Keeristorm. Esimene raamat. Rick Mofina

Чтение книги онлайн.

      Oh, jumal, palun aita meid!

      Katus hakkas paigast nihkuma. Terasest prügivaat tungis sellest kuulina läbi ja purustas kauplemisleti. Siis paiskus läbi ühe seina ülaosa hoonesse väike auto hirmunud inimestega ja kukkus alla keset abitute ostlejate summa. Inimesed karjusid, samal ajal kui teised üritasid autot ohvrite pealt kergitada. Hoone seinad hakkasid põrmustava tuule käes kõikuma. Jenna hingamine kiirenes, veretulv kõrvus tuksles südamega samas rütmis. Ta laskus põlvili ning tõmbas Cassie ja ka Calebi käru lähemale.

      Me ei sure siin.

      Keegi haaras tal õlast.

      „Siitkaudu!“ karjus naine talle kõrva. „Tulge minuga! Siitkaudu on ohutum!“

      Jenna tundis ära punapäise naise, keda oli ennist kohanud, ja kes oli Calebit poputanud.

      „Paistab, et teil on abi vaja! Laske ma võtan poisi – meil on vaja üle põranda minna!“

      Jennal polnud mõtlemiseks aega. Ta laskis naisel Calebi käru enda hoole alla võtta. Jenna kandis süles Cassiet, kui naist saatnud mees neile teed tegi. Süda pööraselt kiiresti tagumas, tundis Jenna siiski pisukest kergendust.

      Müra ja segaduse keskel leidsid nad nurga, kus hoiti nelja hiigelsuurt betoonist istutuskasti seina vastas. Hoia meid siin turvaliselt! Palun kaitse meid siin! Istutuskastid olid ligi meetri kõrgused ja meetri laiused, nende vahel oli kitsas ava, mida keegi varjena ei kasutanud.

      Müra paisus nii valjuks, et Jenna tundis rinnakorvis võnkeid, kui maa värisema hakkas.

      Naine lükkas Calebi käru istutuskastide vahele, Jenna järgnes Cassiet süles hoides. Nad kükitasid maha, kui katusest hakkas puutükke alla sadama.

      Adrenaliinitase tõusmas, vabises Jenna üle keha ja palus taevaisa kaitsta ta peret.

      Sel ajal kui mees püüdis neile palakat peale tõmmata, nägi Jenna, kuidas tuul vedas endaga hoone uksed, seejärel mõned inimesedki.

      Katus hakkas murduma, kui tugisõrestik järele andis, ja suured palgid kukkusid abitute inimeste peale. Hoone seinad hakkasid tükkidena eralduma, seejärel oli katus läinud ja inimesed kadusid üles keerlevate pilvede sisse. Metall, puit ja kiviprügi sadasid alla Jenna ja teiste peale.

      Pisarad voolasid mööda Jenna nägu.

      Palun aita meid! Hoia mu lapsi! Ära lase neil surra!

      Rasked istutuskastid hakkasid paigalt nihkuma.

      Keset kohutavat kaost surus Jenna Cassie tugevasti enda vastu ja hoidis kinni kärust, mida tuul üritas minema kiskuda. Lahke võõras hoidis sellest samuti kinni.

      Jumal, palun aita mind!

      Viimane, mida Jenna mäletas, oli see, et ta klammerdus oma laste külge ja palvetas selle eel, kui miski tema pead tabas. Enne kui kõik pimedaks läks, nägi ta tähti.

      Jenna Cooper hõljus.

      Ta triivis särava päikese all, samal ajal kui sillerdavad lained uhtusid valget liivaranda. Blake oli tema kõrval, Caleb tegi nende vahel käterätikute varjus uinakut. Cassie ehitas liivalosse.

