Elu aluspüksata. Pok

Чтение книги онлайн.

      Kuna suvest on juba pea kaks kuud möödas, ei kannata me pärnakatena nii pikka päikeseta perioodi just eriti hästi ja tahame kohe kuskile randa vedelema minna. Kuue kuu reisiplaanid ka ju vaid laias laastus tehtud, detailsemat puslet siin aega kokku panna küll ja suurem osa selgub nagunii käigu pealt. Vaatame, mis elu ette viskab.

      Olles varem käinud Tai saartest Phuketil, Koh Phanganil, Phi Phil, Koh Lantal, Koh Taol ja võib-olla veel kuskil, mis kohe ei meenu, valime seekord Tai suuruselt teise saare Koh Changi, kus turismibuum algas hiljem ja saar on nähtuist igatpidi metsikum. Siin on näiteks püütoneid, oo jee.

      Kambodžale võrdlemisi lähedal asuv Koh Chang on kolmveerandi ulatuses kaetud metsiku džungli ja mägedega ning moodustab Tai mereväele kuuluva rahvuspargi. See annab lootust, et kõike aegamööda täis ei ehitata ja floora ning fauna säilivad veel mõnda aega inimrämpsust puutumata.

      Mööda rannikut viib peaaegu ümber saare vaid üks põhitee. Korraga tee siiski katkeb, muutes liikumise aeganõudvaks ja ohtlikuks. Põhiline liiklusvahend Aasias on roller, sest see on kõige praktilisem. Eriti Tai saartel on marraskil või sidemetes valgenahalised igapäevane vaatepilt. Kuid leidub väga palju katkiseid kohalikkegi. Oleme ka ise rolleriga matsu pannud ja anname endale aru, et mägised teed on ohtlikud, ometi on liiklusolud Tai teistel saartel, kus käinud oleme, Koh Changi omadega võrreldamatud.

      Oleme rolleril veerelnud nii mudastes pilpakülades keset pärapõrgut paduka käes Vietnamis kui ka tolmustel, libedatel, käänulistel teedel Indias ja mujal Aasias, kuid siin ei julge me rolleri sadulasse istuda. Vahest on see ainus kohanemisraskus, mida endal täheldame. Möödunud aastal6 hukkus Koh Changil kohalike väidetel liiklusõnnetustes 67 inimest. ATV-sid, mis oleksid siin parim liiklusvahend, eriti ei rendita, neid saab vaid koos giidiga džungliretkedeks.

      Rolleri rentimine Tais on, muide, lähiriikidega võrreldes üks tüütumaid kohaliku rollerimaffia tõttu. Nimelt on neil tavaks võtta panti rentija pass ja kui mootorratta kõiki kriimustusi enne põhjalikult üles ei pildista ega dokumenteeri, võivad nad hiljem kellegi teise tekitatud kahju eest hiigelsummasid nõuda. Politseist abi ei ole, nende kaudu õnnestub parimal juhul makstavat hinda alla kaubelda.

      Mõni aasta tagasi soovitaski seepärast üks kohalik, kes Phuketil tee ääres mullast suurt taime välja kiskudes mu silmist pimedaks tolmutas ja kelle tõttu me Müga kummuli käisime, värvida kriimustused markeriga üle ja tagastada kaherattaline pimedas. Õnneks parkisime oma rollu veel kitsasse vahekäiku ja olime järgmisel hommikul omadega juba Phi Phi saarte poole teel, kui rollerirentija meie külalistemaja mutikesega flirtimise lõpetas ja sõiduriista inspekteerimiseni jõudis.

      Niisiis vedeleme enamiku ajast Lonely Beachil, seljakotirändurite rannas, mis kubiseb bangalotest ja külalistemajadest ning pole veel suurtest hotellidest ja lühipuhkust veetvatest venelastest rikutud. Kui vaja, tõstame tee ääres näpu püsti – ega siin kastiautodest taksosid kaua ootama pea, need vuravad ühest rannast teise päeval ja öösel. Hüppa aga kasti, millal tahad. Ära ainult kaassõitjate tisse katsu, nagu ühes kastiautos kaunikesti keelava karikatuurikleepsuga märku anti. Ja paljaid tisse on siin küll nagu ühele õigele Tai rannale kohane. Populaarsemad paistavad olevat prantslannade omad.

      Oleme saabunud Koh Changile veits vara ehk vihmaperioodi lõpus ja iga päev on vähemal või rohkemal määral sadanud, kuid laias laastus on siin veedetud enam kui nädala aja jooksul ilm iga päevaga paremaks läinud ja päikese käes kõrbemise aega oleme saanud omajagu.

