Mehejaht. Jennifer Crusie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ korda. Aga tegelikult on see väga tähtis ja sellepärast sa nii õnnetu oledki. Ja mina ei ole. Ja ma ei mölla. Ma olen kunstnik.”

      „Jessie…” alustas Kate, aga Jessie ei lasknud tal lõpetada.

      „Noh, lase tulla! Millest plaanitegemist alustatakse?”

      Kate ohkas ja otsustas, et lihtsam on Jessiega kaasa minna kui temaga vaielda. „Kõigepealt seatakse paika eesmärgid.”

      „Hästi.” Jessie kummardus ja sobras oma lohmakas tikanditega kotist pastakat otsida. Sellal, kui ta oma märsis tuhnis, tõusis Kate püsti, läks kirjutuslaua juurde, võttis sealt kuldse Crossi pastaka, kõndis söögilaua juurde tagasi ja ulatas kirjutusvahendi Jessiele.

      „Tänan,” ütles Jessie kotti maha pannes. „Ma pean oma kotis väheke korda looma. Küsi see kindlasti tagasi. Mul on kalduvus teiste pastakaid enda kätte unustada.”

      „Ma tean,” lausus Kate istet võttes.

      „Niisiis, mis eesmärk sul on? Leida Härra Õige ja temaga abielluda, eks?”

      „Õige.” Kate lükkas Jessie ajalehe kõrvale, et oma kohvitassi üles leida.

      „Nii, ja milliseid omadusi me õieti otsime?”

      Jessie ajalehe serv oli tassi vajunud, seega õngitses Kate lehenurga välja ja tupsutas seda salvrätiga, et vettinud leht laudlinale plekke ei jätaks. „Su ajaleht oli mu kohvi sees.”

      „Anna andeks.” Jessie tõmbas ajalehe eemale ja valis kirjutamiseks ühe pangareklaami valge osa. „Esiteks, ta peab olema rikas.”

      „Ei pea,” vastas Kate. „Ma pole raha peal väljas.”

      Jessie silmitses teda kannatlikult. „Ei, aga sul on rikas isa ja õige kenake võõrasema. Vaesus tõmbas vee peale tollele abielueelset lepingut nõudvale Derekile, mäletad? Sa pead leidma kellegi, kellel on palju rohkem varandust kui sinu tulevane pärandus.”

      „Janice pole midagi nii kenakene. Ja pealegi saab temast tõenäoliselt peapärija.” Kui paps endale muidugi kuuendat naist ei võta.

      Jessie lõi Kate’i vastuväidetele käega. „Sinus räägib puhas armukadedus, sest ta on sinust kümme aastat noorem. Olgu. Teiseks. Ta peab olema sinust, ee… umbes viisteist aastat vanem.”

      „Miks?” küsis Kate üllatunult.

      „Sest sa otsid ilmselgelt isalikku kuju.”

      „Ei otsi. Anna see siia.” Kate kahmas ajalehe Jessie käest ja sirgeldas läbi nii punkt ühe kui ka punkt kahe. „Hästi. Esiteks peab ta olema intelligentne. Väga, väga intelligentne.”

      „Intelligentsus on hea asi,” ütles Jessie, näol lai naeratus.

      „Ja ma ei pea silmas mitte ainult akadeemilist intelligentsust. Ta peab olema, taiplik. Tal peab olema… kvaliteeditunnetust.”

      „Firmamärkide osas?” Jessie kirtsutas nina. „Sihuke ongi siis su unelmate mees?”

      „Ja väljapeetud,” ütles Kate plaani süvenenult. „Heade kommetega. Keegi, kellega oleks mugav ooperisse minna.”

      „Sa ju vihkad ooperit.”

      Kate lõi vastuväidetele käega. „Ja agressiivne. Ta peab teadma, mida elult ootab, ja oskama seda saavutada.”

      „Hästi.” Jessie võttis kohvitassi ja tahtis rüübata, kuni Kate kirjutamisega ametis oli. Tass oli tühi ning Jessie vahetas selle Kate’i oma vastu.

