Valgus, mille lasime käest. Jill Santopolo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütlesid sa. „Ta proovis pidada galeriid. Aga ta polnud suurem asi äri- ega müügimees. Ta oli kogu aeg tige ja püsimatu. Ma … Ma ei saanud aru, mida allaandmine temaga tegi. Milline jõud selles oli. Ükskord torkas ta noa mu ema lõuendisse, ühte töösse, mille kallal ema oli mitu kuud töötanud, sest ta nõudis, et ema maaliks rohkem päikeseloojanguid. Ema nuttis, nagu oleks nuga löödud ta ihusse, mitte töösse. Siis läkski ta meie juurest minema.”

      Ma libistasin käe su pihku ja pigistasin seda kõvasti. „Kui vana sa olid?”

      „Üheksa,” vastasid sa vaikse häälega. „Ma kutsusin politsei.”

      Minu lapsepõlv oli olnud sinu omast nii erinev, Connecticuti aedlinna idüll. Ma polnud kindel, kuidas reageerida. Kui me räägiksime neid asja praegu, oleksin ma tunnistanud nii tema kui sinu valu. Oleksin öelnud, et su isal oli tõesti raske, et ta võitles deemonitega ja et mul on kahju, et ta deemonid said pärast sinu omaks. Sest nad said ju, eks ole? Sa oled elanud nii suure osa elust, reageerides tema käitumisele, püüdes mitte saada temaks, nii et lõpuks oled sa pidanud võitlema nii tema kui iseenda deemonitega.

      Aga tol päeval ei suutnud ma su juttu küllalt ruttu läbi seedida ja tahtsin sind vaid lohutada. Ma ohkasin ja ütlesin vaid: „Sa tegid õigesti.”

      „Ma tean,” vastasid sa. Su silmades oli trots. „Ma ei saa kunagi temasarnaseks. Ma ei tee sulle iialgi niimoodi haiget. Ma ei käitu kunagi nii, nagu poleks su unelmatel tähtsust.”

      „Mina ka mitte. Ma ei käitu ka kunagi nii, nagu poleks su unelmatel tähtsust, Gabe,” ütlesin ma, pannes pea tagasi su rinnale, suudeldes sind läbi T-särgi, püüdes väljendada oma imetluse ja kaastunde sügavust.

      „Ma tean, et see on nii.” Sa paitasid mu juukseid. „See on üks väga paljudest asjadest, mida ma sinu kohta tean.”

      Ma tõusin istukile, nii et sain sulle jälle otsa vaadata.

      „Ma armastan sind, Luce,” ütlesid sa.

      See oli esimene kord, kui sa seda mulle ütlesid. Esimest korda, kui ükski mees seda mulle ütles. „Ma armastan sind ka,” ütlesin mina.

      Loodetavasti mäletad sa seda päeva. Mina ei unusta seda kunagi.

      ix

      MÕNI NÄDAL PÄRAST SEDA, KUI OLIME TEINETEISELE armastust avaldanud, oli Kate’i korter meie kahe päralt. Me otsustasime tähistada seda aluspesus ringikäimisega. Ilm oli lämmatavalt kuum, selline niiske juuli, mis paneb tahtma päev otsa basseinis liguneda, ja kuigi õhukonditsioneer huugas täie hooga, oli korteris ikkagi palav. Korter oli nii suur, et vajas ilmselt rohkem kui ühte konditsioneeri.

      „Kate’i vanavanemad oli kinnisvarageeniused,” ütlesid sa, kui me poolpaljalt munaputru tegime. „Millal nad selle korteri ostsid?”

      „Pole aimugi,” vastasin mina, pistes röstrisse paar poolitatud kuklit. „Enne kui ta isa sündis. Nii et … neljakümnendatel?”

      Sa vilistasid.

      Me ei olnud seal tihti, aga ma vean kihla, et sa mäletad seda korterit. Seda oleks raske unustada. Kaks tohutu suurt vannitoaga magamistuba, hommikusöögiala, mida me kasutasime raamatukoguna. Ja laed, mis olid üle kolme ja poole meetri kõrged. Ma ei osanud neid üksikasju siis hinnata, aga korterit kui sellist hindasin ma küll. Kate õppis juurat ja ta isa ütles, et tal on odavam elada seal, kui temal New Yorgi ülikooli ühika eest maksta. Minule kulus see muidugi marjaks ära.

