Lihtsad valikud. Triinu Meres
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Lihtsad valikud - Triinu Meres страница 4

Название: Lihtsad valikud

Автор: Triinu Meres

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789985342732

isbn:

СКАЧАТЬ tõusis püsti, liuguri pehmest rullumisest veidi tuikudes, ja haaras oksekausi pihku.

      „Ma pean selle üle järele mõtlema,” sõnas naine. Ta pani pihuka kõrvale – see oli talle häälestatud, nii et keegi teine ei saanuks seda nagunii kasutada – ja kontrollis süstemaatiliselt üle Tropcheri kinnitusrihmad.

      „Ma ei valeta, Omara. Tal on väga abi vaja ja see võib olla keeruline, aga sina saad hakkama, ma tean. Kuule, ma saan aru, et sa ei taha mulle õieti otsagi vaadata, aga see, mis mina tegin, ei ole tema süü! Raisk, Omara, oota!”

      Gert lükkas kuudiukse oma selja taga kindlalt kinni. Lülitas signa sisse ja nuuskas tatikogujasse.

      Seejärel tuikus üle läbikäigu ühte tagumisse kambrisse ja vajus raskelt toolile. Pühkis veel korra nina ning toetas pea kätele.

      Süda oli tõsiselt paha.

      Nüüd, pärast vangi ametlikku üleandmist, tagasi oma kodu 16 ruutmeetril, toimikut mitteavava laua taga, lõpetas Omara küpsise kolme neelatusega ja ohkas. Selgus, et Tropcheri (ega muidugi ka tema saladusliku naise) andmetele ei saanud enam kuskilt kaudu ligi. Gert kaevas, püüdis kasutada võõraid ülekandeteid, ent tulemus oli ikka null.

      Ta pani korraks silmad kinni ja toetas end seina najale.

      Löga ja ving ja hala!

      Oletab, et ta tõesti tahab selle müstilise raseda naise üles leida, enne kui Boudica jaole saab. Oletab, et ta peidab teda vähemalt seni, kuni laps on sündinud. Sest üks asi on ähvardada täiskasvanut, kes peab olema teadlik oma valikute tagajärgedest ja teine …

      Gertrud Omaral olid endal ka lapsed. Kaks tükki. Tema tööperioodidel muidugi koolis nagu kõigi teistegi lapsed – aasta kõik kuud miinus kolm nädalat puhkust, mida ta endale lubas. Igatsetud ja ositi võõraks jäänud, aga üleni oma lapsed. Vereside, tihe ja loomalik. Ta ei saanud parata. Kui ta mõtles lastest, mõtles imikutest või sündimata loodetest, mõtles ta nagu ema.

      Mis tähendas, et … et haijah!

      Ta ei saa lubada, et tema tegevus toob kaasa mõne õnnetu imiku piinamise. Lihtsalt. Ei. Saa.

      See oleks veel hullem, kui oli elada kõik need aastad Lauri jäetud koorma all. Aga kuna ta ei pääsenud oma tööandmetesse enam sisse, siis … siis oli kättesaadavas kauguses ainult üks inimene, kes võis talle Tropcheri naise asukoha (ja võib-olla veel millegi olulise) kohta öelda, mida tarvis. Tollelt inimestelt küsimine nõudis nüüd muidugi teatud pingutusi.

      Liuguris oli võimalus olnud, nüüd oli see möödas, kuid kas Gertrud Omara peaks laskma end takistustest peletada? Ta teeb seda, mis on õige, mida ta tahab, ja mingu või mõlemad päikesed lõhki, sestpeale kui tema valik on tehtud, käib tema oma teed.

      Vastuvõetud otsusest tiivustatud ja palju erksam kui veerand tundi tagasi, lasi Gert kätel mööda lauda käia. Lauri, Lauri, vähemalt teadis ta üsna täpselt ning kindlalt, kus mees asub. Nõudis natuke nokitsemist, et kogu vanglatiiva hiiglaslik andmebaas kätte leida. Paar isikut tõendavat sõrmejäljesisestust ja koodi – ning tal olid kõik vanglatiiva turvakaamerate numbrid ekraanil. Naine veenis joogimasinat vahelduseks kuuma šokolaadi tegema, pilk kinni pildiakendega kirjatud lauaekraanil.

      Ühes igavaid suletud uksi kujutavas aknas tõttas keegi mees sildita ukse taha. Teisel läks kuhugi terve grupp turvakombedes valvureid. Üsna laisalt, aga üks neist seletas teistele ilmselt midagi olulist. Vehkis igatahes jõuliselt kätega.

      Sirged värvitud seinad, sama sirged ja mittemidagiütlevad uksed. Ei midagi. Keegi mundris naine.

      Ja siis tabas ta õige hetke õiges pildis.

