Tagasi Eestisse!. Urmas Vadi

Чтение книги онлайн.

      Urmas Vadi

      Tagasi Eestisse!

      ESIMENE KOHTUMINE JOHNIGA

      Me põrkasime Johniga kokku ühes Mustamäe venelaste keldripoes. Ma olin siis Pedas raadiorežii teisel kursusel. Selleks ajaks olin ma kirjutanud mõned jutud ja ühe lastenäidendi. Ja kuigi mõned neist lugudest olid siin-seal ilmunud, ei teadnud John arvatavasti nendest midagi. Põrkasime kokku ja tundsime teineteist muidugi kohe ära. Kuna pood oli väike, siis teretasime ja rääkisime. Ma pole kindel, kas me oleksime seda teinud kusagil praeguste Rimide või Selverite saalisügavustes. Kas me poleks peitnud end külmleti või leivariiuli taha? Või siis kärutanud teineteisest suure kaarega lihtsalt mööda?

      Lastena me elasime Johniga vastasmajades. Mina elasin majas, mida kutsuti sitapruuniks, John aga epakate majas, sest sinna anti kortereid EPA õppejõududele ja laborantidele. Kuigi meie maja poisid andsid tavaliselt epakatele peksa, ma ei teagi, miks see nii oli, sain mina Johniga hästi läbi, ja sellest ei tulnud mul ka oma maja tüüpidega mingit jama. Peale Balti ketti kolis John koos ema ja isaga Tallinna. Mina ja õde vaatasime ketti telekast, sest ema kartis, et mine tea, mis võib juhtuda, kuigi õde ütles, et kõik lähevad, et kas siis meie ei olegi eestlased ega julgegi oma rahva nimel seista! Õel oli kahe suure R-iga särk seljas ja nutt kurgus, aga ikkagi ei läinud me kuhugi, vaatasime telekast. John muidugi läks. Nüüd tagantjärele tean, et nad jäid kuidagi hiljaks ja bussist, mis pidi neid Tallinnast edasi viima, maha. Oli segadus. Inimesi, kes olid maha jäänud, aga minna ja seista tahtsid, oli sadu. Ja siis need inimesed, kes maha jäid, moodustasid kohe Tallinn-Tartu maantee algusesse lisaketi, mida Johni pere hiljem nimetas alternatiivseks Balti ketiks.

      “Lõppeks, mis vahet seal on!” ei tundnud Johni isa end kuidagi häirituna. Aga John muidugi tundis. Ta tundis, et siinsamas tema kõrval toimub midagi, mis on ohtlik ja päris, mille kaudu on ühendatud kogu Eesti-Läti-Leedu, aga tema seisab sellest ikkagi kõrval. Seda tunnet oli John tundnud enne ja sai tunda ka hiljem. Ja ajaga see tunne temas ainult süvenes. Enam-vähem peale seda seismist koliski Johni pere Tallinna. Me lubasime Johniga veel teineteisele kirjutada, aga kumbki ei teinud seda.

      Ja siis ma nägingi teda uuesti alles seal venelaste poes. Seal tuli mulle ka meelde, et tema nimi oli ju tegelikult Juhan, kuigi kõik peale Johni ema hüüdsid teda ikka Johniks. Johni isa oli kohe alguses tahtnud “John” panna, sest isa oli kindel, et kaua see Vene riik püsti ei seisa, piirid lähevad lahti, või kui ei lähegi, võib tekkida võimalus emigreeruda ja siis on hea, kui su nimi on John, mitte Üllar ega Märt või muud, mille hääldamisel inimesed murraks oma hambad. Aga ema oli vastu, tema arvates polnud John õige eesti nimi. Pealegi oli tal esimene asi, mis Johniga ette lõi, see film.

      “Mis film?” ajas Johni isa vastu ja ei tahtnud leppida millegagi alla Johni.

      “See film, see “Siin me oleme”. Seal on see koht – John lase vesi välja!” oli noor ema rahutu ega andnud alla.

      “Jumala eest, mis see loeb! Igas filmis võib midagi olla, meil on vaja nime, mis oleks universaalne.”

      “Kuidas ei loe! Lapsed koolis ja lasteaias hakkavad narrima. Lapsed võivad väga õelad olla. Mina ei taha, et mu poeg peaks selle nime pärast kannatama,” jäi ema endale kindlaks.

      “Mis jama. No, kes see narrib. See on ju lihtsalt nimi,” proovis isa veel, aga tundis juba, et otsad libisevad käest.

      “Igal nimel on oma tähendus ja lugu, oma maagia, ja kui me kasutame mingit sellist nime, mille tähendust me ei tea, siis…” Nüüd lõikas isa vahele:

      “Aga miks me ei tea! Mina tean väga hästi, mis nimi see on?”

      “Ma kuulan,” ajas ema end patjade najal paremini istuma, poeg põlvedel, aga loomulikult ta ei kuulanud. Ta võis ju kuulata, mida see mees ta jalutsis ajab, aga ta oli juba otsustanud, et mingit kuradi Johni tema pojast ei saa. Isa aga rääkis:

      “Mina tahaksin John panna John Lennoni järgi. Lennonis pole ju midagi halba. Ja kui meie poiss peaks selle nimemaagia pärast sama musa tegema, nagu Lennon tegi, siis anna olla!”

