Teosed I. Sokratese apoloogia. Phaidon. Kriton. Pidusöök. Charmides. Phaidros. Euthyphron. Платон
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Teosed I. Sokratese apoloogia. Phaidon. Kriton. Pidusöök. Charmides. Phaidros. Euthyphron - Платон страница 8

СКАЧАТЬ naisi, kellega seal vestelda ja suhelda ning keda järele katsuda oleks ületamatu õndsus. Ega Hadeses laseks nad selle pärast kedagi hukata! Peale kõige muu on sealsed õnnelikumad siinsetest veel selle poolest, et nad alatiseks surematuks jäävad, kui pärimus tõele vastab.

      Nõnda on ka teil, kohtunikud, tarvis surmaga seoses säilitada hea lootus, ja kui midagi tõeks pidada, siis eeskätt [d] seda, et tublile mehele ei juhtu midagi halba ei elus ega surmas ja et jumalad ei lakka iial tema saatuse eest hoolt kandmast. Minu saatus ei kujunenud niisuguseks iseenesest, vaid mulle on selge, et surm ja kõigist muredest vabanemine on mulle juba nüüd kõige parem. Seepärast siis ei peatanud ka too sisehääl mind mitte kordagi ning ma ei ole pahane oma süüdimõistjate ja süüdistajate peale, kuigi nad ei langetanud otsust ega süüdistanud mind hea kavatsusega, vaid arvasid, et suudavad mulle [e] halba teha. Selle eest on nad laituse ära teeninud. Siiski aga palun neilt midagi: kui mu pojad täiskasvanuks saavad ja kui teile paistab, et nad tunnevad raha või mõne muu taolise asja pärast enam muret kui vooruse pärast, siis tasuge neile kätte, ateenlased, ja kimbutage neid nii, nagu mina teid kimbutasin; ja kui nad endist midagi kujutavad, kuid tegelikult pole tühjagi väärt, siis laitke neid [42] nii, nagu mina teid laitsin. Kui te nõnda toimite, siis olete mind ja mu poegi õiglaselt kohelnud.

      Kuid nüüd on aeg lahkuda – minul selleks, et surra, teil selleks, et elada. Kellele meist aga suurem hüve osaks saab, see on kõigile peale jumala teadmata.

      PHAIDON

      –

Echekrates, Phaidon 34

      [57] ECHEKRATES: Olid sa ise, Phaidon, tol päeval Sokratese juures, kui ta vanglas mürki35 jõi, või kuulsid kelleltki teiselt?

      PHAIDON: Ise olin, Echekrates.

      ECHEKRATES: Mis siis oli see, mida see mees enne surma kõneles? Ja kuidas ta lõpule vastu läks? Hea meelega tahaks sellest kuulda. Praegusel ajal ei käi ju vaat et ükski Phleiusi36 kodanik Ateenas ja ka sealt pole pikka [b] aega kedagi külla tulnud, kes midagi kindlamat teaks rääkida, peale selle, et ta mürki jõi ja suri. Muu kohta ei osata midagi ütelda.

      [58] PHAIDON: Te ei ole siis kuulnud ka kohtuprotsessist,37 kuidas see kulges?

      ECHEKRATES: Ei, seda rääkis keegi meile küll, ja meie veel imestasime, et kohtuotsus langetati ammu, aga tema, nagu selgub, suri palju hiljem.38 Miks see nii oli, Phaidon?

      PHAIDON: Puhas juhus, Echekrates.39 Juhtus nimelt, et just päev enne kohtuotsuse täideviimist oli pärjatud laeva ahter, mille ateenlased saadavad Delosele.

      ECHEKRATES: Mis laeva?

