Mehejaht. Jennifer Crusie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on hea mõte,” noogutas Jessie. „Lase käia.”

      Kate’i silme ette kerkis kujutlus temast enesest tolle väljapeetud mehe kõrval, kellega võinuks käsikäes terve impeeriumi üles ehitada. „Ma tahan koos oma abikaasaga panna aluse oma ettevõttele. Ma tahan…”

      „Ettevõttele!” Jessie oleks vastikusest äärepealt sülitanud. „Unusta juba need äriasjad, mõtle suhtele.”

      „Ma ei oska,” vastas Kate. „Äri on ainus asi, millest ma midagi tean.”

      „Vale.” Jessie hingas sügavalt sisse. „Sa oled soe ja armastav. Sa hoolid inimestest. Vähemasti varem hoolisid.” Jessie nõjatus lauale ja võttis Kate’il käest. „Sulle meeldiks kogu aeg inimestega töötada, aga kuna selle eest makstakse jube nigelalt, töötad pigem karja pintsaklipslastega ja lähed õhtul üksi koju. See on nõme ja sa vihkad seda.” Jessie laskis sõbranna käe vabaks, naaldus uuesti toolikorjule ja ohkas. „Ma ei suuda uskuda, et raha ja edu on sulle niivõrd pähe löönud.”

      „Noh, sinuga oli tore einestada,” ütles Kate. „Kas sa ei peaks juba minema hakkama?”

      Jessie hingas sügavalt sisse. „Kate, palun kuula mind. Mine sinna Cabinsi puhkekeskusse, leia mõni tore tüüp, kellel on olemas kõik omadused su nimekirjast ja kes suudab sind enda juures hoida ja õnnelikuks teha. Sa pead vaid otsustama, et tahad õnnelik olla. Sa saad sellega hakkama.”

      Jessie siirast muret nähes Kate leebus. „Ja ongi kõik?” küsis ta. „Ma pean ainult valima?”

      Jessie noogutas korra. „Just.”

      Kate silmitses kuulutust. Muidugi, pildil kujutatud mees oli modell, aga ta oli täiuslik. Ja temal enesel oli veel suvepuhkus välja võtmata – käes oli august ja suvi oli üsna otsakorral. Pealegi polnud ta juba aastaid golfi mänginud.

      Ja ta oli üksik. Nii üksik, et vahel tunnetas ta seda iga keharakuga.

      „Olgu,” kuulis ta end ütlevat. „Olgu peale. Ma lähen.”

      „Hurraa!” hüüatas Jessie ja osutas Kate’i stiilse vanaaegse telefoni poole. „Pane endale koht kohe kinni.”

      „Ma helistan hiljem,” ütles Kate. „Las ma kaalun seda asja natuke.”

      „Ei.” Jessie pani käed vaheliti ja toetas toolikorjule. „Ma ei lahku enne, kui oled helistanud.”

      „Ma ju ütlesin, et lähen,” sähvas Kate. „Kas sa ei usalda mind karvavõrdki?”

      „Ei,” vastas Jessie. „Ma hoian sul selles asjas silma peal, sest kui üldse keegi on suuteline suurepärast õnnevõimalust käest laskma, oled see sina. Helista. Kohe praegu.”

      Kahesaja miili kaugusel istus Jake Templeton Kentucki puhkekeskuses oma venna maja verandal, jalad rohmakale rinnatisele toetatud, ja püüdis päikesetõusu vaadates end rahulolevana tunda. Pagan, rahulolust oli asi kaugel. Sisimas näris teda mõte, et jääb millestki ilma, aga ta oskas närivaid mõtteid suurepäraselt eirata – aastate eest läbi saanud abielu oli seda talle õpetanud. Lõppude lõpuks elas ta Jumala loodud maal; ta oli vaba ning tal polnud muid kohustusi peale sadakonna aakri puhkekeskuse muru pügamise ja kastmise. Tal polnud vaja millegi pärast muretseda. Olgu, ideaalsel juhul ei oleks tema noorem vend rajanud suurepärasele talumaale maahõngulist puhkekeskust, mis meelitas kohale Idaranniku suurimaid snoobe. Aga snoobid tõid sisse tohutul hulgal raha, mis tagas kohalikele toidu ja peavarju. Pealegi ei pidanud Jake nendega kokku puutuma.

