Лекция «О природе гениальности. Будь больше самого себя». Андрей Курпатов

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütles, et nad ei tohiks kunagi teha suurt ülemaalist küsitlust. „See on ajakirjanduse rumalus.” Võidu võti peitub valijameeste kogus – kahesaja seitsmekümne valijamehe hääle saamises. Neil tuleb võtta sihikule õiged osariigid, umbes kaheksa lahinguväljaosariiki.

      „Inimesed tahavad konkreetsust,” ütles Conway. Kõik oli olnud suurepärane, kui Trump avaldas juulis oma kümnepunktilise veteranide ameti reformikava või plaanitava viiepunktilise maksureformi plaani. „Inimesed tahavad konkreetsust, kuid seda tuleb neile üha uuesti ja uuesti korrata.

      Teine nõrk koht, mida näen, on see, et inimesed tahavad olla kindlad, et te oma lubadusi ka täidate, sest kui te seda ei tee, kui ärimees ei suuda oma lubadusi teoks teha, siis olete lihtsalt järjekordne poliitik. Ja seda te ei ole.”

      See oli müügijutt edasiliikumiseks, mida Trump paistis mõistvat.

      „Kas sa arvad, et suudad seda värki juhtida?” küsis ta.

      „Millist värki?” küsis Conway. „Ma juhin selle reklaami võtteid.”

      „Kampaaniat,” ütles Trump. „Kogu värki. Kas sa oled valmis oma lapsi paar kuud mitte nägema?”

      Conway nõustus sealsamas. „Sir, ma suudan seda teha. Te suudate need valimised võita. Ma ei pea ennast teie semuks. Ma ei pöördu kunagi teie poole eesnimepidi.”

      KOLMAS PEATÜKK

      Sel pühapäevaõhtul suundus Bannon tööle – New Yorgi Trump Towerisse. Kampaania peakorterisse. See oli tema esimene käik sinna, presidendivalimisteni oli jäänud kaheksakümmend viis päeva.

      Ta sõitis üles neljateistkümnendale korrusele. Päike ei olnud sellel augustiõhtul veel loojunud. Bannon mõtles, kuidas ta sisse astub ja umbes tuhat inimest küsib, mida Bannon siin teeb. Tal oli vaja ettekäänet.

      Ta astus sõjaruumi, kiirreageerimiskeskusse, mis oli täis telereid.

      Seal oli üks inimene. Bannoni meelest oli see poisike.

      „Kes sa oled?” küsis Bannon.

      „Andy Surabian.”

      „Kus kurat kõik on?”

      „Ma ei tea,” vastas Surabian. „Pühapäeviti on ikka nii.”

      „See on kampaania peakorter?”

      „Jah.”

      „Ma mõtlen paika, kust kogu värki juhitakse?”

      „Jah.” Surabian näitas vanema kommunikatsioonijuhi Jason Milleri tööruumi ja samuti kabinetti, kus töötas Hope Hicks, noor endine modell, kellest oli saanud kampaania peamine pressiesindaja ja ehk Trumpile lähim meeskonnaliige. Surabian oli kampaaniastaabi direktor.

      „Kas te nädalavahetustel töötate?”

      Surabian vastas jälle jaatavalt. Mõned töötasid Washingtonis, mõned istusid telefoni juures.

      Bannon proovis veel kord. „Kas siin nädalavahetuseti on kedagi?”

      „See on tavaline pilt.”

      „Kus kurat on Jared? Ma pean rääkima Jaredi ja Ivankaga.” Bannon oli kuulnud, et Trumpi väimees Jared Kushner oli siinne suurvaim ja geenius.

      Jared ja Ivanka olid Horvaatia rannikul meelelahutusmoguli ja demokraatide suurannetaja David Geffeni kolmsada miljonit dollarit maksnud jahil, mis oli üks suuremaid kogu maailmas, puhkusel koos ärinaise Wendi Dengi, Rupert Murdochi eksabikaasaga.

      Manafort helistas Bannonile. Ta tahtis kokku saada.

      „Tuled äkki siia?” kutsus Manafort.

      „Kuhu?”

      „Torni.”

      Bannon pidi minema tagasi fuajeesse lifti, millega pääses eluruumidesse. Üles sõites mõtles ta, kas see oligi kokkulepe, mille Trump oli oma kampaaniajuhiga sõlminud. „Kui ta viskab mulle mõne Trump Toweri katusekorteri, miks ka mitte?” See oleks parem kui tema tilluke korter Bryant Parkis.

      Selgus, et korter kuulub Manafortile.

      Bannonil oli Manafortist kahju. Kampaaniajuhti oli hämmastanud Trumpi Twitteri-konto edu ja jõulisus ning ta oli ka endale konto teinud. Kuid New York Daily News oli avaldanud aprillis artikli „Tehkem Ameerika taas himuraks”, märkides, et Manafort, kes ehk ei teadnud, et Twitter on avalik foorum, oli jälginud ka Midtowni sidumis- ja svingeriklubi Decadence.

      „Manafort jälgis laksuurgast, mis nimetab end linna intiimseimaks partnerivahetusklubiks.”

      Manaforti korter oli kaunis. Tema abikaasa Kathleen Manafort, kes oli üle kuuekümne, kuid tundus Bannonile neljakümnesena, kandis valget ja lebaskles diivanil nagu sarja „Dünastia” staar Joan Collins.

      „Ma tahan sind tõesti tänada, et sa püüdsid kampa lüüa,” ütles Manafort. „See on Donaldi moodi. Nii käitub ta kogu aeg.”

      „Minu meelest ründas ta sind üsna odavate võtetega,” märkis Bannon.

      Manafort viipas tõrjuvalt. „Kuule, kõik räägivad, et sa tunned meediat tõeliselt hästi,” ütles ta.

      „Ma juhin parempoolset võrgulehte. Ma tunnen propagandat.”

      „Mul oleks vaja, et sa üht asja vaataksid,” ütles Manafort ja ulatas talle The New York Timesi artiklivisandi pealkirjaga „Ukraina salaregistris on raha Donald Trumpi kampaaniajuhile”.

      Bannon luges: „Käsitsi kirjutatud arveraamat näitab 12,7 miljoni dollari eest salajasi sularahamakseid härra Manafortile Vene-meelselt erakonnalt.”

      „Kaksteist miljonit kuradima dollarit sularahas Ukrainast!” Bannon peaaegu karjus.

      „Kuidas?” küsis proua Manafort end sirgu ajades.

      „Ei midagi, kullake,” rahustas Manafort naist. „Ei midagi.”

      „Millal see ilmub?” küsis Bannon.

      „See võidakse avaldada täna õhtul.”

      „Kas Trump teab sellest midagi?”

      Manafort vastas eitavalt.

      „Kui kaua sa oled sellest teadnud?”

      Manafort ütles, et Times asus asja uurima kaks kuud tagasi. Bannon luges läbi umbes kümme lõiku. See oli surmalask. Manafortiga oli lõpp.

      „Mu advokaat ütles, et ma ei teeks koostööd,” ütles Manafort. „Et see on lihtsalt kõmulugu.”

      „Sa peaksid oma advokaadi lahti laskma.”

      „Mõtlen sellele.”

      „Sa pead Trumpile helistama … temaga silmast silma kokku saama. Kui see ilmub ja tema sellest ei tea, on sul ots peal. Kuidas üldse võetakse vastu 12,7 miljonit sulas?”

      „See kõik on vale,” ütles Manafort. „Mul oli kulusid.”

      „Mida СКАЧАТЬ