Elu aluspüksata. Pok

Чтение книги онлайн.

      Ajast, kui lennuk on Tallinnast õhku tõusnud ja suuna esmalt İstanbulile võtnud, kulub oma paarkümmend tundi, enne kui Bangkoki leitsak mind ja Müd tervitab. Kogu kuningriik on leinas: nädal tagasi suri armastatud Tai kuningas. Meedia vahendusel on mu kõrvu jõudnud uudised, et poed on mustadest ja valgetest rõivastest ning kangast tühjaks ostetud, valitsus on kehtestanud piirangud lõbustustele ning ettekirjutustest kõrvalehoidjatele määratakse trahv või koguni vanglakaristus. Tegelikkus on aga see, et paljud kohalikud on küll musta riietunud, kuid populaarse möllupiirkonna Khao San Roadi piirkonnas ei ole esmapilgul mingit leinameeleolu tunda. Tõsi, kogu Bangkok on täis kuninga pilte ja ümber aedade veetud mustvalgeid linte-rosette, aga see on ka kõik, mis silma torkab. Money talks – nagu ikka. Ega siis turism sellepärast kannatama pea. Ometi oli just seda kardetud.

      Esimesel õhtul kostitame ennast söögikohtades, kus kolm aastat tagasi einestanud olime. Külalistemajagi on sama. Pärast kõvade pinkidega linnabussis loksumist jalutame sinna mälu järgi autopiloodil. Õlu hinge alla, jetlegi1 leevendus pooletunnise jalamassaažiga, mille eest tuleb välja käia 120 bahti ehk ligemale kolm eurot2, ja juba olemegi inkarneerunud. Jälle.

      Hinnad paistavad olevat kolme aasta tagusega täpselt samad: New Siam Guesthouse’i privaatne doubleroom korruse peale ühiskasutatavate, Kagu-Aasia mõistes üpriski puhaste WC-de ja duširuumidega – 350 bahti. Pissuaar on kenasti kraanikausside kõrval avatud trepimademel – love it! Debiilsed ehituslikud lahendused hakkavad tasapisi meenuma ja tuju tõuseb. Kedagi seda pissuaari kasutamas pole ma siiski näinud. Hommikusel hambapesul siin mõne aluspükstes, uimase ja Singhast3 läbi vettinud tütarlapsega kokku põrgata on igahommikune rituaal.

      Paar ladyboy’d4 kolme aasta tagusest ajast, kui nendega nädal aega õlles laagerdusime, tunneme lähedal asuvas tänavakohvikus samuti ära. Milline rõõm! Kõige püssimat pole siiski veel kohanud.

      Mööda tuttavaid tänavaid jalutades tundub, et mõne aasta jooksul pole Khao Sani ümbrus karvavõrdki muutunud. Sama kaup, needsamad poed, hinnad, kohvikud, prostituudid ja külalistemajad. Vaid Gingerit ei näe enam kuskil. Ginger pole sugugi mitte hermafrodiit, vaid viiekümnendaid käiv tedretähniline ja üle keha värvilisi draakonitätoveeringuid täis punapea, kellega olin esimest korda Bangkokki külastades kohtunud. Tema elulugu on üks põnevamaid, mida kunagi olen kuulnud – mida keegi on endast mulle jutustanud.

      Ginger ei tea oma päritolu, kuid tedretäpid, punased juuksed ja valge nahavärv lubavad oletada, et tema bioloogilised vanemad võivad ehk pärit olla Iirimaalt. Ginger veetis oma lapse- ja nooruspõlve Hiinas mingis väikeses külas, üks sealne perekond oli ta juba beebina lapsendanud. Kohalikus hiina kogukonnas oli lumivalge beebi lapsendamine ennekuulmatu, see tekitas ohtralt viltuvaatamist ja kiusamist. Ginger ja tema vanemad sattusid kogukondliku põlu alla.

      Kui Ginger sai vanemaks, saadeti ta tööle USA-sse, kus ta sattus töötama vanglasse. Ja seda kümneks aastaks. Kuidas ja miks see juhtus, ei oska ta isegi selgitada. Emakeelena mandariini keelt kõnelnud Ginger alustas inglise keele õpinguid alles Ameerika Ühendriikides. Ei läinud väga kaua, kui tema vastutusvaldkonda kuulus üle USA viis suurt vanglat. Gingeri ülesanne oli hoolitseda selle eest, et vanglal jätkuks kõikvõimalikke vahendeid: tekke, taldrikuid, kumminuiasid, relvi.

      Gingeri jutu järgi sai ta oma tööga väga hästi hakkama. Tähtsa tööpostiga kaasnes ühe Hiina külakese mõistes erakordselt suur palk. Üsna pea hakkas peale kasuema ja -isa terve suguvõsa nõudma, et ta neile raha saadaks. Ginger toetas oma lähisugulasi, kuid uusi sugulasi pealetükkivate rahanõudmistega tekkis nagu seeni pärast vihma. Lõviosa neist olid inimesed, kes talle nooruspõlves viltu vaatasid ega aidanud karvavõrdki.

