Keeristorm. Esimene raamat. Rick Mofina

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olid kahekümnendates eluaastates, nende näod olid marraskil ja silmad pisarais. Üks neist noogutas nõrgalt.

      „Kas te oskate mulle öelda, kus te olite, kui torm teid tabas, ja mis juhtus?“ küsis Kate.

      Esimesel naisel olid lühikesed blondid juuksed. Ta vaatas silmapiirile, justkui toimuks seal tragöödia taasesitus, ja värises kõneldes.

      „Me olime õega liiklusummikus, püüdsime välja pääseda, kui nägime seda tulemas… rahe, kõik läks mustaks. Auto pihta hakkas asju sadama.“

      „Aiatoole, laudu, terasvaiu,“ lisas teine naine.

      „Ma arvasin, et saame surma,“ lausus blond naine. „Me kuulsime seda mürinat, nagu läheneks kümme kaubarongi. Maapind rappus ja kohale jõudis surve, see tohutu press, nagu miski püüaks meid lömastada. Aknad purunesid kildudeks. Me kuulsime, kuidas meie auto metallkere sõna otseses mõttes känkraks muutub.“

      „Me ainult embasime teineteist ja palvetasime,“ sõnas teine naine.

      Blondiin ütles: „Seejärel kiikus auto edasi-tagasi ning keeristorm tõstis selle õhku. Me keerlesime ja lendasime umbes viisteist sekundit, siis laskis tuulispask meil alla kukkuda ja auto turvapadjad avanesid. Me olime pea alaspidi… Ma karjusin õde otsides. Aga me olime elus, jumal tänatud. Inimesed tõmbasid meid välja. Meil valutasid jalad ja õlad, kuid meiega oli kõik kombes… kuid teised inimesed…“ Naine vaatas ainiti taevast, nagu ei usaldaks enam seda. „Teistel ei vedanud sel moel.“

      Kate tegi südame kõvaks, lausus kaastundlikke sõnu, liikus edasi ja rääkis teiste tormi üleelanutega. Kogu aeg tiksus kell lähemale tema tähtajale. Tal oli vaja leida ratsabaas, saada sündmuskohalt ametlik kommentaar, panna kirja see, mis tal oli, ja leida viis, kuidas lugu toimetusse saata.

      Kõikjal hüüdsid inimesed appi.

      Päästetöötajad nägid vaeva, et inimesi kivirusudest välja tõmmata. Nad kasutasid oma käsi, torusid, puutükke, ükskõik mida kätte said, samal ajal kui hädaabiraadiod üürgasid. Õhus oli üleskaevatud maa, värskelt mahavõetud puude ja meeleheite hõngu.

      Eemal müristasid pea kohal helikopterid, parameedikud tõid kanderaamidel välja haavatuid, teised kasutasid uksi või vineerilehti kanderaamide aseainena, sel ajal kui vabatahtlikud hoidsid veenitilguteid.

      Kate nägi mitut tuletõrjujat laua ääres kobaras kössitamas, raadiotelefonidega rääkimas, uurimas lahtirullitud kaarte. Ta tutvustas ennast ja palus olukorrast ülevaadet rühma kõige vanemalt liikmelt, 9. üksuse kaptenilt Vern Hambylt.

      „Meil ei ole praegusel hetkel suurt midagi ette kanda.“

      „Kapten, kas te saate mulle öelda, palun, mida te teate?“

      Hamby väsinud näole ilmusid kogemuse- ja murekortsud, kui ta järele andis ja Kate’ile olukorrast kokkuvõtte tegi.

      „Meil on märkimisväärne hulk ohvreid. Hukkunuid võib olla sadades või rohkemgi.“

      Kate kirjutas samal ajal, kui mees rääkis.

      „Meile öeldi, et tegemist oli EF5-tornaadoga. See on skaala järgi kõige võimsam tornaado, tuulekiirus oli vahemikus 418 kuni 483 kilomeetrit tunnis. Sellisel päeval nagu täna võis turul olla enam kui kolm tuhat külastajat. See territoorium pakub vähe kaitset.“

      Kate seedis kuuldud teavet.

