Kadunud. Ravenite triloogia I raamat. Jasmine Cresswell

Чтение книги онлайн.

      „Teatan proua Ravenile teie tulekust,” ütles Steve. „Kas võin talle öelda teie tuleku põhjuse?”

      „Ei. Öelge lihtsalt, et olen siin ametiasjus.” Kuigi see ennasttäis orikas polnud Franki välja vihastanud, ei tahtnud Frank Avery Ravenit alandada, rääkides tema eraasjust turvamehele. Siiski polnud tema võimuses naise privaatsust igavesti tagada. Praeguseks on keegi Miami politseist niikuinii juba lobisenud. Nii mahlakat mõrva polnud olnud juba vähemalt aasta. See oli hoopis teine tera kui labane tapmine – suurepärane lugu ablastele kõmulehte raisakullidele ja kaabeltelevisiooni uudistereporteritele. Franki hinnangul oli Ravenitel kõigest paar tundi rahulikku aega, enne kui üleriigiline meedia nende loost pasundama hakkab.

      Pereväärtusi reklaamivate vestlussaadete külalistel avaneb võimalus teiste kulul kannuseid teenida, mõtles Frank küüniliselt. Mis puutub kaabeltelevisiooni uudistesaadetesse, siis peaksid toimetajad suutma vähemalt nädalajagu seda lugu lüpsta ning hoida moraalijüngrite nördimusavaldustega reitingud kõrged, eriti kui Florida politsei laipa ei leia. See on vesi vandenõuteooriate sepitsejate veskile. Kindlasti ilmuvad nad lagedale teooriatega, et tegelikult on Ron Raven elus või oli segatud valitsuse mingisse hämarasse tehingusse ning kui ta sellest avalikult rääkida lubas, koksas CIA või FBI ta vaikselt maha. Frank juurdles, miks vasakpoolsed on alati vandenõuteooriates, parempoolsed moraalinormides kinni. Võib küll loota, et kas või kord juhtub midagi, mis sunnib neid oma vaateid muutma ja seisukohti ümber hindama, kuid tundub, et see aeg ei tule kunagi.

      Frank astus lifti ja vajutas nupule. Lifti uksed sulgusid tagasihoidliku sahinaga. Tore, mõtles Frank tumedas peeglis oma vormiriietuses peegelpilti vaadates. Isegi lift on kujundatud nii, et elanikud endast hästi arvaksid. Mõeldes, et peagi võib Avery Raven leida end koduta ja rahata, oli Frankil temast kahju. Mees lootis, et tegelikkuses on proua Raven tõeline tulehark, nii et ta ei pea naisele kaasa tundma.

      Kui Frank kahekümne teisel korrusel liftist välja astus, võttis teda vastu pikk, sale, heledate juuste ja siniste silmadega naine, kelle rinnad olid jumala helde meeldetuletus inimkonnale, millisena ta naise rinda algselt oli kavandanud või parimate ilukirurgide kätetöö.

      Hetkeks jäi Frank sõnatuks. Kurat võtaks, tema ees seisis seksikaim naine, keda ta peale ajakirjade ihusilmaga oli näinud. Naine oli kõige rohkem kolmekümneaastane, ilmselt aga noorem. Mitmel põhjusel polnud Frank arvestanud tõsiasjaga, et Avery Raven võib olla kahekümnendates eluaastates.

      Franki suhu tõusis mõru maitse ja mees neelatas. Nähtavasti oli viiekümne kuue aastasel Ron Ravenil kolmkümmend aastat noorem naine, see aga ei mõjutanud vähimalgi määral seda, mille pärast ta siia oli tulnud.

      Vastumeelsust välja näitamata võttis Frank vormimütsi peast ja pani selle kaenla alla. „Kas proua Raven? Mina olen seersant Franklin Chomsky Chicago politseiprefektuurist. Kardetavasti toon teile härra Raveni kohta halbu sõnumeid.”

      Noore naise viisakas naeratus kustus. „Milles asi?” Naine pigistas käesolevat ajakirja. Gourmet Today, fikseeris Franki aju mehhaaniliselt. „Kas isaga juhtus midagi? Kas ta sattus avariisse?”

      Isa. Loomulikult! See hunnitu iludus oli Ron Raveni tütar, mitte hällist napsatud trofeenaisuke. Jeerum, olen politseitööd nii kaua teinud, et minu arvamus kaasinimestest on isegi madalam, kui arvasin, mõtles Frank.

      Ta ei vastanud naise küsimusele. „Kas ma võin sisse tulla, preili Raven? See on vist teie nimi?”

      „Jah, minu nimi on Kate Raven.”

      „Kas teie ema on kodus, preili Raven? Kui on, pean temaga rääkima.”

      „Mu ema jõudis paari minuti eest koju.” Kate tahtis politseinikku edasi paluda, kuid peatus äkki. „Üks hetk. Näidake palun oma ametimärki.”