      Ei. Kokkuvõttes oli kõik päris kenasti. Jake surus beeži kauboikaabu sügavalt silmile ja nautis vabadust. „Mul on kõik olemas,” ütles ta valjusti.

      Tema vend taganes uksest välja, käes kaks auravat kruusi kohviga. Willil oli juba ülikond seljas ja ta oli valmis kohtuma külalistega, kes lakkamatult Cabinsi puhkekeskuse nikerdistega puitustest sisse voorisid. Will vaatas määrdunud teksastes ja kulunud flanellsärgis Jake’i ja pööritas silmi. Jake piidles venna stiilset rätsepaülikonda ja puhkes naerma.

      „Sa oled vastik,” nentis Will teda seirates.

      „Mis ma siis nüüd jälle tegin?” küsis Jake hooletult.

      „Asi ongi selles, et sa ei tee midagi.” Will ulatas vennale kohvikruusi, istus tema kõrvale ja vahtis järvele.

      „No kuule, ma olen selle koha siin lausa läikima löönud,” ütles Jake kaabut kuklasse lükates, kohvikruus teises käes. Ta heitis vennale muretu pilgu. „Muru on niidetud, umbrohi välja kitkutud, golfirajad meenutavad kunstmuru, tallid on…”

      „Ma ei räägi välitöödest,” ütles Will pead vangutades ja käsi vastu kohvitassi soojendades. „Sa oled muruniidukite kuningas. Ma räägin su elust.”

      „Ma olen oma eluga rahul. Sina ära end sellesse sega.” Jake pööras pilgu taas järvele ja rüüpas ettevaatlikult kuuma kohvi.

      „Sa võiksid olla rikas,” ütles Will teda halvakspanevalt põrnitsedes.

      „Ma olin rikas,” ütles Jake. „Siis andsin ma kogu vara sulle ja sa ehitasid selle siin.” Jake raputas pead. „See on ka viimane varandus, mis ma sulle kingin.”

      „Kui sa selle mulle kinkisid, kuidas saab siis pool kohast sinu oma olla?” küsis Will.

      „Et sul oleks kohustus mind vanaduspõlves üleval pidada,” irvitas Jake. „Ma pole nii loll, kui välja paistan.”

      Will vangutas jälle pead. „Sul on juristikraad. Jumala pärast, sa töötasid ju maksuametis. Ja lõid kõigele sellele käega, et oma väikevenna juures muru niita. Sul võiks häbi olla.”

      „Tegelikult ma ju muru ei niidagi,” märkis Jake. „Kraban aga mõnel neist hooajatöödeks palgatud tudengitel kraest kinni ja ütlen: „Nolk, niida see muru ära.” See pole…”

      „Ma ei mõista, miks sa loobusid,” ütles Will.

      „Nad vingusid mu vuntside pärast ega lasknud mul seda kaabut kanda,” seletas Jake. Ta pööras pilgu uuesti järvele ja sirutas end mõnusasti välja. „Paganama ilus päikesetõus, mis?”

      „Päike tõusis juba mitme tunni eest,” kostis Will. „Kell on juba üheksa.”

      „Noh, päike pole veel kõrgele jõudnud,” märkis Jake end lösakile lastes. „Järelikult tõuseb ta ikka veel. Järelikult on ikka veel päikesetõus.”

      „Jäta juba. Ma olen sinu pärast mures.” Will kortsutas kulmu. „On muidugi tore, et sa jälle kodus oled, ja ma ei saaks siin ilma sinuta hakkama, aga tõele näkku vaadates – sa raiskad siin ainult oma aega.”

      „Ma kaalun kõiki võimalusi,” ütles Jake laisalt.

      „Sa oled oma võimalusi kaalunud juba viis viimast aastat,” turtsatas Will. „Ja kui aus olla, siis sellise tempo juures ei olegi sul varsti enam midagi kaaluda. Sul on viimane aeg end käsile võtta. Üks närune abielu ja juba oledki sa mängust väljas.”

      Jake vahtis järvele ja vangutas pead. „Oh sa poiss, sellist päikesetõusu ei näe just kuigi tihti!”

      Will jäi teda jõllitama. „Selliseid päikesetõuse näed sa siin iga jumala päev.”

      „Mina СКАЧАТЬ