Valgus, mille lasime käest. Jill Santopolo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      OLI MAIKUU JA ME OLIME JUST ÜLIKOOLI LÕPEtanud. Andsime tagasi oma mütsid ja talaarid ning saime vastu ladinakeelsed diplomid, millesse olid pressitud meie ees- ja perekonnanimed. Läksin oma pereliikmetega, ema, isa, vend Jasoni, kahe vanavanema ja onuga Le Monde’i restorani. Meid pandi istuma teise pere kõrvale, mis oli palju väiksem – sinu pere.

      Sa vaatasid üles, kui me mööda voorisime, sirutasid käe ja puudutasid mu käsivart. „Lucy!” ütlesid sa. „Palju õnne!”

      Ma võpatasin. Nii palju kuid hiljem pani su puudutus mind ikka võpatama, aga ma suutsin siiski vastata: „Sulle ka!”

      „Mis plaanid sul on?” küsisid sa. „Jääd sa linna?”

      Ma noogutasin. „Ma sain programmiarendaja koha ühes uues teleproduktsioonifirmas – lastesaated.” Ma ei suutnud jätta naeratamata. See oli töökoht, mille nimel ma olin enne konkursitulemust paar kuud endale pöialt hoidnud. Selline töö, millele ma olin hakanud mõtlema varsti pärast tornide varisemist, pärast seda, kui olin endale tunnistanud, et tahan teha midagi sisukamat kui reklaam. See oli midagi, mis võis mõjutada järgmist põlvkonda ja millel oli potentsiaali muuta tulevikku.

      „Lastesaated?” küsisid sa, naeratus huultel. „Midagi „Alvini ja vöötoravate” vaimus? Kas seal räägitakse heeliumihäältega?”

      „Mitte päris,” vastasin ma väikse naeruturtsatuse saatel, tahtes sulle öelda, et mind oli sinna juhtinud meie jutuajamine, et üks jagatud hetk sinu köögis oli tähendanud mulle väga palju. „Aga sina?”

      „McKinsey konsultatsioonifirma,” vastasid sa. „Konsultant. Ei mingeid vöötoravaid.”

      Ma olin imestunud. Seda poleks ma pärast meie vestlust ja sinu tehtud Krameri seminaride analüüse oodanud.

      Aga ma ütlesin hoopis: „Suurepärane. Palju õnne hea töökoha puhul. Võib-olla juhtume mõnikord linnas kokku.”

      „See oleks vahva,” ütlesid sa.

      Siis läksin ma edasi ja istusin oma perekonna hulka.

      „Kes see oli?” kuulsin ma kedagi küsivat. Vaatasin sinnapoole. Su kõrval istus tüdruk, kelle pikad linakarva juuksed ulatusid talle pea poolde selga ja kes pani käe su põlvele. Ma olin teda vaevu märganud, sest olin keskendunud ainult sulle.

      „On üks meie kursuse tüdruk,” kuulsin ma sind Stephaniele vastamas. See oligi muidugi kõik, mis ma sulle olin. Aga see haavas mind.

      vi

      NEW YORK ON IMELIK LINN. SEAL VÕIB ELADA NII, et sa ei näe oma majanaabrit aastaid ja ometi võid oma parima sõbraga kokku juhtuda, kui astud metroorongi või lähed tööle. Saatus versus vaba tahe. Võib-olla mõlemad.

      Oli märtsikuu, peaaegu aasta pärast meie lõpetamist, ja New York oli meid alla neelanud. Ma elasin koos Kate’iga Manhattani kirdeosas tohutu suures korteris, mis oli kunagi kuulunud ta vanavanematele. See oli asi, mida olime kavatsenud teha juba keskastme koolitüdrukutena. Meie lapsepõlveunustus oli teoks saanud.

      Mul oli kuue kuu pikkune suhe ühe töökaaslasega, paar üheöösuhet ja hea hulk kohtamisi meestega, keda ma ei pidanud kas piisavalt targaks, nägusaks või erutavaks, ehkki tagasivaates polnud neil kellegi vist midagi eriti viga. Tegelikult, kui ma oleksin kohanud Darrenit siis, oleksin ma ehk temastki midagi niisugust arvanud.