      „Ja edukas. Ta peab olema edukas.”

      „Kelle silmis?”

      „Mida?” küsis Kate, kelle kõrvust küsimus mööda läks.

      „Vaata,” ütles Jessie tasakaalukalt, „erinevad inimesed mõistavad edukust erinevalt.”

      „Tema palk peab võrduma vähemasti tema neljakordse vanusega ja tal peab olema samas väärtuses usaldusväärseid aktsiaid.” Kate ei pannud ise oma juttu õieti tähelegi, kui jätkas nimekirja koostamist.

      „See meenutab mõnd tsitaati,” märkis Jessie. „Las ma arvan, kes seda esimesena öelda võis? Shakespeare? Ei. Mark Twain? Ei. Oota. Oota. Ma tean! Bertran Svenson, aasta isa.”

      „Mida?”

      „Ja millal me lahedate asjadeni jõuame?”

      „Mis lahedate asjadeni?”

      „Muhe huumorimeel. Võrdsed õigused naistega. Voodis võrratu. Armastab sind hullumiseni.”

      „Noh, seda muidugi.” Kate vaatas oma nimekirja. „Kas ma edukust juba mainisin?”

      „Mitu korda.” Jessie kahmas lehe tagasi. „Olgu, nüüd teame, millist elukat otsime. Mis järgmiseks? Ta tuleb üles leida, eks?”

      „Jah.” Kate võttis kohvitassi ja kortsutas kulmu, kui nägi, et tass on tühi. „Kas sina jõid mu kohvi ära?”

      „Jah. Ma olin agressiivses meeleolus. Nõndaks, järgmine samm on leida küttimispaik.”

      „Jessie, ma ei…”

      Jessie tõstis käe. „Mille ma olen sinu jaoks juba välja vaadanud.” Ta rebis Kate’i nimekirja ettevaatlikult ajalehest välja ja ulatas sõbrannale. „Hoia see alles.” Siis võttis ta uuesti lahti reisi- ja vabaaja rubriigi. „Vaata seda siin.”

      Kate vaatas kuulutust, mille Jessie talle nina alla lükkas. Pikk ja väljapeetud mees, golfiriided seljas, seisis golfirajal, mis näis asuvat mäeküljel keset metsa. „Tule metsikusse loodusse ja pane end proovile Ameerika kõige karmimatel radadel,” seisis kuulutusel. „Cabinsi puhkekeskus ootab sind.”

      „Golfiklubi?” Kate’i pilk libises lehe alumisele servale. „Kentuckis?”

      „Tegelikult on seal kõike muudki,” ütles Jessie. „Kui edasi loed, näed, et nad pakuvad ka ratsutamisvõimalust, matkaradasid ja muidki väliüritusi. Seal on järv ka. Võid kas või näkki ujuda.”

      Kate põrnitses teda põlglikult.

      Jessie kehitas õlgu. „Olgu, sina mitte, aga võib-olla keegi teine, kes oskab põnevatest ja lõbusatest asjadest lugu pidada.” Ta nõjatus ettepoole. „Aga nende golfirada on viimase peal – isegi mina olen sellest kuulnud. Tipptegijad on nõus maksma terve varanduse, et seal mängida. Peaaegu nagu ekstreemsport.” Kate naaldus toolikorjule ja naeratas laialt. „Minusuguseid sealt muidugi ei leia, aga ma olen enam kui kindel, et sinu unelmate mehi on seal jalaga segada. Nagu kalapüük pesukausis.”

      „Noh, see kõlab… üsna huvitavalt,” kostis Kate kulmu kortsutades. „Aga ma…”

      „Sul on eesmärk ja plaan,” ütles Jessie. „Sa oled alati soovitud sihile jõudnud ja saad ka sellega hakkama.”

      „Mis paneb sind arvama, et olen alati soovitud sihile jõudnud?” küsis Kate haavunult.

      Jessie näis jahmunud. „Noh, sa…”

      „Kui СКАЧАТЬ