Veri lumel. Veel verd. Jo Nesbo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ välja, büst, mis pehmelt õõtsus, kui ta kõndis ja hingas. Ning käte, näo, rinna ja säärte lumivalge nahk – pagan küll, ta nahk oli kui päikesest sillerdav lumine kõrgplatoo, mis võis iga mehe paari tunniga lumepimedaks teha. Ühesõnaga meeldis mulle Corina Hoffmanni juures kõik. Kõik peale perekonnanime.

      Tundus, et tal on igav. Ta jõi kohvi. Rääkis telefoniga. Luges natuke ajakirja, kuid ajalehti ei puutunud. Ta läks vannituppa ja tuli tagasi, endiselt hommikumantliga. Pani mängima plaadi ja tantsis selle järgi erilise innuta. Paistis, et svingi. Sõi natuke. Vaatas kella. Peagi kuus. Ta pani kleidi selga, sättis juuksed korda ja vahetas plaati. Ma tegin akna lahti ja kuulatasin, aga liiklus oli liiga tihe. Selle asemel võtsin ma binokli ja püüdsin keskenduda plaadiümbrisele, mille naine oli pannud elutoa lauale. Tundus, et esiküljel on helilooja pilt. Antonio Lucio Vivaldi? Tont teab. See on aga kindel, et naine, kelle juurde Daniel Hoffmann kell veerand seitse koju tuli, oli hoopis teine kui too, kelle seltsis mina päeva olin veetnud.

      Nad käisid teineteisest mööda. Teineteist puudutamata. Teineteisega rääkimata. Nagu kaks elektroni, mida sama negatiivne laeng teineteisest eemale tõukab. Lõpuks sulgesid nad enda järel aga sama magamistoa ukse.

      Ma läksin voodisse, kuid ei saanud und.

      Mis paneb meid taipama, et meid ootab ees surm? Mis peab olema juhtunud päeval, kui teame, et see pole pelk võimalus, vaid ümberlükkamatu fakt, et meie elupäevad on loetud? Ilmselt on see igaühe jaoks erinev, aga minu jaoks juhtus see hetkel, kui ma nägin oma isa suremas. Kui ma nägin surma lihtlabasust ja ihulikkust, mis oli nagu kärbes aknalaual. Seetõttu on veelgi huvitavam küsimus: mis paneb meid siis veel kahtlema – isegi pärast hetke, kui oleme seda taibanud? Kas oleme saanud targemaks? Nagu see filosoof – mingi David – kirjutas, et kuigi mingi asi pidevalt kordub, ei saa olla kindel, et see toimub ka järgmine kord. Loogilise tõestuseta ei tea me, et ajalugu kordub. Või oleme saanud lihtsalt vanemaks ja pelgame selle lähenemist? Või on seal hoopis midagi muud? Näiteks näeme ühel päeval midagi, mille olemasolust meil ei olnud aimugi. Tunneme midagi, mida me ei arvanud, et võiksime tunda. Kuuleme seinale koputades kuminat ja taipame, et toa taga võib olla veel üks tuba. Ning süttib lootus, valulik ja närvesööv lootus, mis meis närib ega lase end eirata. Lootus, et kuskil on olemas põgenemistee, mis surma üle kavaldab, tagatänav kohta, mille olemasolust sa midagi ei teadnud. Et on olemas tähendus. Et on olemas üks lugu.

      Järgmisel hommikul tõusin ma üles Daniel Hoffmanniga samal ajal. Väljas oli veel kottpime, kui ta kodust lahkus. Ta ei teadnud, et ma teda jälgin. Ta ju ütles, et ta ei taha teada.

      Istusin akna alla toolile ja jäin Corinat ootama. Võtsin paberilehed välja ja lugesin oma kirjakatsetuse veerides läbi. Sõnad olid veel arusaamatumad kui tavaliselt ja need vähesed, mida ma mõistsin, tundusid korraga nii ebaolulised ja elutud. Miks ma kogu seda jama lihtsalt minema ei visanud? Kas seepärast, et olin nende õnnetute lausete peale nii palju aega kulutanud? Panin paberid käest ja silmitsesin talvise Oslo tühje tänavaid, kui Corina viimaks saabus.

      Päev möödus enam-vähem samamoodi nagu eelminegi. Ta läks välja, mina sabas. Olen Maria peal harjutanud, kuidas teist inimest võimalikult tõhusalt jälitada, nii et sind tähele ei panda. Corina ostis ühest poest salli, jõi pagariäris ühe naisega tassi teed – kehakeele järgi sõbrannaga – ning läks seejärel koju tagasi.

      Kell oli alles kaks ja ma tegin endale tassi kohvi. Nägin, kuidas ta pikutab keset tuba diivanil. Tal oli pannud selga ühe teise kleidi.

      Kangas siugles ta kehal, kui ta külge keeras. Prantsuse diivan on veider mööblitükk, ei liha ega kala. Kui ta paremat asendit otsis, pööras ta end aeglaselt, maneerlikult ja teadlikult. Otsekui teaks, et teda jälgitakse. Teaks, et teda ihaldatakse. Ta vaatas kella, lehitses ajakirja, sama, mida eilegi. Korraga tardus ta peaaegu märkamatult.

