Veri lumel. Veel verd. Jo Nesbo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olen mina ja sina oled sina. Mis sa sellest arvad?

      Või on kõik veelgi lihtsam? Et sina oled lombakas ja kurttumm. Mul on puudeid endalgi piisavalt ja olen kõlbmatu kõigeks muuks peale ühe asja. Ja kuidas kurat me teineteisega räägiksime? Sina pakuksid kindlasti, et vahetaksime kirjakesi, aga mina olen, nagu öeldud, vaeglugeja. Ja kui ma pole seda enne öelnud, siis nüüd ütlen.

      Ja ma ei tea, kas sa saad aru, Maria, et meest see kuigivõrd ei eruta, kui sa kurttummade kombel valjusti ja kiledalt naerad selle peale, et ta on kirjutanud just lause „sul on ilusad silmad”, kus on neli viga.

      Olgu, mis on. Ma ei läinud. Nii palju siis sellest.

      Daniel Hoffmann tahtis teada, miks ma tööga nii kaua jokutan.

      Küsisin, kas ta on nõus, et peaksin enne tegutsema hakkamist hoolitsema selle eest, et jäljed meieni ei viiks. Ta oli nõus.

      Nii ma siis jätkasin korteri jälgimist.

      Järgmistel päevadel tuli noormees Corina juurde iga päev samal ajal, kohe pärast kella kolme, kui jälle pimedaks oli läinud. Tuli sisse, viskas kingad jalast ja lõi. Iga kord täpselt samamoodi. Algul hoidis naine käsi näo ees. Nägin tema suu ja kaelasoonte järgi, et ta karjus ja palus mehel lõpetada. Too aga ei lõpetanud. Mitte enne, kui pisarad mööda naise põski voolama hakkasid. Alles siis kiskus mees tal kleidi seljast. Iga päev uus kleit. Seejärel võttis mees teda diivanil. Naine oli tal ilmselgelt käpa all. Ütleksin isegi, et naine oli temasse lootusetult armunud. Samamoodi nagu Maria oli armunud oma narkarisse. Mõned naised ei tea, mis neile hea on, jagavad sületäite kaupa armastust, ilma et midagi vastu nõuaksid. Tundub, nagu kütaks vastuarmastuse puudumine neid veelgi enam üles. Küllap need vaesekesed loodavad, et saavad ühel päeval väärilise tasu. Lootusrikas lootusetu armumine. Keegi peaks neile õpetama, et maailmas asjad nii ei käi.

      Aga ma ei usu, et Corina oli armunud. Ta ei olnud mehest sel viisil sisse võetud. Tõsi, ta silitas meest pärast vahekorda, saatis ta ukseni, kui too kolmveerand tundi hiljem lahkus, rippus tal veidi teeseldult kaelas, sosistas kindlasti armusõnu. Aga näis kergendust tundvat niipea, kui mees oli uksest väljas. Ja küllap mina juba tean, kuidas armumine välja näeb. Nii et miks peaks linna suurima mõnuainetega hangeldaja noor abikaasa tahtma kõik mängu panna mingi odava armuseikluse pärast mehega, kes teda peksab?

      Neljandal õhtul ma taipasin. Ja pidasin seda esmalt lausa kummaliseks, et mul vastuse leidmine nii kaua aega võttis. Armuke teadis midagi Corina kohta. Ja võis seda rääkida Daniel Hoffmannile, kui naine tema tahtmist ei tee.

      Kui ma viiendal päeval ärkasin, oli otsus küps. Mõtlesin läheneda asjale teise nurga alt.

      5. PEATÜKK

      Langes kerget lund.

      Kui mees kell kolm saabus, oli tal Corina jaoks midagi kaasas. Väikese karbi sees. Ma ei näinud, mis see on, ainult seda, et Corina lõi korraks näost särama. Lõi särama ööpimeduse suure elutoaakna taga. Ta tundus üllatunud. Ma olin isegi üllatunud. Aga lubasin endale, et mehele manatud naeratuse kingib ta varsti minule. Pidin ainult õigesti talitama.

      Kui mees natuke pärast kella nelja lahkus – ta jäi kauemaks kui tavaliselt –, varjasin ma end teisel pool tänavat.

      Nägin, kuidas pimedus mehe alla neelas, ja vaatasin üles. Naine seisis elutoa aknal nagu laval, käsi püsti, ja uuris seda – ma ei näinud, mida täpselt. Korraga tõstis ta pilgu ja vaatas minu peidukoha poole. Teadsin, et ta ei saa mind kuidagi näha, aga ikkagi … Puuriv, otsiv pilk. Ilme korraga hirmunud, meeleheitlik, lausa paluv. Veendumus, et saatust ei saa sundida, nagu seisab ühes raamatus, kurat teab, millises. Pigistasin mantlitaskus püstolit.

