Lihtsad valikud. Triinu Meres

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ohkas ja tõmbas pihu tagasi: „Probleem on selles, et Tropcher on väga hõivatud vang. Kaks täisverelist printsi koos oma ihukaitsega ja teenritega käivad vaheldumisi tema juurest sisse ja välja. Üks magab, teine tegeleb.” Poisi ümar tõmmu nägu oli kahetsev. „Enne kolme päeva me reaalset ohtu vangi elule tõenäoliseks ei pea, nii et tema väljatoomiseks pole ka põhjust nendega kiskuma minna.”

      „Ärge kiskuma minge jah.” Gertrud mõtles Ingridi Lile. Tema sõbralikule nõuandele usalda aristo aumõistet: kui nad arvavad, et on sulle võlgu, saab neilt palju kätte. „Lihtsalt küsige neilt printsidelt luba, palun. Mainige mu nime. Rõhutage, et see olin mina, kes ta kinni võttis. Nad võivad otsustada, et tahavad Tropcherist minu heaks mõneks ajaks loobuda.”

      Kolmkümmend kaheksa minutit hiljem, vanglatiiva võimatutes koridorilabürintides kõndides, minilaud reietaskus, mõtles Gert, kui palju ta Boudica aadlikelt praegu lihtsalt ilusa küsimisega veel hüvesid kätte võiks saada. Küllap nii mõndagi.

      Ülekuulamisruum oli puhas, põrandasse valatud toolide ja vanamoodsa, ilma ekraanita lauaga. Tema jõudis sinna esimesena ning sai viivu ringi vaadata. Endale tooli välja valida. Taskulaua valmis seada.

      Ta ootas. Ei istunud, vaid jalutas ringi ümber sirge jalgadega lauaplaadi.

      Kulus kuusteist ja pool minutit ning uks avanes vaikselt.

      Tropcher, kes sisse toodi, polnud eriti ärgas ega kärarikas. Tema pilk oli tühi, laud rasked. Habemetüügas ja juukseharjas moodustasid mehe peas ja näol üsna ühetaolise tumeda kihi. Kulmud polnud veel märgatavalt tagasi kasvama hakanud.

      „Pange ta sinna tooli!”

      Valvuritel polnud põhjust vaielda. Nad sulgesid rihmad ning Tropcher võpatas ja tegi ebamäärast häält. Ümaranäoline teadmata nimega ametnik noogutas uurijale sõbralikult: „Teil ei ole paarilist kaasas, ma näen. Aga ta on turvaliselt kinni ning me oleme siinsamas seina taga, jälgime teid kogu aeg. Kui mingeid muresid on, lihtsalt viibake!”

      Omara noogutas vastu. Seni kulges asi sujuvalt, tore.

      Uks klõpsatas kinni. Valvurid olid läinud.

      Uurija oli kaamera asukoha välja vaadanud. Vang istus seega istmel, kus istujast olid tundmatutele pealtvaatajatele näha selg, kukal, kõrv ja natuke põske. Lauri silmad olid kinni vajunud niipea, kui ta istmik toolile toetati, aga Gertrud raputas mehe ärkvele tagasi. Silmad avanesid, ent pilgu suunamisega oli Tropcheril raskusi.

      Uurija võttis taskust joogitopsi ja kõrre, lükkas viimase topsikaanest sisse ja hoidis seda mehe suu ees. Pika viivu jooksul ei saanud ta mingit reaktsiooni. Siis kallutas vang veidi pead. Gert taipas, et Tropcher üritab tema nägu fookusse saada.

      „Aa. Sina,” ütles Lauri, väga pominal ja segaselt. Ta huuled tundusid peaaegu terved olevat, aga millegipärast rääkis ta ainult poole suuga. „Mis see on?”

      „Mahlakontsentraat veega. Puhastab suud, annab natuke glükoosi ja aitab janu vastu.” Uurija hoidis mahlatopsi ja ootas.

      Tropcher kummardas pea ettevaatlikult kõrreni, sai selle huulte vahele ja jõi. Esimese lonksu ajal võpatas ja ta käed hoidsid käetugedest natuke kõvemini, aga kümne sekundiga oli tops tühi.

      „Tän’n. Uurija.” Ja tal on meeles minuga viisakalt käituda. Gertrud ei saanud parata, see mõjus.

      Ta istus mehe vastu ja pani nende vahele oma taskulaua. Tema parema käe sõrmed kobasid ekraani.

      „Niisiis,” ütles ta valjusti ja selgelt. „Võimatut ma sult ei oota. Kõnet pidama ei pea. Räägi nii vaikselt, kui soovid, ma salvestan siiasamasse.”