      Aga juba teisel päeval, mil tuul veel vali ja lained suured ning vahutavad, saame taas kord reality-check’i osaliseks.

      Veealused hoovused on teema, millega iga ookeani mineja võiks end kurssi viia. Näeme pealt inimese loojakarja minekut. Teadvusetuna veest välja toodud noormeest elustatakse meist paari meetri kaugusel ligemale pool tundi, enne kui tuleb kiirabi. Väidetavalt saadi samaaegselt samasisuline kutse ka teise randa ja seepärast brigaadi saabumine venib.

      Esimene kohale jõudnud meedik töllerdab teadvusetuni jalutussammul, riburada jõuavad kohale ülejäänudki. Katsuvad pulssi ja võtavad välja šokiaparaadi, või kuidas iganes seda ei kutsuta. Paraku see ei tööta, sest aparaat pole laetud – no ununes! Very sorry, noh. Seejärel jätkatakse elustamist, mees ühendatakse manuaalse hapnikuballooni külge ja pumbatakse edasi, kuni lõpuks kanderaamil minema viiakse. Pole aimugi, kaua ta veel vees teadvusetu oli olnud. Küla pealt kuuleme hiljem, et mõne päeva oli ta haiglas koomas olnud, ja läinud ta nüüdseks olevatki. Karta on, sest tema sinakashallis kehas ja klaasistunud silmades oli puudu see kõige olulisem värv – elu värv. Vist oli inglane või itaallane. Või Inglismaal elanud itaallane.

      Tahes-tahtmata meenutan aastatagust juhtumit, millest tulin välja õnnelikumana kui minu silme all elustajate käte all olnud lõtv hall keha.

      „8. märtsil oli minu teine sünnipäev,” kirjutasin päev pärast uppumissurmast pääsemist. „Sri Lankal Mirissas ujuma minnes teadsin, et lained on suured. Olin ka varem pea iga päev üsna samasugustes randades ja niisama suurte lainetega ujumas käinud, kuid alahindasin silmale nähtamatuid veealuseid hoovusi, millest Sri Lankale iseloomulikult pole mingeid teavitusi.

      Umbes rinnuni vees lustlesin lainetes ei õnnestunud enam saada. Välja tulema hakates olin üpris väsinud ja järgnevate minutite jooksul juba surmväsinud. Ma ei tea, kui kaua ma kaugemale triivisin ja üldse vees olin. Õnneks ingel Mü märkas, et olen tavatult kaua ära ega paista kusagil silmapiiril. Tema sisetunne sundis mind otsima. Mõne aja möödudes tabas ta kõrv minu vaevu kostvaid appikarjeid ja aeg-ajalt oli näha mu vaevarikkaid käeviibutusi. Üritasin viimases hädas selili olles jalgu liigutada ja kalda poole ujuda, kuid üritus oli lootusetu ja viis mind kohati veel kaugemale. Märkasin seda, kui üle näo paiskuvad lained mu selili ujumise katsed katkestasid ja selleks ajaks juba mingil määral kehaga rapsides maismaapiiri otsima panid.

      Kui olukord rannas ärevaks muutus ja nüüd juba Mü appikarjeid tähele pandi, sai ja lõpuks minuni jõudis. Vahutavate lainete seas ei olnud mu peanuppu ja väe-Pärast teda jõudis ka kolm välismaalasest surfarit mulle appi.

      Täpselt ma kõike ei mäleta, kuid olin oma arust paarikümne sekundi kaugusel põhja vajumast ja väsimusest peaaegu teadja külgedest kinni hoides liueldi kaldale. Kui mind lauale aidati, ütlesin päästjatele, et sorry, aga ma ei jaksa aidata, ning vajusin kokku.

      Paari tunniga toibusin füüsilisest väsimusest ja pisaratest naeruni kõikuvatest emotsioonidest.

      Minu peamine elupäästja, väikest kasvu 25-aastane Dinish rääkis pärast mu toibumist, et kohalik vetelpääste on kehv ja juba sel hooajal on ta üksinda vähemalt kakskümmend inimest kaldale toonud. Tal oli loendamine sassi läinud, ta ei pea enam järge.

      Oleks minu võimuses, pakuksin talle kohaliku vetelpääste juhi ametikohta.

      Vähim, mis ma teha saan, on panna inimestele südamele: enne ookeani minekut uurige kohalikelt veeolude kohta. Jäi väga vähe puudu, et silmale nähtamatu oleks mulle elu maksnud.”

      Teoreetiliselt on hoovusest pääseda lihtne: kui see viib su kaldast eemale, ära punni vastu, vaid uju kaarega välja. Reaalsuses võib see siiski olla väga-väga СКАЧАТЬ