      Uurija-teadur Gertrud Omara tundis ära Tropcheri, pea rippu, jalad raudus, valvurite vahel mööda põrandat edasi lohisemas. Üks valvur ees, kaks taga, kaks külgedel ja veel kaks hiljem järele tulemas. Mis nad kartsid, et ta tõuseb oma raudades lendu nagu kärblane ja laseb läbi ventilatsiooniluugi jalga või?

      Ah, ei.

      Need kaks hiljem järele tulijat ei olnud valvurid.

      Kaks sihvakat kõrgklassi turvises isikut, mõõk puusal, seisid viivu otse kaamerapilgu all. Pöördusid. Ühel elegantse luustruktuuriga näol viivles üllatunud rahulolematus. Siis suundusid kaks Boudicat otsustavalt läbi ukse tagasi.

      Need kaadrid olid võetud täna kell 16.37.

      Omara oli jõuüksuse ja vangiga sisse tulnud veidi enne kuutteist. (Vanglatiib oli ilmselt Laurile kohe midagi ära sutsanud, sest kui nad ta ennist üle andsid, oli ta igatahes täie teadvuse juures olnud. Mida ei saanud kaamerapildis nähtava kohta kuidagi öelda.) Ja sõitnud olid nad Kiililiiva peatusteta ja väga kiiresti.

      Mis tähendas, et kui kell 16.37 olid need kaks Boudicat juba Kiililiivas, pidid nad kas tulema erikuradi kiiresti – või olema juba enne kohal ning ootel, kui Lauri Tropcheri kinnivõtmine plaani asemel reaalsuseks osutus. Mis värk? Kas neil oli telepaat? Või elasidki nad kogu aeg Kiililiivas? Väike aristokraatlik vanglakomando, millest keegi ei tea?

      Valvurid ja vang kadusid kuskile kaadrist välja. Nende sihiks olnud paiga akent Gertrudil paraku lahti ei olnud.

      Tal polnud aimugi, mis värk.

      Omara asus aknaid 16.40 kanti seatud kellaajast edasi kiirkorras läbi kerima.

      Pikk pooltund hiljem leidis 18.10 juures enam-vähem huvitava kaadri. Samas aknas, kus ta Tropcherit korra juba silmanud oli. Nüüd juba omal jalal ja väga lühikeste sammudega astuvat meest toimetati vastassuunas. Ta oli ainult vanglapüksikute väel, ilma juuste ja habemeta, isegi kulmudeta. Nägu tundus nii võõras, et Omara viivuks segadusse sattus ja kontrolliks silmi pilgutas. Pani kaamerapildi pausile, püüdes tuvastada, mis ilme vangi näol on.

      Tühi, mittemidagiütlev. Ta kehal oli kõvasti tumedaid ebamääraseid laike, aga need võisid ka kinnivõtmisest pärit verevalumid olla. Üldse ei pruukinud värske peksmise plekkideks osutuda.

      Mida, huvitav, Lauri Tropcheri meelest üldse tähendas „pole loomult julm”? Et teiste peksmisest, põletamisest ja tükkideks hakkimisest ei tunta mingit mõnu, et on ainult tagajärg kui seesugune või? Haijah! Väga kena temast ennast ja Gerti ses osas võrdsele pulgale panna, igatahes.

      Sarkasm mõtetes. Uurija-teadur mõtles sageli nõnda.

      Gertrud krimpsutas nägu ja pani pildi taas tööle.

      Šokolaad, viimse lonksuni mõnusalt tuline, sai otsa. Naine keris lauda silides videoid kannatlikult edasi, ent ei aadlikepaar ega Tropcher oma eskordiga rohkem välja ei ilmunud. Võimalik, mõtles Gert, et aristod passivad kuskil ruumis, mille lähedale ei ole sihilikult kaamerat lisatud.

      Võimalik, et enamiku sellest ajast, kui tema, Gertrud Omara, istus esmaabiruumis, võttis välisaapaid ning turvist maha ja tagastas need laenutusse, koostas raporteid, ajas korda dokumente, kinnitas sõrmejälgedega aruannete, kuluaruannete ja kinni võetud isikute õigsust, oli Tropcher koos kahe Boudicaga juba kuskil kõrvalises urus.

      Naine kontrollis jooksvat kellaaega (24.20) ja teadvustas endale, et on ligi neli tundi ränka tööd teinud mehe kallal, kes on juba kinni võetud. Keha tundus pärast ründehormoonide ja opirohtude lahtumist nagu tihke plastjurakas. Juuksed ja nahk lõhnasid veel kergelt pesuvahust. Suu maitses samuti kibeka plasti järele.

      Aadlikorpuse nii kiire kohaleilmumine СКАЧАТЬ