      „Me käisime siin Kate’i vanaemal külas, kui olime keskastmes,” ütlesin ma sulle, kui me istusime diivanil, hommikusöögitaldrikud paljaste põlvede peal. „Ta oli Metropolitani muuseumi haridusprogrammi juht, kuni jäi haigeks. Ta õppis Smithi kolledžis kunstiajalugu juba siis, kui naised veel kolledžiharidusest ei unistanud.”

      „Temaga oleks olnud tore kohtuda,” ütlesid sa kohvi rüübates.

      „Sa oleksid olnud temast vaimustuses.”

      Me mälusime vaikselt sööki, reied üksteise vastas, mu õlg su käsivart puutumas. Me ei suutnud teineteist puudutamata ühes ruumis viibida.

      „Millal Kate tagasi tuleb?” küsisid sa, kui olid suu tühjaks söönud.

      Ma kehitasin õlgu. Ta oli umbes kuu aega tagasi Tomiga tuttavaks saanud ja see oli vist teine öö, mille ta tema pool veetis. „Me peaksime vist varsti riidesse panema.”

      Tundsin su silmi oma rindadel.

      Sa panid tühja taldriku lauale.

      „Sul pole aimu, mida sa minuga teed, Lucy,” ütlesid sa, vaadates, kuidas ma kahvli taldrikule panen. „Olla terve hommiku su alasti ihu lähedal. Ma oleksin nagu üleni oma fantaasiasse kastetud.” Su käsi libises sülle ja siis puudutasid sa ennast läbi puuvillriide.

      Ma polnud kunagi näinud, kuidas sa ennast puudutad ja mida sa teed, kui oled üksi. Ma ei suutnud sult pilku pöörata.

      „Nüüd sina,” ütlesid sa pükse jalast kiskudes.

      Ma panin taldriku lauale ja sirutusin erutunult su poole.

      Sa raputasid pead ja naeratasid. „Ma ei mõelnud seda.”

      Ma kergitasin kulme ja sain siis aru, mida ta tahtsid. Libistasin ka oma sõrmed kõhtu mööda alla. Sa polnud samuti kunagi näinud mind ennast puudutumas. Aga see mõte erutas mind. Ma sulgesin silmad, mõeldes sinule, mõeldes, kuidas sa mind vaatad, kuidas ma jagan seda privaatset hetke sinuga, ja mind läbistas värin.

      „Lucy,” sosistasid sa.

      Mu silmad läksid lahti ja ma nägin, kuidas sa silitad end järjest kiiremini.

      See tundus intiimsem kui seks, et me mõlemad tegime teineteise ees seda, mis on tavaliselt privaatne. Joon, mis eraldas „sind” ja „mind” sulandus veelgi tihedamalt „meiks”.

      Kuni ma end ikka edasi puudutasin, nõjatusid sa diivanile, võttes püksid täiesti jalast, silmad pidevalt minul. Me käed tegutsesid järjest kiiremini. Ka hingamine kiirenes. Sa hammustasid huulde. Ma nägin, kuidas su käe surve tugevnes. Jälgisin su lihaste jäikust. Ja siis su tippujõudmist.

      „Oh jumal,” ütlesid sa. „Oh Lucy”.

      Ma liigutasin sõrmi tugevamalt, et sinuga ühineda, aga sa haarasid mul piha ümbert kinni.

      „Tohib?” küsisid sa.

      Ma värisesin su häält kuuldes.

      Noogutasin ja sa nihutasid end, et ma saaksin su kõrvale diivanile heita ja sa saaksid mu püksid jalast võtta. Sa tõmbusid lähemale ja ootus painutas mu keha tahapoole.

      Kui su sõrmed minusse libisesid, ütlesid sa: „Mul on saladus.”

      „Jah?” küsisin ma, kaardudes su käele vastu.

      „Jah,” ütlesid sa mu kõrval välja sirutudes, suu vastu minu suud. „Alati, kui ma end puudutan, mõtlen ma sinust.”

      Mu keha läbis taas värin. „Mina ka,” sosistasin ma hingetõmmete vahel.

      Kolmkümmend sekundit hiljem jõudsin minagi tippu.

      x

СКАЧАТЬ