Keeristorm. Esimene raamat. Rick Mofina

Чтение книги онлайн.

      Kate’i telefon helises. Jälle Chuck.

      „Kate, kus sa oled… mis sul rääkida on?“

      „Seni mitte midagi.“

      „Sa peaksid olema…“

      „Chuck, ühendus hakib!“

      „…me kuulsime, et täituru ratsakeskuse hoone sai…“

      Kui kõne katkes, püüdis Kate Chuckile tagasi helistada, ent ühendus oli kadunud.

      Eespool liiklus aeglustus, näha oli piduritulede voogu, kus politseinikud ja abišerifid suunasid kaks lõuna suunas kulgevat sõidukiterivi ühte, et hoida vaba rada alarmsõidukitele. Kate asus aeglasse sõiduritta, mis peagi pikkamisi seisma jäi.

      Kiirtee murukattega keskosal nägi ta Sanchezi restorani tagurpidi neoonsilti – täna oli fajita eripakkumine; ta nägi ka osaliselt pilbasteks purunenud puitkonstruktsiooni, mis võis olla katus; seejärel selle kõrval lömmis väikebussi.

      Autod olid peatunud, et aidata väikebussi reisijaid. Kaks tihedat sõidukirivi liikusid vastassuunast. Kate pidi mitut pikapit kaks korda vaatama, et silmi uskuda. Need olid tuubil täis veritsevaid inimesi, kelle eest teised hoolitsesid.

      Oh, jumal küll…

      Siis vilkusid Kate’i tahavaatepeeglis alarmsõiduki tuled, samal ajal kuulis ta kiirabiauto sireeni, ei, seal oli kolm kiirabiautot, mis tulid kiiresti tema taha hädaabirajale, neile järgnes linnamaastur, millele oli maalitud uudiseid edastava raadiojaama kirev logo.

      Kate’i autoderivi nihkus aegamisi edasi. Ta pidi jõudma sündmuspaigale.

      Ta hammustas alahuulde ja langetas otsuse.

      Kui raadiouudiste maastur möödus, keeras Kate oma auto alarmsõidukite rajale ja järgnes maasturile. Ta sõitis umbes nelisada meetrit, enne kui jõudis teesuluni tagasipöördekoha juures. Sinna oli pargitud mitu eritunnustega politseiautot. Politseinikud suunasid liiklust ringi põhja suunas kulgevatele sõiduradadele.

      Abišerifid lasksid kiirabiautodel ja raadiojaama autol lõunasse liikuda, kuid vihmamantliga kogukas politseinik astus Kate’i autole ette, osutas talle, käskides peatuda. Seejärel kummardus aknast sisse.

      „Preili, te ei või kaugemale sõita. See rada on ainult hädaabisõidukitele. Teil tuleb tagasipöördekohale minna ja tagasi sõita.“

      „Ma tean, aga ma olen ajakirjanik ja te lasksite just tolle raadiomehe läbi.“

      Kui politseinik kõhkles, märkas Kate lähedal asuvate patrullautode juures politseinikke kuue või seitsme ahastuses inimesega vaidlemas. Nood nõudsid, et neid teesulust läbi lastaks. „Mu ema ja isa on seal… aga me ei saa neid telefoni teel kätte… palun lubage meid läbi…“

      Kate’i politseinik silmitses rühma ja kui ta uuesti Kate’i otsa vaatas, lausus too: „Mul on ka vaja tööd teha.“

      „Kelle juures te töötate? Kas teil isikut tõendav dokument on?“

      „Newsleadis.“ Kate otsis kobades oma keti otsas rippuvat plastkattega fotodokumenti ja näitas seda politseinikule. „Meie lood lähevad üle kogu riigi ja terve maailma.“

      Mees uuris dokumenti piisavalt kaua, nii et Kate jõudis märgata, et tal olid sinised silmad ja vihmavesi tilkus tema lõuajoonelt alla.

      „Hea küll.“ Mees noogutas. „Ma lasen teid läbi, aga kui jõuate järgmisse punkti, parkige auto teelt kõrvale. Meil on vaja, et rajad oleksid hädaabimeeskondadele vabad.“

      „Tänan teid.“

      „Ärge mind tänage,“ lausus mees.