      Kui filosoofiateaduskonna hoone ja idalinnak mul pidevalt sind meenutades silma ees polnud, lõpetasin ma sinule mõtlemise – peaaegu. Me polnud teineteist näinud ligi aasta aega. Aga sa tulid mulle pähe tööl, kui ma vaatasin koos ülemusega läbi stsenaariumipoognaid, kui me rääkisime episoodidest, mis käsitlesid omaksvõtmist ja austust. Ma mõtlesin su köögist ja mul oli oma tööd puudutava otsuse üle hea meel.

      Varsti oligi käes 20. märts, kui ma sain kakskümmend kolm. Mul oli kavas pidada pidu nädalavahetusel, aga mu kaks lähimat töökaaslast, stsenarist Alexis ja kunstiosakonna Julia, nagu neid hüüti, käisid peale, et me läheksime kuhugi välja ka mu õigel sünnipäeval.

      Me olime tol talvel kõik kolmekesi sisse võetud kohast nimega Näod & Nimed, sest seal olid diivanid ja kamin. Õhusooja oli umbes viis kraadi, aga me lootsime, et seal lülitatakse meie palumise peale baaris kamin sisse. Ma olime seal viimaste kuude sees mitu korda käinud ja baarimees suhtus meisse hästi.

      Julia oli teinud mulle paberist sünnipäevakrooni, nõudes, et ma paneksin selle pähe, ja Alexis tellis igaühele õunamartiinid. Me istusime kamina ees diivanil, mõeldes iga lonksu eel välja uusi tooste.

      „Elagu sünnipäevad!” alustas Alexis.

      „Elagu Lucy!” jätkas Julia.

      „Elagu sõbrad!” lisasin mina.

      See rida jätkus selliste toostidega nagu „Elagu paljundusmasin, mis täna kinni ei kiilunud!” ja „Elagu ülemused, kes on haiguslehel!” ja „Elagu tasuta lõunad, mis jäävad üle peentest koosolekutest!” ja „Elagu kaminaga baarid!” ja „Elagu õunamartiinid!”.

      Meie diivani juurde tuli ettekandja veel kolme martiiniga.

      „Oi, neid me küll pole tellinud,” ütles Julia.

      Ettekandja naeratas. „Teil, neiud, on salajane austaja.” Ta osutas peaga baarileti poole.

      Seal sa olidki.

      Korraks tundus mulle, et ma näen hallutsinatsiooni.

      Sa lehvitasid meile.

      „Ta palus soovida Lucyle õnne sünnipäevaks.”

      Alexisel jäi suu ammuli. „Sa tunned teda?” ütles ta. „Milline kuum kutt!” Siis võttis ta ühe uutest martiinidest, mille ettekandja oli me ette asetanud. „Elagu ägedad kutid baarides, kes teavad su nime ja saadavad sulle tasuta jooke!” hüüdis ta oma toosti. Me kõik rüüpasime lonksu ja Alexis lisas: „Mine ta juurde, sünnipäevalaps.”

      Panin martiini lauale, aga mõtlesin ümber ja võtsin selle kaasa, kuigi mu samm oli su juurde minnes juba veidi ebakindel.

      „Aitäh,” ütlesin ma, istudes su vasakule käele.

      „Palju õnne,” ütlesid sa, „tore kroon.”

      Ma hakkasin naerma ja võtsin selle peast. „See näeks sinu peas parem välja. Tahad proovida?”

      Sa tegid seda, surudes oma lokid pabervõruga kokku.

      „Vapustav,” ütlesin ma.

      Sa naeratasid ja panid krooni meie ette baariletile.

      „Ma tundsin su vaevalt ära,” ütlesid sa, „sul on juuksed nagu kuidagi teisiti.”

      „Tukk,” ütlesin ma ja lükkasin selle kõrvale.

      Sa vaatasid mind, nagu olid vaadanud oma köögis, nähes mind korraga igast küljest. „Ilus nii tukaga kui ilma.” Su keel oli veidi pehme ja ma sain aru, et sa oled joonud ehk rohkemgi kui mina. See pani mind mõtlema, miks sa olid üksi ja neljapäeval kella seitsme aegu vintis.

      „Kuidas sul läheb?” küsisin ma. „Kas kõik on korras?”

СКАЧАТЬ