      PHAIDON: Ateenlaste ütlemist mööda on see laev, millega Theseus kunagi sõitis Kreetale ja viis sinna need40 [b] “kaks korda seitse” ja päästis nemad ja pääses ise. Nad olid tollal Apollonile vandunud, nagu räägitakse, et kui nad pääseksid, saadaksid nad igal aastal Delosele saatkonna. Tollest ajast saadik on nad igal aastal selle alati jumalale saatnud ja saadavad ka nüüd. Niipea kui saatkond on valmis seatud, on neil seadus, et selle aja jooksul peab linn olema puhas ning seega ei tohi kedagi rahva nimel hukata, enne kui laev jõuab Delosele ja uuesti tagasi. Vahel võtab see aga palju aega, kui vastutuuled neid parajasti [c] kinni peavad. Saatkond algab siis, kui Apolloni preester on pannud pärja laeva ahtrile. See aga juhtus, nagu ma ütlesin, päev enne kohtuotsust. Seetõttu oligi Sokrates nii kaua vangis kohtuotsuse ja surma vahel.

      ECHEKRATES: Aga kuidas selle surma endaga ikka oli, Phaidon? Mida kõneldi ja tehti ja kes lähedastest oli selle mehe juures? Või ei lubanud võimud kedagi juurde ja ta lõpetas sõpradeta üksinduses?

      [d] PHAIDON: Üldse mitte. Nii mõnedki olid juures, isegi paljud.

      ECHEKRATES: Siis ole hea ja kirjelda meile kõike seda võimalikult täpselt – kui sul muud tegemist ei juhtu olema.

      PHAIDON: Ei, aega mul on ja püüan teile jutustada. Liiati pole ju mullegi iial midagi meeldivamat kui meenutada Sokratest, nii ise temast kõnelda kui teiselt kuulda.

      ECHEKRATES: Aga su kuulajad, Phaidon, saavad olema ometi samasugused! Seepärast püüa kõike kirjeldada nii üksikasjaliselt nagu suudad.

      [e] PHAIDON: Olgu. Mis minusse puutub, siis tundsin end tema juures kummaliselt. Sest minus ei olnud kaastunnet nagu siis, kui olla lähedase mehe surma juures. Sest see mees paistis mulle õnnelik, Echekrates, nii olekust kui sõnadest – ta lahkus nii kartmatult ja suursuguselt, et mulle tuli pähe: isegi Hadesesse ei lähe ta jumaliku osata, ja kui ta on sinna pärale jõudnud, läheb temal hästi, kui üldse [59] kellelgi.

      Just seepärast ei olnud minus mingit haledust, nagu seda võiks leina juures loomulikuks pidada, ega ka rõõmu, nagu siis, kui oma harjumust mööda olime filosoofias,41 – sest need kõned olid nimelt taolised – , vaid mul oli lihtsalt kummaline tunne, mingi tavatu segu, kokku segatud rõõmust ja samas valust, kui mõtlesin, et ta peab peatselt surema. Ja kõik, kes me olime juures, olime pea ühesuguses seisundis, kord naersime, kord jälle nutsime, [b] üks meist aga eriti, Apollodoros42 – seda meest sa ju tead ja tema laadi?

      ECHEKRATES: Kuidas siis mitte.

      PHAIDON: Tema käitus kogu aeg nii, aga ma olin ise ka vapustatud ja teisedki.

      ECHEKRATES: Aga kes seal parajasti juures olid, Phaidon?

      PHAIDON: No kodukandi inimestest43 oli seal seesama Apollodoros ja Kritobulos44 ja tolle isa45 ja veel Hermogenes46 ja Epigenes47 ja Aischines48 ja Antisthenes;49 aga oli ka Paiaania Ktesippos50 ja Menexenos51 ja mõned teised kodukandist veel. Aga Platon, ma arvan, oli haige.

      ECHEKRATES: Kas mujalt ka kedagi oli?

      [c] PHAIDON: Jaa, teebalane Simmias52 ja Kebes53 ja Phaidondes54 ja Eukleides Megarast55 ja Terpsion.56

      ECHEKRATES: Aga Aristippos57 ja Kleombrotos58? Kas nemad olid?

