Veri lumel. Veel verd. Jo Nesbo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kukutasin relva kanalisatsiooniauku, mis oli õhukese lumekihi alt välja sulanud. Püstol leitakse üles, aga leidjaks on politsei, mitte paar ettevaatamatut poisiklutti. Vahetult pärast koristustööd ei sõitnud ma kunagi trammi, bussi ega taksoga, see oli rangelt keelatud. Mõistlikult hoogne samm, ja kui näed politseiautosid lähenemas, keera ringi ja mine sündmuskoha poole. Olin juba peaaegu Majorstuas, kui ma sireene kuulsin.

      6. PEATÜKK

      On möödunud vaid mõni nädal. Ootasin nagu tavaliselt pärast poe sulgemist selle taga parkimisplatsil prügikonteinerite varjus. Kuulsin ukse avamise klõpsatust ja sulgumise naksatust. Maria sammud on lonkamise tõttu kergesti äratuntavad. Ma ootasin veel natuke ja läksin siis sama teed. Ma ei käi tal kannul, nii ei ole õige öelda. Loomulikult otsustab tema, kuhu minna, ja tol päeval ei läinud me otse metroopeatusse. Käisime kõigepealt lillepoest läbi ja läksime siis Vestre Akeri surnuaeda. Kedagi teist surnuaias ei olnud, nii et ma ootasin värava taga, et ta mind ei avastaks. Kui ta tagasi tuli, polnud tal enam kollaseid lilli käes. Ta suundus mööda Kirkeveienit metroopeatuse poole, mina aga läksin surnuaeda. Ma leidsin lilled värskelt, aga juba kõvaks külmunud haualt. Kivi oli läikiv ja kena. Tuttav prantsuspärane nimi. See oli tema, Maria narkar. Ma ei teadnudki, et ta on surnud. Ilmselt ei teadnud seda kuigi paljud. Surmakuupäeva kivil ei olnud, ainult kuu. Oktoober. Ma arvasin, et kivile pannakse umbmäärane kuupäev, kui täpset aega ei teata. Et haud ei paistaks nii üksildane. Et ei oleks nii üksildane rahvarohkes surnuaias lumekammitsas puhata.

      Mõtlesin kodu poole jalutades, et võin Maria jälitamise nüüd lõpetada. Ta ei olnud enam ohus. Lootsin, et ta ise seda ka teab. Lootsin, et ta narkar seisaks metroovagunis tema selja taga ja sosistaks: „Ma ei tee sulle liiga. Aga unusta ära, kuidas ma välja näen.” Jah, seda ma lootsingi. Ma ei hakka tal enam järel käima. Nüüd algab Maria elu.

      Tõmbasin Bogstadveieni telefoniputka ees sügavalt hinge.

      Selle telefonikõnega algab ka minu elu. Pidin katsuma, et Daniel Hoffmann mulle armu annaks. See oli algus. Ülejäänu on veel udune.

      „Korras,” ütlesin ma.

      „Hästi,” ütles ta. „Ja plats on puhas?”

      „Mitte naisest, sir. Vaid mehest.”

      „Kuidas, palun?”

      „Ma tegin korda tolle nii-öelda armukese.” Telefonis rääkisime alati kordategemisest. See oli ettevaatusabinõu, kui keegi meid kuulis või pealt kuulas. „Enam te teda ei näe, sir. Ja nad ei olnudki õiged armukesed. Mees sundis teda. Ma olen veendunud, et naine teda ei armastanud, sir.”

      Ma olin rääkinud kiiresti, kiiremini kui harilikult, ja mu sõnadele järgnes pikk vaikus. Ma kuulsin, kuidas Daniel Hoffmann teisel pool nohinal hingas. Puhkis, on vist õige sõna.

      „Sa … sa tapsid Benjamini?”

      Samal hetkel sain aru, et ma poleks pidanud helistama.

      „Sa … sa tapsid … mu ainsa poja?”

      Mu aju võttis vastu ja tõlgendas helilained, tõlkis need sõnadeks ja hakkas neid analüüsima. Poeg. On see võimalik? Mulle meenus midagi. Kuidas armuke oli kingad jalast visanud. Nagu oleks ta seal korduvalt käinud. Nagu oleks ta seal elanud.

      Panin toru hargile.

      Corina Hoffmann vaatas mulle õudusega otsa. Tal oli teine kleit seljas ja juuksed ei olnud veel kuivanud. Kell oli veerand kuus ja ta oli – nagu teistelgi päevadel – tapetu endalt enne abikaasa kojusaabumist maha pesnud.

      Olin talle hetk tagasi öelnud, et mul on ülesanne ta tappa.

      Ta proovis ust kinni lüüa, kuid ma olin väledam.

      Sain jala ukse vahele ja surusin selle lahti. Ta taarus tagurpidi elutuppa, valguse kätte. Klammerdus lamamistooli külge. Nagu näitleja, kes laval mõnd rekvisiiti hellitab.

      „Palun teid …” hakkas ta ütlema ja tõstis käe näo ette. Nägin seal midagi kiiskavat. Suure kiviga sõrmust. Ma polnud seda varem näinud.

