Kadunud. Ravenite triloogia I raamat. Jasmine Cresswell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ politseinikud pole kindlad, et hotellitoast ja pagasiruumist leitud veri kuulub ühele ja samale isikule. Aga loomulikult tehakse veel analüüse. Kahjuks on laboris alati palju tööd ja töötajaid napib, nii et vastuse saamiseks läheb aega isegi siis, kui Miami politseinikud laborit tagant kiirustavad.”

      Megan oli tark naine. Tavalistes oludes oleks ta küsinud, kuidas kohtuekspertiisi laboris kavatsetakse kindlaks teha, kas veri kuulub ta isale või mitte, kui neil pole võrdlemiseks laipa ega elus inimest. Kuna tundus, et kumbki naine probleemi ära ei tabanud, otsustas Harry mõned tunnid oodata, enne kui mainib, et vajab DNA näidist kas Meganilt või tema vennalt Liamilt. Selle alusel saab labor peaaegu sajaprotsendilise täpsusega kindlaks teha, kas Miami hotellitoast leitud veri kuulub Ronile või mitte.

      Harry läks viimaks Ellie juurde ja tegi, mida ta naise tuppaastumisest saati oli tahtnud teha – nimelt puudutas teda. Mees võttis naise käed ja silitas mõhnalise pöidlaga hellalt tema sõrmenukke. Elliel olid tillukesed käed ja šerifi süda tõmbus valust kokku.

      Harry hingas sügavalt sisse. See kukkus häbistavalt värisev välja. „Mul on kahju, Ellie, kuid näib, et Roni asjad pole kiita. Olen sinuga aus. Miami politseinikud on kandnud ta kadunud isikute nimekirja, kuid mulle jäi nende jutust mulje, et nad otsivad tema laipa. Loota muidugi võib, aga Roni hotellitoa seiskorda arvestades on ta kas vigastatud või… surnud.”

      Kui see neetud närukael aga peaks elus olema, ärgu oma nägu Starki maakonda enam näidaku või Harry tapab ta oma kätega.

      Ellie ohkas lämbuva häälega ja hakkas lõpuks nutma. Naine tõmbas teksapükste tagataskust taskurätiku ja äigas näolt pisarad, kuid neid tuli üha juurde.

      Megan, kelle enda silmad olid veekalkvel, püüdis ema lohutada. „Tule, istu siia,” ütles ta. „Ema, su käed on külmad. Kas tahad, teen kaminasse tule?”

      „Ei, seda pole vaja,” lükkas Ellie ettepaneku otsustavalt tagasi. „Mul pole häda midagi, Megan. Ära sahmerda. Ma ei suuda praegu… taluda enda ümber sahmerdavaid inimesi.”

      „Mis oleks, kui jätaksime su ema paariks minutiks üksi,” tegi Harry Meganile ettepaneku. Mees oli tänulik, et Ellie andis talle täiusliku võimaluse. Ta oli pead murdnud, mis kuradi valemiga lahutada naised niikauaks, et ta jõuaks Meganile ka ülejäänust rääkida.

      Megan raputas pead. „Ma ei usu, et ema üksijätmine oleks hea mõte.”

      „On küll,” käis Harry peale. „Arvatavasti tahab Ellie veidi teed. See lööb tal seest soojaks. Aita mul talle teed teha, Megan. Joon ise ainult kohvi ja oskan ainult hädapärast teepakikestega ümber käia.”

      Harry teadis, et ajab taas mula, kuid ta oli nii meeleheitel, et haaras Meganil käest ja tiris teda köögi poole.

      „Harry, ei! Mida ema ka ütleb, ei tohi teda praegu üksi…”

      „Tule minuga kaasa,” sosistas Harry Meganile kõrva. Mehe hääl oli küll vaikne, kuid tema hääletoonist oli aru saada, et see pole palve, vaid käsk.

      Megan sai viimaks aru, et Harryl on veelgi halbu sõnumeid edasi öelda ja ta loobus vastupanust. Vaevalt olid nad ohutult köögis, kui naine end ümber pööras.

      „Milles asi?” küsis ta. „Mis see on, millest sa ema kuuldes rääkida ei tahtnud?” Megan neelatas. „Kas politseinikud kahtlustavad, et isal oli armuke? Kas seda sa tahtsidki mulle öelda?”

      Megan oli õigel teel, kuid siiski räpasest tõest kaugel. Siit see tuleb, mõtles Harry. Neetud, käes on hetk rääkida ka ülejäänust.

