Lihtsad valikud. Triinu Meres
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Lihtsad valikud - Triinu Meres страница 7
Название: Lihtsad valikud
Автор: Triinu Meres
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789985342732
isbn:
„17’44’’17lp 34’3’’56. Mngoa 198. Ettvatlik!”
Kaks sekundit vaatas Omara arve ja sõnu sügava hämmeldusega. Siis taipas, et loomulikult on need esimesed millegi koordinaadid.
17 ja 34 … See oli Balfost, Kaguliinides.
20 tundi liuguriga.
Mida tähendas sealjuures see Mngoa 198, polnud tal aimugi. Ettevaatlik … noh, seda tuleb tal ju nagunii olla, eks ole?
Paraku polnud uurija-teadur Gertrud Omaral mingit varianti Balfosti kohale minna ja järele uurida, mis on Mngoa ja kus on 17’34. Büroo ei anna talle ilma hea põhjenduseta nii kaugele transporti – ja selle ostmiseks ei olnud tal nagunii raha. Rääkimata sellest, et ta peaks paluma puhkust, mis tähendaks, et ta ei saa selle aja eest palka, vaid ainult kulutaks, mis tähendaks …
Põrguraibes ja toss, see raha, raha, raha! Seda oli kogu aeg liiga vähe. Boudicad hoolitsesid oma planeetide inimeste esmavajaduste eest, rahastasid korrakaitset, haiglateenistust, põhikoole ning elu- ning tööpaiku, haljastasid linnu ja muutsid planeete elamiskõlbulikeks, aga lihtinimese pääs punktist a punkti b oli tema isiklik eralõbu. Nagu ka näiteks vanema soov lastega koos viibida, kui nood juba üle nelja aasta vanad on. Vot selliste asjade jaoks pidi raha koguma.
Tropcheri naise päästmisekspeditsiooni jaoks tuli niisiis midagi kavalat välja mõelda, aga Omara ei kavatsenud seda kohe lähitundidel üritada.
Aega on.
Lähitundidel tegeleb ta Tropcheri asjade asemel hoopis endale paraadmundri selgapassitamisega, sest kuninglikku esindusse sõitu ei saanud edasi lükata. Laenutusest tuli leida õige suurus ja siis see korralikult istuma kohendada. Mis oli hulga raskem töö, kui arvata võiks, ning sai napilt õigeks ajaks valmis.
Alles siis, kui nad kohal olid ja Omara põrutatult kuninglikku esindushoonet vahtis, avastas ta, et neil oli sõidukis seltskonda olnud.
Uurija-teadur ise istus koos juhiga ees. Kohale jõudnud, ronis ta kergendusega välja, sirutas jalgu ja silmitses kuninglikku esindushoonet, mis oli normaalse hoone kohta võimatult väike, uskumatult madal (korruseid oli kuus – kuus!) ning raiskas täiesti arutult kuplialust kallist, inimeluks sobivat ruumi. Lisaks sellele ümbritses esindust üsna lai, naeruväärselt külluslik park, kus kasvasid ehtsad rohelised, sinised ja hõbehallid taimed.
Pilti kogu sellest raisatud ruumist oli Omara muidugi ka lauas näinud, aga reaalsus mõjus ikkagi jahmatavalt.
Ning sellal kui uurija-teadur mõttes vandesõnu pildudes ümbrust vaagis, astus liuguri tagumisest kuudist välja veel kolm inimest. Ühte neist, mõistis Gertrud Omara üle õla vaadates peaaegu kohe, oli ta ka varem näinud. Oli näinud läbi veidi teralise videosalvestuse ja tuttavad tulid ette nii elegantsete joontega nägu, lühike kasv, vaevalt ripsmepikkused juuksed kui ka nõtke hoiak. Närviteraga mõõk ja ehtne Ida turvis kuulusid muidugi samuti komplekti, nagu militaarsete kalduvustega aadlikel ikka.
„Uurija-teadur Omara, meil on au!” Tuttava näoga Boudica noogutas talle ja Omara kummardas vastu, peaaegu unustades painutusasendis lugupidavalt viivitada.
Õnneks siiski ainult peaaegu.
„Mina olen Serge Jude Dali,” sõnas aadlik jahedalt. „Me kohtume peagi ametlikumalt. Seejärel ootab meedia oma võimalust sinult mõned küsimused küsida.” Mees noogutas esindust ümbritseva peenelt pügatud heki poole, ja tõesõna, seal seisid mõned võrrid, liugurid ja salkkond täiesti pöörase välimusega inimesi. Ilmselt ei lubatud nende sõidukeid üle mõisa liikuma, taevakuppel aia ja hoone kohal oli liikumatult rohekassinine nagu vaikus mõtetes, ja meedia ootas vaguralt heki taga, kuni aristod neile mingeid raasukesi viskavad. Peen värk.
„Vasta ainult iseennast puudutavatele küsimustele, neid, mis terroristi ja Rohelist Rinnet käsitlevad, väldi viisakalt,” instrueeris end Serge Jude Dalina esitelnu Omarat meediaga korralikult käituma. „Põhjenda uurimissaladustega. Minul ja minu emal on hiljem samuti mõned küsimused, uurija. Pärast avalikku tseremooniat on meile ette nähtud tund ja kakskümmend minutit eineks ja vestlemiseks, nii et meile vastad sa sellal.”
Kogu selle korralduste jada juures polnud ei prints Serge Jude Dali huultel ega hallides silmades muigevarjugi. Ta võtab ennast vist väga tõsiselt, mõtles Gertrud, ent hoidus pilkavalt kulme kergitamast. Enneaegu tüli kiskuda oleks olnud väga rumal.
„Hetkel aga,” prints läkitas talle veel ühe üleoleva pilgu, „vabanda mind, ma pean sinu ametliku saabumise ajal olema teisel pool neid uksi.”
Gertrud noogutas, leidmata muid enam-vähem sündsaid sõnu kui: „Jah, loomulikult, Kõrgus.”
Mehe vastunoogutus oli pisem kui soolatera. Ta lahkus pikkade agressiivsete sammudega majanurga suunas, kaks kaaskondlast kannul.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.