      Astusin sammu lähemale.

      Ta karjatas valjult ja pööraselt. Haaras laualambi ja viskas mind sellega. Olin rünnakust nii jahmunud, et jõudsin hädavaevalt eest ära põigata. Ta kaotas hoo ja raskuse tõttu tasakaalu ja ma püüdsin ta kinni. Tundsin pihkude all ta niisket ihu ja haistsin ta mõrkjat lõhna. Mõtlesin, et ei tea, millega ta end pesnud on. Iseendaga? Hoidsin teda kõvasti kinni ja tundsin, kuidas ta hingeldab. Pagan, kuidas oleksin tahtnud ta selsamal hetkel enda omaks teha. Aga ei, ma polnud Benjamini-sugune. Ma ei olnud nendesugune.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQICAQECAQEBAgICAgICAgICAQICAgICAgICAgL/2wBDAQEBAQEBAQEBAQECAQEBAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgL/wgARCAMgAf0DAREAAhEBAxEB/8QAHgAAAgICAwEBAAAAAAAAAAAAAAECCgcJAwQIBgX/xAAdAQEBAQACAwEBAAAAAAAAAAAAAQIDBgQHCAUJ/9oADAMBAAIQAxAAAAHYwuXxkRiJCAQDVpEYDEMSiIYDAAASSWIxDIjQBQBiAAAAAAGIQArQHQRhp2TqLmpAQwGIYgGAhgAAACAYCGMQCAdEAyJIVOAAAQhgMiAxEiIDGIQAM7pgZc1pIQAAgAYxAIYhiESAYVGAYAADEACGAAAAAAICQCAQxDIkiIDAZ3FwQZrQEQJjAiSAQwAQxEhABEkAAMiMAEMBiGRJCURiAAESIjEMQwESEIAEd5cDGbEYiREYBShgRJiABAAwABiAZEAphCAZEkSIASohDEAhiABipwhgIRIQHeMDLmtGIAGACGMQESQAIYAAAIkIQABIQhgAhiGAAAgJCEADIkiREAEAHdXBBmtAAAAAQwABDEMYhLJAiAAImACABDEMKQ4BDAAAkIVU6Y2Wm+kxQV6TwSegCwWe1xiGd1cDGbEBkCQhiABgMQAAxDEAidKEAAMQAAAAxCGMiOnEQJESdUkY2nlh8q4HiU9snnQ+TLexk8ZE75gRc2IDAAAQwEAyJMQAAAIAABiGIYgGIAAkIQxiJEQAAqkXG1AsElK02hlik15laEsUm0IZE75gVc2IgJCEMAEBKowwABDGIBiAAAQwAQAMBEhCHRAAAACqkjG0834lLk3DG+48PlYEsBm1wBnbXApm1JERgBEkAAMQAIYAADEACGIBgIYAIBkSQDEMiBIBCKSxtJN+JS4NxZvrPEBVxLCZtbGI7pgZc1oAMQwIkhDEADAAEMAAAAQwEMAIjGAyIwAAAQxDoKR8bTDfqUtjcOb8DxEVeywIbXhAd4wKubEBgAAAAAAADEAAAhgIYAIYAMiMAAAABAAwAAqkPG1c36FKw3IG/A8QlXAsHm18KcdswOua0BiABiESEAAAAAAIBiGAUQAIBgIAGAyIxAMAGRApJm0035FLk3Bm/E8QFX0sDptdVyE13LMCW5sRCAYARJAACGIYhipwxCGIBgAhgAhgAAIkRAYCGMR0qpRRtPN9hS7Nv5vzPD0VhasEJtYmzOnl298eA9XNaBIQAAhgMQDAQhgAiVKGIYgAgSEMBgBEkAgJCGIR4IMannI03G8Q3NFOM+jLBZqvNcJaNmva2NKkdzWMC1mtEADAAAYERgIYAAAAAACAYhkRgMBgIAIjGAGLSpyYvOI9MlrI+iNV5X0OqTNlZY649lpAdzeMB1m1GIBiGIQyJIQwAZEkIAEAAMQEhAMQAAAAAIYAM+OPA59Ue+TkJEjDGb4qr0Nl64aVpkUk7lzgTTNiACGMQAACGSEAAIAogAAEMBiAAAAEMBiAQwABDAmMeNKV2qiCANiO5MYC2zYgSVIgGIYxAAhgAhjEMAAQBTFAFEA6ZEYQgGMQgAdBGJpKUzslSTsiOXxLc+2JtgncucB7ZsRCJAAAIYDEIkIBEhAAAAAVhiRZ5EVwz50sulbA85nbIH1ZarPK5ohPKh6kN9R6fNJZrhOUyobPjaBx7NXDDOhjWfER6KPbMfMm+5szHudpMCrmpGAAAhjIjAAABiESEAAIYioMYMLSx7WKqJ8kW2ypqYWPdJM+jLDJUZMUnt08LmRi4KV9DV

СКАЧАТЬ