      Frank näitas talle oma töötõendit. Naine luges selle hoolikalt läbi, astus kõrvale ja lasi mehe mööda. „Palun oodake siin, kuni ema kutsun.”

      Frank noogutas, et sai käsust aru. Kate juhatas politseiniku mehe arvates ametlikku elutuppa. See oli tohutu võlvlae, sammaste ja marmorpõrandaga ruum. Nišid vihjasid, et tagapool on teisigi ruume. Toas oli tiibklaver, raamaturiiulid ja hulganisti antiikmööblit, aga ikka oli seal ruumi küllalt, et kaks-kolmkümmend külalist saaksid vabalt ringi liikuda, kartmata mõnd hinnalist nipsasjakest maha ajada. Nagu Frank oli arvanud, olid toa maast laeni aknad Michigani järve poole ja neist avanev vaade oli isegi hunnitum, kui mees oli kujutlenud.

      Nii elab teine ühiskonnapool, mõtles Frank rohkem lõbusalt kui kadedalt. Mis temasse puutub, siis oleks ta kogu selle peenikeste kõverate jalgadega antiikkola vahetanud lameekraaniga teleri ja sohva vastu, kuhu võib midagi kartmata pikali visata ja mugavalt pallimatši vaadata. Muidugi kuuluks komplekti ka laud, kuhu võib julgelt õllepurgi panna, karmata, et see rikub viiesaja-aastase lakikihi.

      Seersant kuulis lähenevaid samme. Tulijaid oli kaks. Mees pööras järvevaatele selja ja keskendus eesootavale. Nähtavale tuli Kate Raven, tema järel sama pikk ja kaunis, alla neljakümneaastane naine. See pidi olema Avery Fairfax Raven. Kuna Kate oli Avery tütar, pidi naine ilmselgelt olema vanem, kui tema välimuse järgi võis arvata. Ta pidi olema vähemalt neljakümnendate eluaastate lõpus, kuid ta oli tõesti hästi säilinud. Nagu Frank oma ametis oli sageli täheldanud, kehtis see rikaste puhul peaaegu alati.

      Kahtlemata oli Avery olnud nooruses samasugune kaunitar kui ta tütar. Naine oli praegugi veel ilus. Tal olid helepruunid juuksed, ümarad põsed, sensuaalsed täidlased huuled ja kortsudeta laup. Tal olid kas suurepärased geenid või hoidsid Botoxi-süstid ja kollageen teda õilmitsemas. Proual oli seljas kreemikas siidpluus, jalas kehasse töödeldud šokolaadpruunid kottpüksid ja kaelas pärlikee. Ilmselt oli see tema arusaam. Vaevalt, et minu naine ka oma matustel nii üles löödud on, mõtles Frank virilalt.

      „Uurija?” Avery Ravenil oli vaikne, laulev, vaevumärgatava lõunaosariikide aktsendiga hääl. Kõik naise välimuses ja käitumises oli aristokraatlik. Pikk habras naine jäi mehest paari meetri kaugusel seisma. Kui Frank poleks nii kaua politseinik olnud, jäänuks tal märkamata, et proua surub käte värisemise vältimiseks neid tugevasti kokku.

      „Mina olen Avery Raven,” ütles ta. „Mu tütar ütles, et tahtsite minuga rääkida, härra Chomsky.”

      Franki ei üllatanud, et proua tema nime mäletab. Telesaadetes ja filmides märkasid rikkad harva lihtsurelikke. Isiklike kogemuste põhjal võis mees aga öelda, et mida haritum ja suursugusem inimene oli, seda tõenäolisemalt suutis ta isiklikke üksikasju meelde jätta. Nende aju info salvestamise täpsus oli võrreldav Franki arvutiga selle parematel päevadel.

      „Palun tülitamise pärast vabandust, kuid kardetavasti on mul teile halbu sõnumeid.” Polnud mingit mõtet asja ümber keerutada.

      Avery nägu läks kraadi võrra heledamaks. Peale selle ei osutanud naise valvelolekule miski. „Kate ütles, et teil on infot mu… abikaasa kohta.”

      „Asi on Ronald Howatch Ravenis,” kinnitas Frank. „Härra Raveni Illinoisi loal oli see tema koduseks aadressiks märgitud.” Mehe Wyomingi loal oli loomulikult kirjas midagi muud, kuid Avery ei märganud vaevumärgatavat rõhuasetust. Seda muidugi eeldusel, et ta Ron Ravenist tõtt ei tea, mis oli aga vähetõenäoline. Frank polnud unustanud kapteni hoiatust, et naisel oli Ron Raveni tapmiseks motiiv, kuid ta oli valmis oma paraadvormi mütsi ära sööma, kui naine on mõrvar.

      „Jah, see on Roni kodu,” ütles Avery, reetes esimest korda kärsitust. „Mis temaga juhtus? Miks te siin olete?”

      „Pean teile kahjuks teatama, proua, et Miami politsei СКАЧАТЬ