      “Lennon!” oli nüüd ema kord imestada. “Sa ütled John Lennon!” Ema ägestus, Johni-pambuke hakkas karjuma.

      “Jah, Lennon!” ei saanud isa aru, mis siin siis nüüd nii imestada on ja miks see laps nii palju karjub, tüdruk oli palju vaiksem. Ema vajutas edasi:

      “Sa ju tead, kuidas Lennon suri!”

      “No tean, mis siis sellest.” Isa oli voodiserva taga püsti tõusnud ja laiutas käsi.

      “Mina oma poisile sellist lõppu ei soovi. Mingit Johni ei tule, see on ikkagi minu laps, mina tõin ta ilmale, mina valutasin, samal ajal kui sina jõid,” lõpetas ema teema.

      “Mina ju tõesti ei oleks saanud teda sünnitada,” oli isa Üllari või Märdi või Rainiga juba leppinud.

      “Siis ära räägi!”

      Nii saigi Johni nimeks Juhan, aga ikkagi oli ema ainus, kes teda Juhaniks kutsus. Teiste jaoks oli ta John. Mis puutub sellesse, kas teda koolis selle – John, lase vesi välja – pärast narriti, siis võite mürki võtta, narriti muidugi.

      Hiljem Tallinnas, kui John käis juba keskkoolis ja tegeles näiteringiga, kus nii oma kui ka paralleelklassi tüdrukud teda fännasid, kõlas nimes “John” midagi kauget, tumedat ja hoolimatut. Sellel ajal hakkaski John järjest enam välimuselt Lennonit meenutama ja aitas sellele muidugi ka ise kaasa. Ta kandis ümmargusi prille, kasvatas juuksed pikaks, kandis isegi bakenbarde, luges luuletusi, Keatsi, Morrisoni, Alliksaart, ja oli muidu salapärane. I am a guide to the Labyrinth!

      Ka sel kohtumisel seal venelaste keldripoes, meenutas ta ikka veel oma prillide ja juustega Lennonit, kuigi oli tublisti priskemaks muutunud, nii et varsti oleks ta võinud vabalt ka Elvis olla. Vahetasime viisakusest mingeid lauseid vana aja kohta ja mis me praegu teeme, et mina elan üürikas ja olen teinud juba mõned raadiosaated koos oma sõbra Jaaniga. John ütles, et tal on kool küll veel pooleli, aga töötab juba Koolibri kirjastuses ja tegeleb eesti keele ja kirjanduse õpikutega. Ta mainis veel, et nende kuradi kirjanikega on neetult raske asju ajada. Mäletan, et noogutasin tollal, nagu saaksin aru. Aga tema murest sain ma aru alles tagantjärele. Mõnedele kirjanikele lihtsalt ei meeldi, kui neid kotitakse, kui sinust sõidetakse üle, võetakse ilma luba küsimata tekste, kui makstakse näruseid kopikaid või ka üldse mitte, sest see, kui kirjaniku tekst on õpikus ja seda loevad sajad tuhanded lapsed, peaks olema juba iseenesest suur asi! Kui mõni kirjanik arvab sellest veidi teisiti, ongi raske. Toona ma millegipärast ei julgenud Johnile öelda, et ma ka ise kirjutan midagi, ei teagi miks. Võibolla kartsin tunduda tühine nende kõrval, keda John toimetab ja õpikusse paneb. Rohkem polnudki nagu enam millestki rääkida. Minul käes hakkliha ja sibulad ja Aleksander, Johnil munad ja kaks pakki piima, jätsime jällenägemiseni. Vahetasime veel oma telefoninumbreid. Olin just endale õppelaenu eest mobiili ostnud ja mul oli nüüd võimalus sibulad ja õlu letile tagasi panna ja Johni number, justkui muuseas, sisse toksida. Lubasime kindlasti helistada ja kokku saada, kui see kõige hullem aeg mööda saab. Samas teadsime mõlemad, et nii nagu me peale Johni Tartust ära kolimist ei kirjutanud, nii ei saabu kunagi ka aega, mil me teineteisele helistaksime. Ja milleks?

      TEINE KOHTUMINE JOHNIGA

      Sellest meie viimasest kohtumisest oli nüüd juba üle kümne aasta. Täpsemalt üksteist. Vahepeal ma muidugi kuulsin temast, eks me kõik kuulsime midagi. Ühel hommikul ta helistas, ütles, et on Tartus, ja küsis, kus me võiksime kokku saada. Pakkusin siis esimese ropsuga välja ühe sushibaari, mis nüüdseks on juba kinni. John ühmas nagu midagi ja ma sain sellest ühmamisest aru, et sushibaar ei sobi. Pakkusin siis ülikooli raamatukogu, aga selle kohta ütles John, et parem, kui me saaksime kokku kusagil väljas. Ma vastasin:

      “Saame СКАЧАТЬ