      Ühel päeval sai Gingeril villand ja ta lõpetas võõrastele sugulastele raha saatmise. Sellega katkesid automaatselt igasugused perekondlikud suhted. Ta oli perele ja suguvõsale häbi teinud ja lapsendanud perekond ei pidanud teda enam pereliikmeks.

      Gingeril sai mingil ajal Ühendriikidest siiber ja ta kolis Phuketisse, kus tutvus kohaliku tailasega ja abiellus. Neil sündis kaks last. Kui mina Gingeriga tuttavaks sain, oli ühel vanust vist alla viie ja teisel üle viie. Ühesõnaga – alles täitsa lapsed.

      USAs kogutud raha eest ehitas Ginger perekonnale suure maja ja pani Phuketil püsti baari, millega igapäevast leiba teenida. Abikaasaga läksid peagi suhted rappa: mees ei liigutanud lillegi ja eelistas Gingeri rahakotil liugu lasta. Vähe sellest, tuli ette, et lapsed said tunda vägivaldse isa rasket kätt.

      Ginger soovis lahutust ja lapsed endale võtta, kuid mees oli kategooriliselt vastu. Asjaajamise muutis raskemaks seegi, et abikaasal oli kaks kõrgel kohal teenivat advokaadist venda.

      Nende majas elas ka mehe ema – temaga oli Gingeril alati hea klapp olnud. Lastega põgenemisest ei rääkinud Ginger kunagi, ometi uskus ta, et kui jõuab kätte aeg lapsed kaasa haarata ja põgeneda, on ämm talle selle juures abiks ja hoiab oma suu kinni.

      Gingeri suhted abikaasaga läksid sedavõrd hapuks, et naine ähvardas mehe kogu varast ilma jätta. Kuna selleks seaduslikku alust polnud, pani Ginger ühel päeval, kui kedagi kodus polnud, oma maja põlema. Maatasa põlenud maja eest lubas mees Gingeri maha lüüa ja Ginger põgenes üksinda Phuketist. Kuigi tõendeid süütamisest ei leitud, oli abikaasale teada, et selle taga oli Ginger.

      Ajal, kui Ginger mulle Bangkokis oma loo rääkis, oli ta juba nädalaid üritanud oma lastele vaikselt võltsdokumente hankida. Bangkokis müüakse kõikvõimalikke võltsdokumente pressikaartidest ja autojuhilubadest ID-kaartideni otse tänavatel. Neid endale hankida pole just väga raske. Iseasi, kui palju neist abi on ja milline on nende kvaliteet.

      Ginger uskus, et kui paberid korras, õnnestub tal ehk ämma abiga lapsed röövida ja ühe väiksema piiripunkti kaudu Kambodžasse USA saatkonda jõuda, et sealt kuidagi lastele Ameerika Ühendriikide kodakondsus saada ja Aasiast põgeneda.

      Loodetavasti on mul põhjust selle üle rõõmustada, et ma teda seekord Khao San Roadi kandis ei kohanud.

      Söögikohtadest eelistame nagu ikka plastmasstoolidega kohalikke kohti, mille küljes pole majutusasutust – hinnad on kolm korda madalamad kui majutusasutuste restoranides, kvaliteet üldjuhul parem või äärmisel juhul sama. Kõhu saab karridest, pad thai’st5, salatitest ja igasugusest rohelisest täis ühe kuni kahe euroga. Põhiline õlu Chang on poole liitri asemel 620-milliliitrine ja paras kaaslasega jagada. Chang maksab söögikohtades seitsekaheksakümmend bahti. Poes, mis võrdub Tais tavaliselt 7-Eleveniga, tuleb välja käia paarkümmend bahti vähem – juurdehindlus on väiksem kui Eestis.

      Üks põhjus, miks ma Aasiat armastan, on kliimast, söögist ja millest iganes veel tulenev energia. Pärast lennureisi olen vähem kui kaheksa tunniga välja maganud ja kella kümneks hommikul on mul juba üles filmitud, kuidas linn vaikselt ärkab, hommikusöök hinge all, kohvitatud ja mõtteidki kirja pandud. Kogemus näitab, et igapäevase kirjutamise entusiasm ajapikku siiski kahaneb. Pool aastat trippimist on ju veel ees.

      Veidi plaanidest – oleme Müga oktoobri keskpaigast aprilli keskpaigani Aasias. Alustame Taist, seejärel Birma, jõulud ja aastavahetus Laoses ning pärast seda sokutame end arvatavasti kuidagi Filipiinidele ja Indoneesiasse. Borneol tahaks ka ära käia.

СКАЧАТЬ