkas ta, „peatame massilise ebaseadusliku sisserände ja hakkame piirama seaduslikku immigratsiooni, et oma suveräänsus tagasi saada. Teiseks, te toote riigile tagasi tootvad töökohad. Ja kolmandaks, me lõpetame mõttetud välissõjad.”

      Need ei olnud Trumpile uued ideed. Nädala eest, 8. augustil, oli ta Detroidi majandusklubis peetud kõnes sellest kõigest rääkinud ja tümitanud Clintonit. „Tema on mineviku kandidaat. Meie kampaania on tulevikukampaania.”

      „Need on kolm olulist teemat, mille vastu ta ei saa ennast kaitsta,” ütles Bannon. „Tal on oma osa piiride avamisel, halbade kaubanduslepete sõlmimisel ja töökohtade Hiinasse minekul, ning ta on uuskonservatiiv. Õigus?”

      Trump paistis nõustuvat, et Hillary on uuskonservatiiv.

      „Ta on toetanud iga viimast kui sõda,” jätkas Bannon. „Me lihtsalt materdame. Muud midagi. Jääge selle juurde.”

      Bannon lisas, et Trumpil on veel üks eelis. Ta räägib toonil, mis ei mõju poliitiliselt. See eelis oli olnud ka Obamal 2008. aasta eelvalimistel Clintoni vastu, kes rääkis nagu koolitatud poliitik, mida ta oligi. Tema tempo oli üleliia treenitud. Isegi tõtt rääkides jäi tunne, nagu ta valetaks.

      „Hillary-sugused poliitikud ei suuda rääkida loomulikult,” ütles Bannon. Nad rääkisid mehaaniliselt, küsitlustest ja sihtrühmadest lähtuvalt, vastasid küsimustele poliitilises kõnepruugis. See oli rahustav, mitte ärritav, see ei tulnud südamest või sügavast veendumusest, vaid mõne kõrgepalgalise konsultandi juhtnööridest – olla mitte vihane.

      Trump ütles, et olgu peale, sinust saab kampaaniajuht.

      „Ma ei taha mingit suurt lugu paleeintriigidest,” ütles Bannon. „Jätame Manaforti kampaaniajuhiks. Tal ei ole võimu. Ma kannan selle eest hoolt.”

      Nad leppisid kokku, et kampaaniamänedžeriks nimetatakse Kellyanne Conway, särtsakas ja otsekohene vabariiklaste arvamusküsitluste analüütik, kes lõi juba kampaanias kaasa.

      „Me paneme ta iga päev televisioonis esinema naistele sobiva näona, kes meie teemasid üles võtab,” tegi Bannon ettepaneku. „Sest Kellyanne on sõdalane. Ta läheb kõigele vastu, pea ees. Aga ta meeldib inimestele. Ja seda on meil vaja.”

      Hetkelise enesekriitikaga lisas ta: „Mina ei lähe ilma peal telesse.”

      Conway ei olnud samuti kunagi kampaaniat juhtinud. Seega oli neid kolm: roheline kandidaat, kampaania tegevjuht ja kampaaniamänedžer.

      Kellyanne Conway juhtis sel kuul kampaaniareklaamide filmimist.

      „Kas mina maksan neile inimestele?” küsis Trump temalt.

      Ta kurtis kaamerate üle. Varustus tundus vana ja talle ei meeldinud valgustus. Võtteid ei tehtud kõrglahutusega (HD). Trump nurises võttegrupi üle. „Ütle neile, et ma ei maksa.” See oli tavaline.

      Hiljem ütles Trump: „Ma tahan, et kõik peale Kellyanne’i lahkuksid.”

      „Kõik kinnitavad mulle, et ma olen palju parem kandidaat kui Hillary Clinton,” ütles ta, soovides pooleldi teada naise seisukohta.

      „Nojah, sir. Küsitlust pole vajagi.” Kuid nii mõndagi võiks teha teisiti. „Te kandideerite presidendivalimiste ajaloo kõige rõõmutuma kandidaadi vastu. Ning hakkab tunduma, et me ise oleme samasugused.”

      „Ei ole.”

      „See lihtsalt tundub nii. Ma jälgisin teid eelvalimiste ajal, siis tundusite hoopis rõõmsam.”

      „Tunnen puudust neist päevist, kui me vaid mõnekesi ringi lendasime, valimiskoosolekuid pidasime ja valijatega kohtusime,” ütles Trump.

      „Need päevad on möödas,” tunnistas Kellyanne. „Aga me peaksime suutma viia need üldvalimiste strateegiasse ja protsessi, mis võimaldaks teil neid oskusi maksimaalselt ära kasutada ja neist rõõmu tunda.”

      Naine kasutas siirust ära. „Te teate, et te kaotate? Aga see ei pruugi nii olla. Ma uurisin arvamusküsitlusi.” Selle päeva CNN-i küsitluse järgi oli Trumpi kaotus kasvanud viielt kümnele protsendile. „Tagasitee on olemas.”

      „Mis see on?”

      Kellyanne uskus, et Trump oli teinud midagi, seda ise taipamata. „Ettekujutus, nagu ei suudaks Trump võita või ei oleks valimiskõlbulik, imes Vabariiklikust Parteist elujõudu.”

      Valijad olid vabariiklaste presidendikandidaadiks pürgijates pettunud. Kõlasid säärased argumendid: „Tuleb koonduda Mitt Romney selja taha. Tema on ainus, kes suudab võita. Te peate toetama John McCaini. Tema suudab võita. Jeb suudab võita. Marco suudab võita. Aga see,” Trump, teie, „ei suuda võita. Rahvas otsustas. Ma ei lase end uuesti petta,” ja tema sai ometi vabariiklaste СКАЧАТЬ