      Tropcher vaatas taskulauda pika pilguga tubli pool minutit. Siis Omarale otsa, aeglaselt, aga keskendunult. Noogutas natuke. Toetus seljatoele. Pani silmad kinni.

      Omara oli huvitatult ette kummardunud, vaatas tema poole ja noogutas ajuti. Taskulaud nende vahel mängis vaikselt ette üht vana intervjuud piraatettevõtjaga ja naine kustutas miniatuurse sõrmeliigutusega selle väikeselt ekraanilt paksude selgete tähtedega kirja: „Mul on vaja teada, kust teda otsida. Kummardan sulle ligi pärast, siis ütled. Seni: kui sa suudad istudes ja ümber kukkumata magada, võin anda sulle selleks kaks tundi. Head und!”

      Tropcheri pea vajus määratud aja jooksul kaks korda rinnale, aga Omara patsutas ta seepeale kohe üles ja jätkas endistviisi. Tund ja viiskümmend kuus minutit. Siis koputas ta käega plaadile, millel laud oli, ja korjas selle pihku. Lülitas ümber, kummardus sügavamalt üle plaatlaua ja torkas Tropcherile sõrmega rindu, laup peaaegu vastu mehe oma.

      Lauri lõi vappudes silmad lahti, ikka ehmatavalt heledad samblarohelised nagu ta paremail päevil. Aga silmavalged olid täiesti roosad.

      „Hakkame lõpetama. Aga ma tulen veel tagasi,” sõnas Gert, pannes häälde mõõdetud ähvarduse. „Kontrollin seda suunda, mille sa mulle näitasid. Siis räägime uuesti ja ma tahan päris vastuseid.” Ja hiirvaikselt: „Ütle see välja, laud mängib neile segamismüra praegu!”

      Lauri vaatas teda oma võõriku aukus silmapaariga. Kogus enne vastamist mõtteid nähtavasti. Teadvus tal just ei tormanud, aga naasis tasapisi siiski: „’tke … uurija.” Mõminal, ebaselgelt. Mida nad ta suuga õieti tegid? Röga, ja järgnenud sosinast ei tabanud Gertrud küll ühtegi terviksõna ära.

      Sellele polnud ta tõesti tulnud, et ärapiinatud Lauri ei räägi normaalselt, oh sa tatt, sitt ja perse küll!

      Omara näol pidi vist viivuks vilkuma nii arusaamatus kui rahutu segadus, mida nüüd teha. Vang hingas hooga välja ning pobises veel midagi. Lisas siis valjemini, iga sõna juures ilmselgelt väljahääldamiseks pingutades: „K’s ma võin nä’a, uurija, mis te kir’a saite?”

      Omaral läks hetk aega, et tabada, mida Lauri mõelda võis. Aga selle hetke pärast ta siiski taipas.

      Naine avas laua trükiekraani, kummardus jälle ettepoole, rinnad raskelt esile vajumas, ja naeratas sõbralikult, kuigi kriips liiga aeglaselt: „Vaata ja imetle, noormees!”

      Kõik kaamerapoiste meeleheaks.

      Kindlasti vaatasid teda hoopis naised?

      Taskulaud ei sattunud seejuures mitte ainult Tropcheri vaatevälja, vaid otse ta vasaku käe ette. Omara mäletas väga hästi juba Lauri rõõsanäolisest ajast, mil ta oli värskelt koolist tulnud, et mees on vasakukäeline.

      Vang liigutas sõrmi üsna väledalt mööda ekraani, trükkides sinna paar sõna.

      „Ahmh,” mõmises ta segaselt, ent Omara sai väga hästi aru. Uurija tõmbas laua mehe eest ära, sinna pilkugi heitmata, ja toppis infokandja avalikult-varjamatult reietaskusse tagasi. Ajas end alles siis laua kohalt sirgu, tundes, kuidas kangas rindadel paika asetub ja jälgijate ülevaade tema pehmetele kudedele kahaneb.

      Loodetavasti olid ülekuulamisruumi kaamerapilti vaatamas ikka mõned tissihuvilised isikud.

      „Ja mis te s’llega nd te’a kavatsete, uurija?” Lauri, see kõigutamatult emotsioonitu. Kui ta valjusti kõneles, olid sõnad arusaadavad.

      Omara naeratus vastates oli sedakorda nii armas ja helge, et võinuks tõesõna ehtsa pähe läbi minna: „Seda oleks sul kahtlemata huvitav teada saada, eks ole, mu roheline sõber?”

      Siis noogutas ta kaamerasse ja viipas.

      Üürike СКАЧАТЬ