Kadunud. Ravenite triloogia I raamat. Jasmine Cresswell

Чтение книги онлайн.

      „Oh mu jumal, ei! Ta ei saa surnud olla! Ema, kas sa mitte temaga eile õhtul ei rääkinud?”

      „Ei, eile õhtul mitte.” Tütre küsimusele vastates põrnitses Avery otse enda ette. „Me rääkisime pühapäeval. Ron helistas kohe, kui oli Miamisse jõudnud, sest teadis, et lähen sõbrannaga õhtust sööma.” Avery vaikis ja vaatas järvele. Naise klassikalisest veatust profiilist polnud võimalik välja lugeda, mida ta tunneb.

      Frank pöördus Kate’i poole. „Miami politsei andmetel kuuldi teie isast viimast korda pühapäeva õhtul kell pool üheksa.”

      Avery ei öelnud selle peale midagi. Naise nägu oli nagu läbitungimatu mask. Seevastu Kate polnud nii täiuslikult omandanud kõrgklassi oskust oma tundeid varjata. Ta kahvatas, punastas juuksejuurteni ja puhkes nutma.

      „Mu isa pidi eile hommikul Mexico Citysse lendama ja lennuki allakukkumisest pole ühtki teadet. Ta on ilmselt Mehhikos…”

      „Ma ei mõelnud seda,” ütles Frank vaikselt, kuid kindlalt. Mõlemale naisele on parem, kui ta neile valelootust ei anna. „Miami politsei on üpris kindel, et härra Raven ei jõudnud lennukile. Tundub, et mis teie isaga ka juhtus, see juhtus Ühendriikides.”

      Avery Raven pööras pilgu järvelt. „Kuidas te saate nii kindel olla, et teda polnud lennukis?”

      „Miami politsei ja siseriiklik julgeolek teevad koostööd, proua. Tänapäeval on reisikontroll range ning ametivõimud on kindlad, et viimase neljakümne kaheksa tunni jooksul ei läinud härra Raven ühelegi Miamist väljuvale lennukile.”

      Kate tahtis uuesti protestima hakata, kuid Frank rääkis naistele lühidalt segipekstud hotellitoast, otsingutest kohalikest haiglatest ja kurjakuulutavatest verejälgedest, mis osutasid, et Ron Raveni hotellitoas oli valatud vähemalt kolme inimese verd. Mees lõpetas jutustuse tiheda liiklusega Coral Gables’is Sinise Laguuni väikelaevade sadama lähistele restorani parklasse jäetud rendiautost.

      „Mis selles nii tähelepanuväärset on?” küsis Kate. Naise hääl oli vaenulik, kuid Frank sai temast aru. Kate püüdis hirmu ja leina maha suruda, keeldudes tunnustamast ametlikku selgitust isa kadumisele.

      „Miami politsei usub, et teie isa ründaja võis surnukeha ookeani visata, preili. See oleks väga käepärane, sest vaevalt, et laip kunagi leitakse. Sadamas on ankrus nelikümmend kaheksa paati. Mõned neist on kas eile hilisõhtul või täna varahommikul sadamast lahkunud. On väga tõenäoline, et keegi sadamas nägi midagi.”

      „Seda muidugi juhul, kui mu isa tõepoolest merele viidi,” rõhutas Kate. „Aga mis siis, kui ta sadama lähedalegi ei läinud? Mis siis, kui rendiauto on jäetud sinna ainult politseinike valejälgedele juhtimiseks?”

      „Sel juhul saame sellest ajapikku teada. Praegu aga kontrollivad uurijad kõiki olemasolevaid seoseid teie isa ja sadamas seisvate paadiomanike vahel. Nad peavad ka kindlaks tegema, kas mõni paat võeti eile õhtul ilma omaniku loata…”

      „Kui omanik luba ei andnud, pole võimalik mingit moodi kindlaks teha, kes merele sõitis ning see ei vii teid sammugi edasi,” segas Kate vahele.

      Frankile avaldas naise loogiline mõtlemine muljet. Nähtavasti oli Kate Raven üks neist vähestest, kes säilitas kaine mõistuse ka stressiolukorras. „Teid üllatab, mida kogenud uurija võib esialgsete niidiotste põhjal avastada. Näiteks on sadamas ja parklas, kuhu rendiauto oli jäetud, turvakaamerad ning politsei vaatab praegu nende salvestusi läbi. Sellest võib palju kasu olla. Kahjuks pole aga politseinikud võlurid, kes paugupealt juhtumi lahendaksid. Miami uurijad peavad järgima iga niidiotsa lõpuni. Kogupildi kokkupanekuks läheb aega, kuid ükskord jõuavad nad ka selleni.”