      PHAIDON: Ei olnud. Öeldi, et nad on Aiginal.

      ECHEKRATES: Rohkem kedagi polnud?

      PHAIDON: Ma arvan, need vast olidki kõik, kes seal olid.

      ECHEKRATES: No aga edasi? Mis kõnesid seal peeti?

      PHAIDON: Ma püüan sulle kõike täpselt kirjeldada algusest [d] peale. Nimelt, nagu meil alati tavaks oli, nii käisime Sokratese juures ka nendel eelnevatel СКАЧАТЬ



<p>34</p>

Echekrates – pütagoorlane Phleiusi linnas (vt. m. 3) 4. saj-l, Archytase õpilane, kuulus pütagoorlaste viimasesse generatsiooni. Phaidon Elisest – Sokratese lemmikõpilasi, Elise filosoofiakoolkonna rajaja. Diogenes Laertiose järgi (II, 105) oli ta sõjavang, kes oli toodud orjana Ateenasse. Seal pälvis ta Sokratese tähelepanu, kelle kaasabil ta vabaks osteti. Phaidoni õpetusest ei tea me midagi täpsemat. Kuivõrd aga Elise koolist kasvas välja Eretria koolkond ja mõlemaid seostatakse traditsioonis Megara koolkonnaga, võib arvata, et ta tegeles peamiselt loogika probleemidega.

<p>35</p>

Kr. pharmakon tähendab nii ravimit, nõiajooki kui mürki. Kasutades seda sõna, ei täpsusta Platon kunagi konkreetset tähendust. Mõnede nähtude põhjal, mida Platon käesoleva dialoogi lõpus kirjeldab (117 e – 118 a), on oletatud (J. Burnet (Appendix I tema väljaandes), toetudes Pliniusele, Historia naturalis XIV, 7), et siinne pharmakon on surmaputk (kr. κώνειον, lad. cicuta). Mürkivõtnu hakkab järkjärgult jahtuma, alates jalgadest ja lõpetades südamega. Surmale eelneb vahetult spasm või krambid.

<p>36</p>

Phleius [fleiú:s] (kr. φλειοῦς) – doorlastest elanikkonnaga linnake Peloponnesose kirdeosas, mägedevahelises orus, kust algab Asopose jõgi, pütagoorluse keskus (vt. Diogenes Laertios VIII, 46: tema nimetatud neljast “viimasest pütagoorlasest” on kolm fleiuuslased). Traditsioon seob ka Pythagorase enda selle kohaga – oletatakse, et ta võttis endale philosophos’e nime esimest korda just seal või naabruses olevas Sikyonis. Dialoogi I osa (kuni 69 e) kulgeb ka ideeliselt pütagoorlikus kontekstis. Platoni-eelse aja filosoofiakoolkondadest rõhutasid eriti just pütagoorlased, et filosoofia on eluviis. Pütagoorlikeks võib pidada ka arutletavaid põhiideid, et hing on surematu ja et see võib perioodiliselt taassündida erinevates elusolendites.

<p>37</p>

Vrd. eelnev Sokratese apoloogia.

<p>38</p>

Xenophoni järgi (Memorabilia IV, 8, 2) kolmkümmend päeva hiljem: nimelt pidi ta pärast kohtuotsust veel kolmekümneks päevaks ellu jääma, sest sellesse kuusse langesid Delose pidustused, aga seadus ei lubanud mingit avalikku surmanuhtluse täideviimist, kuni pidustuste saatkond polnud Deloselt tagasi jõudnud.