      „Miks siis mitte?“

      „Ma olen oma töös paljugi näinud, aga mitte midagi sellist, mis juhtus seal eespool. Seadke end valmis.“

      5

      Wildhorse Heights, Texas

      Politseiniku hoiatusest pinevil, sõitis Kate teesulust läbi. Tema sõrmenukid roolil tõmbusid valgeks, kui ta tüüris autot kahele tühjale lõuna suunas kulgevale sõidurajale pillutud plasti-, metalli- ja prahikamakate ümbert ringi. Umbes sada meetrit edasi oli kiirteel väike kallak, nii et Kate’ile avanes ulatuslik vaade sellele, mis oli enne olnud Old Southern Glory vanakraamiturg.

      „Oh, jumal küll!“

      Sest nii kaugele, kui silm seletas, oli maastik känkras autode ja veokite surnuaed, mida mitmekesistasid puude harali jäänused, mis varemetest välja kõrgusid.

      Hävitustöö keskel võbelesid väikesed tulekolded.

      See näeb välja nagu põrguvärav.

      Eespool silmas Kate pikka rivi kiirabi-, tuletõrje- ja politseiautosid ning päästeameti sõidukeid, nende tuled vilkusid. Kate parkis auto tuletõrjeveoki ja teleuudiste furgooni vahele. Tal olid olukorrale sobivalt seljas teksapüksid ja vööga jakk, kuid tema madalad nahkkingad ei olnud kohased. Maad kattis metall, puit ja klaas.

      Ta võttis pagasiruumist paari matkasaapaid ja villased sokid, mida seal hoidis, pani need kiiresti jalga ja sidus saapapaelad kõvasti kinni. Ta tõmbas selga vihmajaki, haaras telefoni ja üritas Chuckile helistada. See ei õnnestunud. Ta püüdis saata sõnumit. Teenus ei töötanud. Mobiilsidemastid on kindlasti rivist väljas. Neetud lugu. Ta katsetas telefoni kaamerat. See töötas. Ta katsetas klaviatuuri, tekitas faili, millele pani nimeks Torm-1. Olgu pealegi, ta sai siiski kirjutada ja pildistada.

      Kate korjas kokku telefoni tagavaraaku, märkmiku ja pastapliiatsid, libistas keti oma ajakirjaniku töötunnistusega kaela ja meenutas Chucki käsku.

      Hangi meile faktid, südamevalu ja kangelased.

      Kate’i pulss kiirenes, kui ta kaosesse tormas. Ta läks ringiga ümber pilbasteks purunenud puiduhunniku ja lömmis pahtlinõu ning tardus paigale, nähes enda ees avanevat vaatepilti.

      Kaks süngeilmelist tuletõrjujat tõmbasid kollast presentkatet üle nelja surnu: kaks täisealist meest ja kaks naist, kes olid korralikus rivis külg külje kõrval maas. Nende peaaegu riietest paljaks kistud, pillutada saanud kehad olid üleni verised. Ühel naisel puudus jalg. Ühe mehe kõhust turritas välja klaasikild. Mitte kaugel neist nägi Kate maas veel üht kollast presentkatet, mille alt ulatus välja kolm paari jalgu. Kaks jalapaari kuulus lastele.

      Kate otsis tuge piknikulauast, kuni ta enesevalitsuse tagasi sai.

      Ta luges mõttes surnutele vaikse palve, seejärel mõtles oma tütrele Ohios, soovides, et saaks olla praegu temaga. Pärast silmade pilgutamist, et pisaraid tagasi hoida, avas Kate märkmiku, pani üht-teist kirja ja liikus edasi.

      Ma pean seda tegema.

      Kõikjal vaarusid pärani silmadega jahmunud inimesed, hüüdes oma kallite nimesid varemete poole.

      Kate jõudis katusele keeratud auto juurde, mille esiklaasist oli metallist viidapost läbi tunginud. Autole oli värvipihustiga maalitud suur valge X-täht. Auto kõrval maas istus kaks naist, kes olid räbaldunud teki ümber tõmmanud. Nad olid maanteel, kuid enamik asfaldist nende lähedal СКАЧАТЬ