Valgus, mille lasime käest. Jill Santopolo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et oled Stephaniest lahku läinud, ega sellele, et maailm kukub kokku, nii et ma võtsin veel ühe sõõmu martiinit.

      Sa jätkasid juttu: „Võib-olla oli universumile teada, et ma pean sinuga täna kokku saama. Sa oled nagu … pegasus.”

      „Ma olen tiivuline hobune nagu „Iliases”?” küsisin ma, „Isane tiibadega hobune?”

      „Ei,” ütlesid sa, „sa oled kindlasti naissoost.”

      Ma naeratasin. Sa jätkasid: „Aga Bellerophonthes poleks iialgi ilma pegasuseta tapnud kimääri. Pegasus andis talle jõu,” ütlesid sa. „Ta sai lennata kõige kohal, kõrgemal kui ükski valu ja vaev. Ja temast sai suur sangar.”

      Ma polnud seda müüti niimoodi tõlgendanud. Olin arvanud, et see räägib koostööst, ühisest pingutusest ja partnerlusest. Mulle oli alati meeldinud, kuidas pegasus andis Bellerophonthesele loa oma seljas ratsutada. Aga ma nägin, et sinu tõlgendus on sulle tähtis. „Ma pean sind vist tänama komplimendi eest. Kuigi mulle oleks meeldinud võrdlus Ateenaga. Heraga. Või minupärast Gorgoga.”

      Su suunurgad tuksatasid ülespoole. „Gorgoga küll mitte. Madusid su peas ei ole.”

      Ma puudutasin oma juukseid. „Sa pole mind näinud hommikul üles tõustes,” ütlesin ma.

      Sa vaatasid mind, nagu tahaksid seda teha.

      „Olen ma sulle öelnud, et kahetsen seda, mis juhtus?” küsisid sa. „Meiega. Tähendab, ma ei kahetse, et ma sind suudlesin, aga …” Sa kehitasid õlgu. „Mul on kahju, et pärast läks, nagu läks. Ma püüdsin anda oma parimat. Stephaniega. Elu on nii …”

      „Keeruline,” lõpetasin ma su lause. „Pole viga. Sellest on ju terve igavik. Ja sa ütlesid küll, et kahetsed. Kaks korda.”

      „Ma mõtlen su peale ikka veel, Lucy,” ütlesid sa, vaadates oma tühja viskiklaasi. Ma mõtlesin, kui palju on selles tõtt. „Ma mõtlen teelahkmest ja sellest, mis oleks saanud, kui me oleksime läinud teist teed. Tee hargnes kaheks.”3

      Praegu ma naeraksin, kui sa nimetaksid meie lahkuminekut teeks, aga siis tundus see nii romantiline, et sa tsiteerid Robert Frosti.

      Ma vaatasin Alexise ja Julia poole. Nad jälgisid meid martiinisid rüübates. „On kõik hästi?” liigutas Julia minu poole suud. Ma noogutasin. Ta osutas käekellale ja kehitas õlgu. Ma kehitasin vastu. Ta noogutas.

      Ma vaatasin sind. Imeline ja habras, igatsesid sa mind. Oli see ehk sünnipäevakink universumilt?

      „Teedega on nii,” ütlesin ma, „et vahel juhtud samasse kohta tagasi. Vahel antakse teine võimalus käia alustatud teed.”

      Olime meie aga tolvanid. Või ehk lihtsalt noored? Nii väga noored.

      Sa vaatasid mulle otsa, siis otse silma sisse; su enda sinised silmad olid küll alkoholist klaasistunud, aga siiski lummavad. „Ma tahan sind suudelda,” ütlesid sa ja kummardusid minu poole. Sa tegidki seda ja mul oleks nagu sünnipäevasoov täide läinud.

      „Tuled sa täna minu poole, Lucy?” küsisid sa, lükates ühe lahtipääsenud juuksesalgu mu kõrva taha tagasi. „Ma ei taha üksi koju minna.”

      Su silmis oli mure ja üksindus. Ma tahtsin, et sul oleks parem, tahtsin olla su palsam, su haavaside ja antidoot. Ma olen alati tahtnud su elu paremaks teha. Tahan seda ka praegu. See on mu Achilleuse kand. Või ehk hoopis granaatõunaseeme. Nagu Persephonel, see miski, mis meelitab mind tagasi.