      Või ka mitte. Polnud mõtet naistele öelda, et hoolimata kõigist korravalvurite pingutustest jääb üsna palju mõrva- ja kadumisjuhtumeid lahendamata.

      „Võib-olla mu isa rööviti,” pakkus Kate. Tundus, et naine on valmis leppima kõigega peale selle, et ta isa on surnud.

      „Võimalik, preili. Kuid inimröövlid nõuavad varsti pärast seda lunaraha. Nagu ma aru saan, pole teile ühtki sellist nõuet esitatud.”

      Kate raputas vastumeelselt pead. „Ei. Keegi pole helistanud. Meil polnud aimugi, et isa on…. kadunud.”

      Avery hingas kuuldavalt sisse ja surus nuukse maha – esimene märk sellest, et naine on rööpast väljas. „Palun vabandage mind. Jätan teid paariks minutiks omavahele.” Naine pööras ringi ja seadis sammud suunda, kust ta enne oli tulnud.

      Kate järgnes emale, öeldes Frankile üle õla. „Ma ei saa praegu ema üksi jätta, aga palun ärge veel lahkuge. Mul on veel küsimusi.”

      „Ma ootan, preili.” Te ei tea veel pooli asjugi.

      „Tänan.” Kate’i silmi tõusid pisarad. Suutmata nuttu tagasi hoida, viipas naine koridori poole, kuhu ta ema hetk tagasi oli kadunud. „Jumal küll, ma ei tea, kuidas ta selle üle elab, kui isa peaks tõesti surnud olema. Isa on kogu ta elu.” Kate pööras järsult ringi ja kiirustas emale järele.

      Just seda ma kuulda ei tahtnud, mõtles luksuslikus elutoas ringi tammuv Frank nukralt. Mees kahtlustas, et Kate’il ja Averyl on lihtsam leppida Ron Raveni surmaga kui tõdemusega, et too närukael oli neid alatult petnud. Nüüd, kus ta kahe naisega silmast silma oli kohtunud, tundis Frank neile siiralt kaasa. Ei saa öelda, et seersant järgmist veerandtundi pikisilmi oodanud oleks. Tal olnuks kergem, kui Avery Raven oleks osutunud tulehargiks, nagu ta oli lootnud. Selle asemel näis too olevat igati stiilne naine ning oli ära teeninud palju parema mehe kui tolle sitavarese, kellega ta oli abiellunud. Ka tema tütar tundus olevat kena inimene. Ta oli niisama tark kui ilus – põrgulik kombinatsioon, eriti kui arvestada, et ta polnud iial puudust tundnud.

      Lapsuke oli rikas praeguseni, parandas Frank ennast. Võib-olla saab ta uuesti rikkaks, kui pärusvarakohus on oma otsuse teinud. Ainult et selleks võib kuluda pool elu, kui vastaspoole advokaadid hakkavad kohtus kinnisvara nimel võitlema. Ron Raveni surma ümbritsevas segaduses oli siiski kaks kindlat asjaolu: ta oli oma perekondi petnud ning tema varade kuulumise üle otsustamine teeb mitmed seaduseteenrid rikkaks.

      Frank käis toas veel kolm-neli minutit ringi. Kui naised varsti ei tule, läheb ta neid otsima. Täna õhtul oli Bullside ja Detroiti Pistonsi finaalmäng ning Frank kavatses seda pojaga vaatama minna. Pealegi pani selles ülepakutud elutoas tegevusetult tammumine mehe end alaväärsena tundma. Loodetavasti naaseb Kate ilma emata. Frank eelistas halbadest uudistest tütrele rääkida ja lasta tollel need emale edastada.

      Kui Kate paari minuti pärast üksi tuli, hingas seersant kergendatult. „Ma polnud kindel, et olete veel siin,” ütles naine. Ta sõjakus oli kadunud ja asendunud silmanähtavalt hapra enesevalitsusega.

      „Ma ei saanud lahkuda, preili. Pean teile veel mõnest tähtsast asjast rääkima.”

      „Palun vabandust, et lasin teil ootama. Mu ema on… Nagu arvata võite, oleme me mõlemad endast väljas. Ema tuleb veidi aja pärast. Kas saaksite mulle anda oma telefoninumbri, et saaksime teile helistada, kui meil peaks hiljem mõni küsimus tekkima? Mu ema… Me kumbki ei mõtle praegu eriti selgelt.”

      „Siin on mu visiitkaart.” Frank ulatas valmispandud kaardi Kate’ile. Arvatavasti tekib naisel rohkem küsimusi, kui ta arvatagi oskab, mõtles seersant nukralt.

      „Tänan.” Kate pistis visiitkaarti teksapükste taskusse. Erinevalt emast oli ta riides nagu tavakodanik, mitte nagu СКАЧАТЬ