      „Meie peamine eesmärk on päästa inimesed rusude alt,“ lausus kapten. „Meil on tarvis avastada lõhutud gaasitorudest tekkinud tulekahjud, plahvatanud trafod. See on ohtlik. Meile saabub aparaate igalt poolt Dallase piirkonnast. Me paneme püsti esmaabipunktid, varjualused, kadunud isikute keskused ja surnukuurid, mõned neist õnnetuspaika. Kas näete neid lippe? Teised tulevad koolide ja kogukonnakeskuste juurde. Meile on teatatud, et mitu trombi tabas Dallase piirkonna linnu, kogu Texast ja teisi osariike.“

      Hamby raadiost kostis valjuhäälset juttu. Ta pidi minema. Kate kõndis temaga kaasa, esitades viimaseid küsimusi.

      „X-tähed sõidukitel?“ Ta nookas kaubiku poole, mille küljele oli pihustatud X3. „See tähendab, et te olete need üle vaadanud, on mul õigus?“

      „X tähendab, et kedagi pole sõidukis, kui X-tähel on number järel, ütleb see, mitu inimest seal sees on surnuks tunnistatud ja et te peaksite edasi liikuma, päästmaks neid, keda saate aidata.“

      Kate heitis kaubikule nukra pilgu. Ukseavast ulatus välja käsivars.

      „Mis suunas jääb ratsakeskus?“

      „Ratsakeskus?“ Hamby vangutas aeglaselt pead. „Seal on palju ohvreid.“ Ta rääkis oma raadio õlamikrofoni. Pärast kahinaga täidetud vastust jäi kapten seisma ja juhtis Kate’i tähelepanu kaugel asuvale maamärgile. „Kas te näete seda autot seal, mis näeb välja, nagu seisaks tagumisel põrkeraual tolle posti vastas justkui stardivalmis rakett?“

      Kate noogutas.

      „Ratsakeskus on sealt tublisti edasi.“

      Ratsakeskuse juurde jõudmine võttis aega.

      Kate sammus aegamisi läbi ühe hävinud hoone jäänuste, olles ettevaatlik, sest roosa soojustusmaterjal varjas lõhutud puitseinte haralisi osi. Poole astumise pealt haaras kellegi käsi tal pahkluust.

      „Aidake mind!“

      Kate oli peaaegu otsa astunud naisele, kes oli rusudesse kinni jäänud. Naise näkku oli kinnitunud mulda ja klaasitükke. Kate vabastas ta ja aitas ta isteasendisse. Naine hoidis riidelappi säärest immitseva vere tõkkeks.

      „Laske ma vaatan.“ Kate kergitas verest läbi imbunud räbalat.

      Naise vasaku sääremarja alaosas oli luuni ulatuv kolmekümne sentimeetri pikkune sügav haav. Naine kaotas verd. Kate’i esmaabi osutamise oskused olid roostes, aga ta teadis, et nad pidid selle haava puhastama ja kinni suruma, et peatada verejooks.

      „Hoidke seda kindlalt peal.“

      Kate vaatas ringi, hüüdis parameedikuid, tuletõrjujaid, ent kedagi polnud läheduses. Käepärast polnud midagi, mis paistaks puhas, mitte mingit kangast. Kate võttis oma särkpluusilt vöö, seejärel lõikas särgi alaosa katkise akna vastas küljest ja rebis sellest pikad ribad. Ta kasutas särki haava puhastamiseks, seejärel mässis selle ümber puhtad riideribad ja kasutas vööd žgutina.

      „Palun ärge jätke mind siia,“ lausus naine.

      Kate võttis tema käe ja istus tema juurde, hõigates samal ajal abi järele.

      „Ma olin kontoris,“ rääkis naine. „Väljas läks kõik pimedaks. Kogu kontor väänati maast lahti, aknad plahvatasid, seinad hakkasid vetruma, nagu oleksid kummist. Mind tuuseldati ringi, justkui oleksin mikseris keerlev nukk. Kirjutuslaud, tool purunesid vastu mind. Klaasitükid lendasid nagu kuulid. Mul oli surm silme ees.“ Pisarad veeresid mööda naise nägu alla. „Olge te õnnistatud, et mind aitasite.“ Kate lohutas teda, kuni saabusid parameedikud.

      Sellal kui Kate jätkas teekonda ratsakeskusse, märkas ta WFGG-TV uudiste satelliiditaldrikuga veokit, mis tuletas talle meelde, et tal oli vaja Chuckile toimetusse lugu saata.

      Mul on vaja see praegu teele saata, enne kui ma vanakraamiturule jõuan.

      Ta СКАЧАТЬ