      Ma tõstsin su sõrmed oma huulte juurde ja suudlesin neid. „Jah,” ütlesin ma, „tulen küll.”

      vii

      HILJEM LAMASIME SU VOODIS, KEHADEL VAID linnatulede kuma, mis immitses sisse aknaluukide vahelt. Sa embasid mind, käsi mu keha ümber, pihk puhkamas mu paljal kõhul. Me olime väsinud, rahuldatud ja ikka veel pisut purjus.

      „Ma tahan töölt ära tulla,” sosistasid sa, nagu oleks pimedus lubanud sul seda mõtet sõnadeks vormida.

      „Hea küll,” sosistasin ma uniselt vastu, „tule siis töölt ära.”

      Sa silitasid pöidlaga mu rinnakumerust.

      „Ma tahan teha midagi mõttekat,” ütlesid sa, kuum hingeõhk mu kaela puutumas. „Nii nagu sina rääkisid.”

      „Mhmh,” vastasin ma unne vajudes.

      „Aga see ei jõudnud mulle siis kohale.”

      „Mis asi?” pomisesin ma.

      „Asi ei ole ainult ilu leidmises,” ütlesid sa ja su sõnad hoidsid mind ärkvel. „Ma tahan pildistada kõike: õnne, kurbust, rõõmu ja hävingut. Ma tahan, et mu kaamera jutustaks lugusid. Sa saad ju aru, Lucy? Stephanie ei saanud. Aga sina saad. Sa tead, kuidas see muudab inimeste maailmanägemist.”

      Me keerasime külge, nii et olime näoga teineteise poole, ja ma suudlesin sind õrnalt. „Muidugi saan ma aru,” sosistasin ma, enne kui uni mu üle võimust võttis.

      Ent ma ei teadnud, mida sa tegelikult mõtlesid, ega seda, kui kaugele see sind viib. See oli toonud su siia, sellesse hetke. Ma olin purjus, väsinud ja lõpuks ometi su käte vahel, nagu ma nii palju kordi olin unistanud. Ma oleksin nõustunud kõigega, mida sa ütlesid.

      viii

      SA TULIDKI TÖÖLT ÄRA, ET VÕTTA FOTOGRAAFIAtunde. Meie kohtumised jätkusid ja meie füüsiline kontakt tugevnes järjest, mida rohkem me teineteisega aega veetsime, leides teineteise embuses tröösti, lootust ja jõudu. Me võtsime riideid seljast restoranide tualettruumides, sest ei suutnud oodata, kuni me koju jõuame. Surusime teineteist majaseinte vastu, nii et telliseservad tegid me huulte kohtudes õlgadele haiget. Käisime parkides piknikel, vedades kaasa õunamahla- ja veinipudeleid, ning lamasime siis kõrvuti, hingates sisse mulla, värskelt niidetud rohu ja teineteise lõhna.

      „Ma tahan teada rohkem sinu isast,” ütlesin ma mõni kuu pärast meie taaskohtumist, astudes avasilmi maalõhesse, valmis riskima maavärinaga.

      „Temast pole palju rääkida,” vastasid sa, nihutades end nii, et mu pea puhkaks su rinnal, mitte käe peal. Su hääl püsis rahulik, aga ma tajusin su lihaste pinguldumist. „ta on kaabakas.”

      „Mismoodi kaabakas?” küsisin ma, keerates nii, et saaksin käe sulle kõhu ümber panna ja sind hästi enda ligi hoida. Mõnikord oli mul tunne, et me ei saa kuidagi olla nii lähestikku kui tahaksime. Ma tahtsin pugeda su naha alla, su teadvusse, nii et ma teaksin kõike, mida sinust sai teada.

      „Ma isa oli … ettearvamatu,” ütlesid sa aeglaselt, nagu oleksid valinud seda sõna ülima hoolega. „Kui ma pisut suuremaks sain, siis ma kaitsesin oma ema.”

      Ma tõstsin pea su rinnalt ja vaatasin sulle otsa. Ma polnud kindel, mida öelda, kui palju ma võisin küsida. Tahtsin teada, mida sa mõtled „suuremaks saamise” all. Neli? Kümme? Kolmteist?

      „Oh Gabe,” oli kõik, mida ma suutsin mõelda. Mul oli kahju, et seda oli nii vähe.

      „Nad said emaga kokku kunstikoolis. Ema ütles, et ta oli imeline skulptor, aga ma ei näinud kunagi tema töid.” Sa neelatasid kuuldavalt. „Ta lõi need kõik puruks, iga viimse kui kuju, kohe, kui СКАЧАТЬ