      Ootasin, kuni naine akna juurest eemaldub, ja tulin siis peidust välja. Läksin kiirel sammul üle tänava. Kõnniteel leidsin värskelt lumelt mehe saapajäljed. Ruttasin talle järele.

      Ümber nurga keerates nägin tema selga.

      Loomulikult olin ma kaalunud erinevaid võimalusi.

      Et ta on kuhugi auto jätnud. Sel juhul seisaks see tõenäoliselt mõnel Frogneri linnaosa kõrvalisel tänaval. Inimtühjal kehvalt valgustatud tänaval. Suurepärane. Või võis juhtuda, et ta astub kuhugi sisse, näiteks baari või restorani. Sel juhul ootaksin ta ära. Aega oli mul piisavalt. Mulle meeldis oodata. Mulle meeldis aeg, mis jäi otsuse ja rünnaku vahepeale. Need olid ainsad minutid, tunnid ja päevad minu tõenäoliselt lühikeses elus, kui ma olin tõesti oluline. Ma olin kellegi saatus.

      Ta võis minna ka bussi või taksoga.

      Sel juhul jõuaksime Corinast veel kaugemale, mis tuleks vaid kasuks.

      Ta läks Rahvusteatri metroojaama.

      Jaam oli rahvarohke, pääsesin talle veel lähemale.

      Ta astus Lääneliini metroorongi. Lääne-Oslo poiss siis. Ma pole sinna linnaossa kuigi palju sattunud. Liiga palju raha, mida pole kuhugi panna, ütles mu isa ikka. Mul pole aimugi, mida ta sellega silmas pidas.

      Maria selle metrooliiniga tavaliselt ei käinud, aga sõidu algus kulges samu rööpaid pidi.

      Ma istusin mehe taha. Me olime tunnelis, mille pimedus ei erinenud nagunii enam väljas laiutavast ööst. Teadsin, et jõuame varsti mulle tuttavasse kohta. Raua kolksumine ja rongi kerge jõnksatus.

      Ma kaalusin, kas mitte suruda püstolisuu vastu istme seljatuge ja vajutada koliseval pöörangul päästikule.

      Ja kui pöörang jäi selja taha, taipasin ma esimest korda, mida see heli mulle meenutab. Metalli kolin metallil. Korra ja paikamineku tunne. Nagu saatus. Need olid minu töö helid, relva liikuvad metallosad, vinnastushoob ja kaitseriiv, kukk ja tagasilöögivedru.

      Me olime ainsad, kes Vindereni peatuses väljusid. Sammusin tema järel. Lumi krudises saabaste all. Püüdsin kõndida temaga ühes taktis, et ta mind ei kuuleks. Mõlemal pool olid eramajad, aga ometi olime nii üksi, nagu asuksime Kuu peal.

      Läksin tema taha ja kui ta pead pööras, võib-olla arvates, et olen mõni naaber, tulistasin teda alaselga. Ta kukkus vastu lippaeda, keerasin ta jalaga ümber. Ta põrnitses mind klaasistunud pilgul ja hetkeks arvasin, et ta on juba surnud. Siis maigutas ta aga suud.

      Oleksin võinud talle südamesse, kuklasse või pähe lasta. Miks ma teda kõigepealt alaselga olin lasknud? Kas selleks, et talt midagi küsida? Vahest küll, aga nüüd olin selle unustanud. Või tundus see hetkel ebaoluline. Lähedalt ei paistnud ta teistsugune. Hüään. Tulistasin teda näkku. Verise koonuga hüään.

      Märkasin, et aia tagant paistab poisi pea. Tema kindad ja müts olid lumekorpas. Küllap oli üritanud lumememme meisterdada. Tuhklumega pole see kuigi kerge. Kõik vajub kokku, pudeneb käte vahel laiali.

      „Kas ta on surnud?” küsis poiss surnu poole vaadates. Vahest on veider inimest vaid paar sekundit pärast suremist surnuks nimetada, aga nii ma neist alati mõtlen.

      „Kas ta on sinu isa?” küsisin ma.

      Poiss raputas pead.

      Ma ei tea, miks ma nii arvasin. Miks mul tuli selline mõte, et kuna poiss on nii rahulik, siis peab surnu olema tema isa. Tegelikult ma tean, miks. Sest ma olin ise täpselt samuti reageerinud.

      „Ta elab seal,” ütles poiss, näitas ühe kindaga suunda ja lutsis teiselt jääkorpa, tõstmata СКАЧАТЬ