      Ma ei olnud uksekella kuulnud.

      Ta tõusis, läks pehmel, nõtkel kassisammul ukse juurde ja avas selle.

      Mees oli tumeda peaga, üsna õbluke ja temavanune.

      Ta tuli sisse, sulges enda järel ukse, riputas jopi nagisse ning viskas kingad jalast niiviisi, nagu poleks ta korteris esimest korda. Ega ka teist. Selles polnud mingit kahtlust. Selles polnud kunagi olnud mingit kahtlust. Aga miks ma siis kahelnud olin? Sest tahtsin kahelda?

      Mees lõi teda.

      Esmalt jahmusin ma niivõrd, et arvasin, et olin näinud valesti. Aga siis lõi ta uuesti. Lõi naist lahtise käega kõvasti näkku. Naise pea põrkas kõrvale ja blondid juuksed jäid mehe sõrmede vahele. Nägin Corina suu järgi, et ta karjus.

      Mees pigistas teda ühe käega kõrist ning kiskus tal teisega kleidi seljast.

      Seal, otse lühtri all, oli naise nahk nii valge, et sulas ühtlaseks pinnaks, kus polnud vorme, läbistamatuks valevuseks nagu lumi sombusel päeval.

      Mees võttis teda diivanil. Ta seisis, püksid pahkluudel, diivani seljatoeta poolel, ning naine lebas heledatel tikanditel, mis kujutasid euroopalikult süütult ja idealiseeritult metsa. Mees oli kõhn. Nägin, kuidas ta lihased roiete vahel liikusid. Kannikad tõmbusid pingule ja lõtvusid nagu pump. Ta värises ja vappus justkui vihast, et ei suuda teha … enamat. Naine lebas, jalad harkis, tuimalt nagu surnu. Ma tahtsin pea ära pöörata, aga ei suutnud. Nende kahe nägemine meenutas mulle midagi. Aga ma ei suutnud meenutada, mida.

      Võib-olla meenus mulle kõik tol ööl pärast seda, kui vaikus oli maad võtnud. Ma nägin igatahes unes pilti raamatust, mida olin lapsena lugenud. „Loomariik 1: Imetajad” Deichmanni raamatukogus. Pilt oli tehtud Serengeti savannis Tansaanias või kuskil sealkandis. Kolm maruvihast kõhna ja ärritatud hüääni, kes olid kas ise saagi maha murdnud või lõvid eemale peletanud. Kahe hüääni koon oli sebra kõhukoopas ja neist paistsid vaid pingul tagumikulihased. Kolmas oli keeranud pea fotoaparaadi poole. Tema pea oli verest ligane ja sakiline hambakaar paljastatud. Kõige eredamalt on mul meeles tema pilk. Pilk, mille kollased silmad saatsid fotoaparaati ja raamatuleheküljele. See oli hoiatus. See ei kuulu sulle, see kuulub meile. Käi minema! Muidu tapame ka sinu.

      4. PEATÜKK

      Kui ma metroos su selja taga seisan, ootan ma alati, kuni vagun jõuab rööpa jätkukohani, enne kui ma midagi lausun. Vahest ka pööranguni. Igatahes on see koht sügaval maa all, kus metall koliseb ja kolksub vastu metalli – heli, mis seostub minu jaoks korrapärasusega, kus asjad loksuvad paika, otsekui saatusega. Rong jõnksatab ning need, kes pole igapäevased sõitjad, kaotavad hetkeks tasakaalu ja haaravad ükskõik mille järele, mis neid püsti hoiaks. Pöörangukoht koliseb nii hirmsasti, et saan öelda, mida tahan. Sosistada, mida tahan. Täpselt selle koha peal, kus keegi teine mind ei kuule. Sina ei kuule mind nagunii. Ainult mina kuulen ennast.

      Mida ma ütlen?

      Ma ei tea. Seda, mis pähe tuleb. Asju, mille kohta ma ei teagi, miks need mulle pähe tulevad ja kas ma neid tegelikult üldse mõtlen. Siiski, sellel hetkel mõtlen vist küll. Sest ka sina oled ilus, kuigi ma seisan inimsummas ning näen ainult sinu juuksekrunni ja pean kõike muud ise ette kujutama.

      Aga ma ei suuda sind ilma tumeduseta ette kujutada, sest sa oled tume. Sa ei ole hele nagu Corina. Sul pole nii veripunased huuled, et tahaksin neid näksida. Sinu nõtkest seljast ja rinnakumerusest ei kosta muusikat. Sa oled minu jaoks seni olemas olnud, sest kedagi teist pole olnud. Sa oled täitnud tühiku, mille olemasolust ma ei olnud teadlikki.

      Sa kutsusid mu tookord koju õhtusöögile, kui olin su sellest jamast päästnud. Ma oletan, et tänutäheks. Kirjutasid kutse lipikule ja ulatasid minule. Vastasin „jaa”. Tahtsin seda kirjutada, aga andsid naeratades märku, et said niigi aru.

      Ma СКАЧАТЬ