<p>39</p>

Kreeka keeles silmatorkav konstruktsioon τύχη – συνέβη – ἒτυχεν (juhus – sattus/tabas – juhtus) (järgmise lause alguses) on siin tõlgitud paronomaasiana (nagu seda teevad ka Apelt, Zehnpfennig, Markiš, ning pooldab oma kommentaaris Rowe). Pidades aga silmas, et tyche tähendab lisaks ‘juhusele’ ja ‘kokkusattumusele’ ka ‘saatust’, kuivõrd saatus ilmneb juhustes, on mõned tõlkijad ja kommentaatorid võtnud seda tekstikohta esimese vihjena Apollonile, kelle tähtsust Sokratesele nimetatakse dialoogis hiljem ka otsesõnu.

<p>40</p>

Scil. need teada-tuntud. Kreeta kuningas Minos oli talle alistunud ateenlastele peale pannud tribuudi iga aasta üheksa aasta jooksul saata Kreetale seitse noormeest ja seitse neidu Minotaurosele söögiks. Ateenlane Theseus, hilisem Ateena kuningas, osales kolmandal reisil, tappis Minotaurose ja pääses labürindist Kreeta kuninga tütre Ariadne lõngakera abil. Ateenlased saatsid seetõttu igal aastal laeva Delosele, Apolloni sünnipaika, kui tänuohvri jumalale. Täpsemalt vt. Plutarchos, Theseus. Tlk. K. Krull – Vikerkaar nr. 8–9, 1996, lk. 70–97.

<p>41</p>

Tavaliselt tõlgitakse vabamalt: meie harjumuspärastes filosoofilistes vestlustes.

<p>42</p>

Apollodoros – Sokratese õpilane, keda nimetatakse veel Ap. (34 a) ja kes on vestleja Smp. (172 a – 174 a).

<p>43</p>

Scil. Ateenast või Atikast.

<p>44</p>

Kritobulos – Kritoni (vt. m. 12) poeg, mainitud veel Ap. (33 e).

<p>45</p>

Kriton – vt. Ap. m. 18 ja Cri.

<p>46</p>

Hermogenes Ateenast on Sokratese vestluskaaslane dialoogis Kratylos.

<p>47</p>

Epigenes, Antiphoni poeg Kephisiast oli Sokratese õpilane, keda nimetatakse ka Ap. (33 e).

<p>48</p>

Aischines Sphettosest oli Sokratese õpilane. Kirjutas terve rea dialooge ja teenis elatist retoorikaõpetajana. Nimetatud ka Ap. 33 e.

<p>49</p>

Antisthenes Ateenast oli enne Sokratesega kohtumist ilmselt sofistlike vaadetega, mõjutatuna Prodikosest, Hippiasest, Protagorasest ja kõige enam Gorgiasest. Pärast Sokratese surma sai temast küünikute koolkonna rajaja.

<p>50</p>

Ktesippos oli Diogenes Laertiose järgi samuti Kritoni poeg, tõenäoliselt sofist.

<p>51</p>

Menexenos, Ktesippose nõbu oli Sokratese sõber ja õpilane. Platon mainib teda Lysises (206 d jj.) ja tema järgi on nimetatud üks Platoni dialoog.

<p>52</p>

Simmias Teebast oli pütagoorlane Philolaose õpilane, hiljem sai temast Sokratese jünger nagu ka järgmisena nimetatud Kebesest.

<p>53</p>

Kebes Teebast nagu Simmiaski esindab käesolevas dialoogis pütagoorlaste vaatepunkti. Platon nimetab Simmiast ja Kebest ka Cri. 45 b.

<p>54</p>

Phaidondes Teebast oli Sokratese õpilane.

<p>55</p>

Eukleides on siin nimetatavaist kindlasti kuulsaim, kellest sai hiljem Megara koolkonna rajaja.

<p>56</p>

Terpsion Megarast oli Sokratese õpilane, keda mainitakse ka Tht. 142 a – 143 c.

<p>57</p>

Aristippos Küreenest oli tõenäoliselt sofist Protagorase õpilane. Temast sai Küreene koolkonna rajaja.

<p>58</p>

Pärimuse järgi uputas Kleombrotos ennast pärast Phaidoni lugemist merre.