      Teine peatükk

      2. mai, 2006. Illinois, Chicago, Widermere, Järvekalda tee

      Seersant Franklin Chomsky oli töötanud Chicago politseis kakskümmend kaks aastat – piisavalt kaua, et talle anti ainult haruharva käsk teha politsei musta tööd. Viimati oli ta surmateate edastanud üle kuue aasta tagasi. See surmateade oli aga eriti tähtis ning sellega olid seotud nii prominentsed inimesed, et nende sõrmenipsust piisanuks tema vallandamiseks.

      „Vajan inimest, kes asja ära ei vussiks,” oli kapten öelnud. „Sina sobid, Frank, niisiis hakka aga astuma. Võta jalad kõhu alt välja, et jõuaksid Windemere’i enne võttegrupi saabumist.”

      „Seega on Miami politsei kindel, et mees on surnud?”

      „Kas surnud või raskelt vigastatud. Vigastatuna oleks ta selle aja peale juba mõnda haiglasse pöördunud või politseipatrull ta verisena mõnelt kõrvaltänavalt leidnud. Tema hotellitoas oli kuradi palju verd. Seda arvestades on Miami politseinikud üpris kindlad, et mees on surnud, aga kui tahad, võid naisele lootuse alles jätta.”

      „Räägin talle nii, nagu asi on. Palju verd. Segipekstud hotellituba. Reisikotid toas. Surnukeha pole. Tõenäosus Ron Ravenit elusalt leida pole eriti suur.”

      „Jah, see klapib. Ära ainult unusta, et alati on võimalus, et Ron Raveni tappis tema enda naine. Jumal näeb, et tal on mõrvamotiiv. Kontrolli tema pühapäevaõhtust alibit.”

      Frank vahetas tänavariided politseivormi vastu ja läks käsku täitma. Nüüd seisis ta Windemere’i kaksiktorni juures. See oli linna üks nooblimaid elumaju. Maja ülemistelt korrustelt avaneb järvele suurepärane vaade, mõtles Frank, parkides täpselt kahe parkimist keelava liiklusmärgi vahele. Arvatavasti maksab ühe magamistoaga korter esimesel korrusel miljon ja katusekorter viis miljonit taala, mõtles mees. Pole ime, kui kapten ei tahtnud, et mõni kollanokk asja ära vussib.

      Frank läks fuajee vastasseinas laua taga istuva turvamehe juurde ja näitas talle oma ametimärki. Mehel oli seljas tressidega vorm, mis oli nagu filmist „Printsessi päevikud” maha viksitud.

      „Soovin kohtuda proua Avery Raveniga,” ütles Frank. „Olen siin ametiasjus. Mis number korteris ta elab?”

      „Proua Raveni residents on läänetorni kahekümne teisel korrusel.” Vingus näoga turvamees ei vaevunud pilku tõstma. Silmanähtavalt polnud mees eriti rõõmus, et mingi alamat sorti politseinik saastab tema fuajeed ning nõuab pääsu pühapaika.

      „Hüva. Kuidas ma läänetorni ja proua Raveni residentsi pääsen?”

      „Paremat kätt on lift. Teen selle lukust lahti, et saaksite ülakorrusele sõita.” Turvamehe näol oli seda tähtsat ülestunnistust tehes valulik ilme.

      Frank vaatas mehe nimesilti. „Tänan, Steve.” Tal oli tulnud tegemist teha paljudes värvitoonides ja varjundites inimliku alatusega, nii et ennast täis virila näo ja halva hingeõhuga turvamees ärritas teda ainult veidi. „Sa ei öelnud mulle aga proua Raveni korterinumbrit. Pean seda teadma.”

      „Numbrit polegi,” teatas turvamees. „Läänetorni lift viib otse katusekorterisse. Uksed avanevad proua Raveni residentsi vestibüüli.”

      Frank oli teleris ja kinos eralifte näinud, kuid polnud isiklikult ühegi sellisega sõitnud. Sellest tõotas talle tulla mitmeti uudne kogemus. Kuni tänaseni polnud Frank midagi kuulnud Ron Ravenist ega Raveni Ettevõtetest, kuid kapten oli öelnud, et tegu on eduka ettevõttega, mis annab Illinoisi osariigile tonnide viisi maksudollareid. Otsustades mehe uhke elamise järgi, oli kaptenil õigus. Sellest majast voolavate kinnisvaramaksude eest maksti vähemalt poolele tosinale võmmile palka.

      Frank noogutas turvamehele hüvastijätuks ja läks üle läikiva põranda kullatud äärisega alkoovis asuva lifti poole. СКАЧАТЬ