      Täielikult rahul, jälgis Jenna nende kohal liuglevaid kajakaid, kes tiirutasid, kisasid, kutsusid teda…

      …kisa …Jenna tõmmati rannalt üles… viidi kõrgemale, järjest kaugemale ja kaugemale Blake’ist ja lastest… ei… ta ei saa neist lahkuda… kisa… ei… ta ei ole valmis neid maha jätma… ta tõuseb kiiremini… seda ei saa juhtuda…

      Jenna silmad plaksatasid lahti, ta kissitas neid, kohanedes pea kohal katusesõrestikust läbitungivate valgusvihkudega. Kus ma olen? Miljon segast mõtet jooksis peast läbi, samal ajal läbis teda nagu kulutulena rida aistinguid. Ta oli selili. Ta liigutas varbaid, sõrmi, hingas sügavalt sisse. See polnud ebamugav. Kus Blake on, ja lapsed? Jenna arvas, et kuulis kaugusest raadiote plärinat. Ta köhis, hõõrus puru silmist, tajus soojust enda kõrval ja tuttavat kaissupugemist.

      „Emme!“

      „Cassie!“ Jenna liigutas end, et tütar vähese valguse käes üle vaadata. Cassie väikestel põskedel olid haavad. „Kas sa said viga, kullake? Kas sinuga on kõik korras?“

      „Ma arvan küll. Sul on peas suur aia.“

      Jenna tundis otsmikul paistetust ja puudutas sõrmedega juustepiiri. See koht oli hell, kleepuv ja tema sõrmeotstel helkis veri.

      „Kullake, ma arvan, et mul on väike muhk.“

      Cassie lõug värises ja ta hakkas nutma. „Ma kardan. Mis juhtus, emme?“

      Jenna silme eest jooksis läbi pildirida. Turg, torm, varju otsimine, punapäine naine, kes teda Calebiga aitas, istutuskastide juures varjumine, kõike kattev pimedus, hoone lagunemine, Jenna kärust hoidev käsi.

      Praegu oli ta käsi tühi.

      Ta uuris ümbrust.

      Kus mu beebi on?

      „Caleb?“ lausus ta. Seejärel tuli tema kurgust südantlõhestav karje: „CALEB!“

      3

      Dallas, Texas

      Tund aega enne tormi oli üleilmse uudisteagentuuri Newslead Dallase büroo praktikandist reporter Kate Page oma kirjutuslaua taga ja rääkis telefoniga.

      Ta oli võtnud vastu uudist pakkuva kõne kuueteistkümneaastaselt keskkooliõpilaselt Cody Warrenilt, kelle isa oli eelmisel nädalal saanud veidi Dallasest lõunas autolt löögi ja surnud ning juht oli sündmuskohalt põgenenud.

      „Kas te, palun, saate aidata meil leida mu isa mõrvarit?“

      Kate võttis telefonitoru kindlamalt pihku, kui poiss jätkas.

      „Me peame sellest avalikult rääkima. Politsei ütleb, et neil pole juhtlõngu, mitte midagi.“ Cody hääl murdus. „Me matsime ta eile.“

      Kate oli aastate jooksul inimestega, kellega ta tragöödiatest teatades kokku puutus, emotsionaalset distantsi hoidnud. Ent ta oli alati neile kaasa tundnud ja tal oli südamest kahju sellest teismelisest, kes oli helistanud igasse uudistetoimetusse Dallas-Fort Worthi linnastu piirkonnas.

      Nooruk vääris lahkust ja tõde.

      „Cody, mul on nii kahju juhtunu pärast. Tunnen sulle kaasa.“

      „Tänan teid, proua.“

      „Ma ei saa garanteerida, et teeme sellest loo, aga ma luban sulle, et uurin seda, nõus?“

      Järgnes paus.

      „Kas te lubate?“

      „Luban.“

      „Olgu, tänan teid, proua.“

      Pärast toru hargile panekut ootas Kate hetke, et hoogu võtta. Tema tähelepanu hajus pisut, kui üle toimetuseruumi kostis raadioskannerite plärin sealt, kus toimetuse assistent Tommy Koop jälgis kodeeritud sõnumite voogu.

      Kate’i СКАЧАТЬ