Mehejaht. Jennifer Crusie

Чтение книги онлайн.

      „Ja kui sa minu kallal kraaksumist ei jäta, lasen esimesena õhku golfirajad.”

      „Paps saaks siis alles vihaseks.”

      „Ma arvan, et kõige rohkem häirivad mind nende riided,” alustas Jake.

      „Meil pole vaja seda arutada,” pistis Will.

      „Ega vist.”

      „Pagan küll, Jake…”

      „Olgu, olgu. Räägi asjast. Sa segad mul päikesetõusu vaatamist.”

      Will niheles ebamugavalt.. „Vaata,” ütles ta viimaks, „ma olen sind alati pidanud oma… noh…”

      „Kangelaseks?” pakkus Jake. „Iidoliks?”

      „Ma ütleksin pigem eeskujuks,” kostis Will. „Lapsepõlves püüdsin ma igati sinu moodi olla. Hiljem kujunes see juba harjumuseks.” Ta vaatas vennale otsa. „Sa olid alati parim. Kõiges.”

      „Ei olnud,” ärritus Jake veidi. „Sa arvasid seda vaid sellepärast, et olid mu väikevend.”

      „Jake, sa pole viis aastat mitte mõhkugi teinud,” sõnas Will. „Mitte kui midagi. Sestpeale, kui tulid mulle siia abiks.” Jake tahtis midagi öelda, kuid Will ei lasknud tal alustadagi. „Ma tean, et sa hoiad välitöödel silma peal. Aga, tont võtku, selleks poleks sul tarvis voodistki välja ronida. Ja tegelikult selline su juhtimine üldjoontes välja näebki.”

      „Kuule nüüd,” torises Jake.

      „Vaata, mul on sind siin vaja küll. Sinust on palju abi ja ma ei tahaks sugugi, et sa minema lähed, aga sa pead tagasi linna minema.”

      „Ei,” vastas Jake.

      „Siin ei jõua sa oma eluga kuskile,” alustas Will, kuid seekord ei lasknud Jake tal lõpetada.

      „Ja mulle meeldib selline elu,” seletas ta. „Ära arva, et toon ennast sinu ja selle paiga nimel ohvriks. Ei too. Mulle meeldib siin ja ma ei kavatsegi ära minna.”

      Will katsetas teistmoodi lähenemist. „Oled sa mõelnud kunagi uuesti abielluda?”

      „Ei,” vastas Jake. „Miks me seda arutame?”

      „Sest kui sa oleksid plaaninud abielluda kellegagi siitkandist, oleksid sa seda juba teinud,” ütles Will. „Seegi on põhjus linna tagasi minemiseks.”

      „Ma ei taha linna tagasi,” kostis Jake. „Nii, ja nüüd räägi mulle õige, mis lahti?”

      „Oh jah.” Will potsatas toolile ja hõõrus otsmikku.

      „Lase aga tulla,” julgustas Jake teda. „Pärast tunned end hulga paremini.”

      „Ema on sinu pärast mures,” ütles Will. „Ja Valerie arvab, et ma kasutan sind ära.” Ta pöördus Jake’i poole. „Sa oled mulle selles asjas tõesti elupäästjaks. Vahel, kui hotellis on päris põrgu lahti, siis mõtlen: „Jumal tänatud, et Jake väljas kõige eest hoolt kannab.” Ja ma mõtlen seda tõsiselt. Sinust on väga palju abi.”

      „Ma tean,” muigas Jake. „Ja see on teine põhjus, miks ma ära ei lähe. Aga peamine põhjus on see, et ma lihtsalt ei taha.” Ta rüüpas kohvi. „Nii et Valerie siis tunneb mu käekäigu pärast muret?”

      Will heitis talle kõõrdpilgu. „Jah. Minu meelest oli see ka natuke veider.”

      „Mõtlesingi juba, et millal ta tegutsema asub,” märkis Jake.

      Will kergitas kulmu. „Räägid ehk mulle ka?”

      „Valerie meelest on hotellipidamise näol tegemist partnerlussuhtega.”

      „Ongi ju,” oli Will pisut segaduses. „Sina ja mina.”

      „Ei,” seletas Jake, „sina ja tema. Mina olen jalus.”

      „Mismoodi jalus?” Will näis ägestuvat.

      „Ma takistan teil kahel saamast Kesk-Lääne hotellipidajateks number üks.”

      „Oh jumal küll,” pomises Will. „Tead, selle naisega hakkab veel jama olema.”

      „Hakkab?” kergitas Jake kulmu. „Ma tean, et te jagate korterit, mis tõenäoliselt varjutab sinu arusaamist asjast. Ma tean, et ta on hiilgav personalijuht, mis – kuna sa sõna otseses mõttes elad ja hingad sellest hotellist – varjutab su arusaamist veelgi rohkem, aga Valerie on saabumise hetkest peale olnud üks tõeline nuhtlus.”

      „Noh, ma usun, et mure leiab peagi lahenduse,” ütles Will. „Aga on veel ka ema. Tema on sinu pärast mures. Minu pärast ka,” lisas ta kiiresti, kui Jake suu avas. „Aga enamasti sinu pärast. Sest sa oled vanem.”

      „Oh pagan,” ütles Jake. „Mida ta tahab?”

      „Ta tahab, et me abielluksime. Ta tahab lapselapsi.”

      Jake kehitas õlgu. „Aga kingi siis talle mõned.”

      „Ma pole abielus,” jäi Will endale kindlaks. „Ja mul pole seda plaaniski.”

      Jake kergitas kulmu. „Valerie võib olla teist meelt.”

      Will raputas pead. „Minul pole, taevale tänu, kohta Valerie tulevikuplaanides.” Will rüüpas sõõmu kohvi ja vaikis mõtlikult, kuid jätkas siis: „Üks suurettevõte on temast huvitatud. Nad tõenäoliselt teevad talle lähipäevil superpakkumise Idarannikule personalijuhiks minna ja läinud ta ongi.”

      Jake piidles venda uudishimulikult. „Ja sulle ei valmista see põrmugi muret?”

      „See on mulle tõeliseks kergenduseks. Valerie on küll ääretult hakkaja naine ja ma olen talle tänulik kõige eest, mis ta siin on teinud, aga ta käib mulle närvidele. Tead, ma ei saa senini aru, mis sundis meid üldse kokku kolima.”

      „Mina saan,” ütles Jake pilku taas järvele pöörates. „Seks. Seks on väga võimas jõud, poisu, ja naised oskavad seda kasutada.”

      „Sellepärast sa neist lahti ütlesidki?” küsis Will kaastundlikult. „Kas paranoia sunnibki sind tsölibaadis elama?”

      „See pole paranoia, kui nad on tõesti nõuks võtnud sind oma käpa alal saada,” vaidles Jake. „Ja kui aus olla, siis minu meelest oled sa Valeriel peos küll. Ja olen enam kui kindel, et Valerie arvab sedasama.”

      „Pole ma kellelgi peos,” sõnas Will. „Ma olen abielus tööga.”

      Jake vaatas teda, nagu peaks ta venda segaseks.

      „Kuule, mõnel meist on karjäär ka,” protesteeris Will. „Pealegi, ma pole veel tõsisemaks suhteks valmis.”

      „Kolm aastat korterit jagada pole sinu meelest küllalt tõsine?”

      „No näed, ema ajab sama juttu.” Ta kissitas Jake’i poole silmi. „Ja see toob mind tagasi mu esialgse jutu juurde. Mulle tundub, et Valeriel ja emal on õigus.”

      „Oh kui vastik see on,” СКАЧАТЬ