Tagasi Eestisse!. Urmas Vadi

Чтение книги онлайн.

      Teatud mõttes John isegi kadestas Paavot, sest Johnil polnud kunagi olnud süüdimatut uljust niimoodi, ilma au-, süü- ja häbitundeta peale lennata. Paavol seevastu polnud selliseid tundeid olemaski, John aga just ainult neist kolmest koosneski. Nüüd seisis John tema klaasist toas ja mõtles:

      “Mingi jama on, jah, ma aimasin seda, seda need ahvid tähendasidki, nüüd ta virutab mu lepingu lauale nagu eelmisel nädalal Marele ja Jaanusele, kurat, ma oleksin pidanud need poognad ja kõned ja… Aga võibolla see isegi ongi hea, mingi muutus, mida ma ise ei suuda teha…”

      Johni mõttelõnga lõikasid läbi keeletoimetajad Reet ja Maret, kes tegid läbi klaasi nägusid. John ei sallinud neid keeletoimetajaid, nad nagu ei olnudki inimesed. Isegi e-mailis parandavad kirjavead ära ja saadavad kirja tagasi! Reet ja Maret käisid kõikjal koos. John küsis endalt tihti, mis neid kahte naist ühendab? Kas võib selleks olla keel? See mõte, nagu ka palju teised, jäi Johnil pooleli, sest Paavo alustas:

      “Ma ei ole tegelikult kirjainimene, sa ehk oled seda isegi märganud. Ma pean ennast ikka rohkem inimeste inimeseks. Isegi e-maile on mul palju raskem saata kui telefoniga või veelgi parem, silmast silma rääkida. Inimeste peale on mul ikka hea nina. Ja sinu suhtes oli mul algusest peale õigus! Kuidas sa alguses siia tulid, õlad längus, kandsid ainult oma kahte musta T-särki. Üks oli lihtsalt musta värvi, teine oli see sureva naise bändi särk. Oli ju.”

      “My Dying Bride,” tunnistas John.

      “See oli sul juba pruuniks pleekinud. Selline äbarik olid, aga mina haistsin, et sinus on midagi. Ja mul oli õigus! Ma sain just nüüd kirja ja kohe helistasin tagasi ja küsisin üle, sest ma neid kirju nagu ei usalda, aga kõik klapib, sest see sinu pagulaskirjanduse projekt sai rahad taha! Kurat! Need on meeletud rahad, meil on tööd, ma ei tea, kolmeks aastaks! Samal ajal kui teised panevad oma asju kokku.” Paavo patsutas Johni õlale ja tulistas edasi. “Minu jaoks on oluline, et iga inimene tegeleks teemaga, milles ta on kodus. Ja kuna sina oled oma lõputöö kirjutanud pagulaskirjandusest, siis on see puhtalt sinu teema ja…”

      “Ei kirjutanud pagulaskirjandusest.”

      “Mis?” Paavo jäi nüüd hetkeks nõutuks, aga sai sellest kohe üle. John aga tundis, nagu ta vaataks ennast kõrvalt või veelgi enam, kusagilt hoopis kaugemalt, läbi Paavo kabineti seinte. Ta ei suutnud meenutada, oli see ikka tema, kes selle pagulaste projekti esitas. Sellest oli nagu juttu ja ta tegi midagi, aga see oli just sel ajal, kui ta neid ahve hakkas nägema ja magas halvasti ja päeval liikus ringi nagu zombi, ta tõesti ei mäletanud. Johnil oli tunne, et teda aetakse kellegagi segamini. Ta oli seda lapsest saadik kartnud; koolis, kui anti tagasi tunnikontrolle ja kontrolltöösid ja kui ta oli saanud näiteks viie või nelja, siis vahel tundus talle, et see ei ole tema töö, see ei ole tema käekiri, kuigi muidugi oli; lasteaias, kui ema või isa talle järele tulid, kartis John, et tema asemel võetakse kaasa keegi teine. See tunne, et sind aetakse segamini ja oma sisemuses seisad sa ikka kuidagi kõrval, kusagil alternatiivses Balti ketis, valdas Johni siis ja ka nüüd ning ta kordas:

      “Ei kirjutanud pagulaskirjandusest.”

      “Kuidas siis ei kirjutanud? Millest sa siis kirjutasid?”

      “Mu teema oli “Jüri Üdi luule valu ja naer”.” John ei lisanud, et see lõputöö jäigi tal lõpetamata.

      “Ega mis siis. Lõpuks oleme me kõik pagulased. Igal juhul sai see projekt rahad taha. Siit tuleb kolmkümmend köidet! Sihuke sari, et sellist pole praegu isegi Ilmamaal.”

      See number ehmatas Johni, sest ta tõesti ei mäletanud, mis ta sinna projekti kirjutas, või mida Paavo ise juurde kirjutas, sest projektid saadab teele alati Paavo ise.

      “Kolmkümmend köidet!”

      Inimesetundja Paavo luges Johni näost välja segadust ja hirmu ja isegi ehk paanikat. Aga mida veel?

      “Sa oled näost nii valge. Tunned sa end ikka hästi?” oli Paa-vo nõutu.

      “Tegelikult ei tunne.”

      “Sa oled haige?”

      “Ma ei tea.” Ja nüüd tuli Johni suust talle endalegi üllatusena: “Ma ei saa hästi magada! Ma näen mingeid ahve ja see on selline korduv õudne uni. Nad situvad mulle voodisse.”

      Paavo jäi tõsiseks, oli näha, et ta mõtleb. Mõne hetke pärast Paavo nägu selgines, nagu oleks ta lahti harutanud salakoodi:

      “Situvad! See on väga hea, sest sitt tähendab ju raha. See oli sul väga õige uni, sest see raha meile nüüd ju tuligi!”

      Paavo lajatas hooga projekti, mis parandusettepanekutega tagasi oli saadetud, Johni ette lauale, et too sinna kui projektijuht alla kirjutaks. John hakkas diagonaalis projekti üle lugema ja nägi, kuidas see Paavole närvidele käib. John kahtlustas juba ammu, et Paavot tegelikult ärritab kirjalik sõna. Mingi aeg tagasi juurdles John, kas ta üldse oskabki kirjutada? Nähes nüüd Johni lugemas, hakkas Paavo lausa puhisema, aga John luges ikka edasi.

      “Seal on kõik nii nagu oli.”

      “Ja-jah, ma lihtsalt vaatan veel üle… Sõidukulud kaheksasada tuhat!?”