Sügistrummid 2. Диана Гэблдон
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Sügistrummid 2 - Диана Гэблдон страница 7

Название: Sügistrummid 2

Автор: Диана Гэблдон

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Любовно-фантастические романы

Серия:

isbn: 9789985342343

isbn:

СКАЧАТЬ tajus kive ammu enne nende nägemist. Claire’il ja Geillisel oli õigus, mõtles ta, kuupäev luges. Varasematel kordadel olid kivid olnud pelutavad, kuid vait. Nüüd võis ta neid kuulda; mitte kõrvadega, vaid nahaga – mingi vaikne sumisev hääl, mis meenutas torupillide undamist.

      Nad tulid üle mäeharja ja peatusid kolmekümne jala kaugusel ringist. Tõusva kuu all laius pime ja salapärane org. Roger kuulis, kuidas tema kõrval sügavalt sisse hingati ja taipas, et Fiona on tõsiselt hirmul.

      „Kuule, sa ei pea siin olema,” ütles ta tüdrukule. „Kui kardad, mine parem alla, küll ma hakkama saan.”

      „Loll, ega ma siis enda pärast karda,” pomises too ja surus rusikas käed sügavamale taskutesse. Siis pöördus ta kõrvale, lasi pea kummargile nagu väike pull ja silmitses teerada. „Lähme siis.”

      Lepavõsa Rogeri õla lähedal kahises ja soojadest riietest hoolimata läbis ta keha külm kahtlusevabin. Korraga tundus ta riietus naeruväärsena; see koosnes pikahõlmalisest mantlist, paksust villasest vestist, samasugustest pükstest ja kootud sokkidest. Kolledžis tehakse näitemängu, oli ta need rõivad õmmelnud rätsepale öelnud.

      „Lollil on ikka õigus,” ümises Roger omaette.

      Fiona astus esimesena ringi; ta ei lubanud Rogeril ei järele tulla ega pealt vaadata. Kuulekalt keeras mees selja, et tüdruk võiks teha, mis tal vähegi plaanis oli. Fional oli kilest poekott, mis ilmselt sisaldas tseremooniaks vajalikke asju. Roger oli talt küsinud, mis kotis on, kuid tüdruk oli vaid napilt vastanud, et see pole Rogeri asi. Tüdruk on peaaegu sama närvis kui mina, mõtles Roger.

      Undamine häiris teda. See ei kostnud ta kõrvus, vaid kehas – naha all, luudes. See pani ta käsivarte ja jalgade pikad luud plõnisema nagu pingul keeled, kipitas veres ja tekitas tahtmise ennast pidevalt sügada. Fiona ei kuulnud seda; Roger oli seda küsinud, et olla kindel tüdruku ohutuses, enne kui lubas tal ennast aidata.

      Roger lootis südamest, et tal on õigus – et ainult need, kes kivide häält kuulevad, võivad neist läbi minna. Ta poleks endale iial andestanud, kui Fionaga oleks midagi juhtunud – ehkki too oli talle meelde tuletanud, et on tulepühade aegu siin kiviringis viibinud korduvalt, ilma et midagi halba oleks juhtunud. Roger heitis salamisi pilgu üle õla, nägi lõhenenud kivi jalamil väikest tulukest ja keeras pea kiiresti tagasi.

      Fiona laulis vaikselt kõrgel häälel. Sõnadest Roger aru ei saanud. Kõik ülejäänud ajarändurid, keda ta teadis, olid olnud naised. Kas see tõesti toimib tema peal?

      Võib toimida, mõtles ta. Kui kivide läbimise võime on päritav – umbes nagu võime ajada keel torusse või värvipimedus –, siis miks mitte? Claire oli seda teinud ja Brianna oli seda teinud. Brianna oli Claire’i tütar. Roger teadis peale nende ainult üht ajarändurit, see oli nõid Geillis – ja Roger oli tema järeltulija.

      Ta trampis jalgu ja raputas ennast nagu kärbseid peletav hobune, püüdes vabaneda undamisest. Jumal küll, see oli nagu sipelgapesas istumine! Kas Fiona laul tegi asja hullemaks või oli see ainult tema ettekujutus?

      Ta hõõrus kipitsuse vähendamiseks rinnaesist ja ta käsi puudutas ema medaljoni, mille Roger oli kaasa võtnud talismanina ja granaatkivi pärast. Ta olid Geillise oletuste suhtes omad kahtlused – näiteks ei kavatsenud ta proovida vereohvrit, ehkki Fiona näis omalt poolt välja käivat tule –, kuid lõpuks ei tee vääriskivid kurja, ja kui neist on abi, siis… Jeerum, kas Fiona ei võiks natuke kiiremini teha? Roger väänles ja tõmbles oma riiete sees, püüdes pääseda välja mitte üksnes rõivastest, vaid ka nahast.

      Püüdes mõtteid mujale viia, patsutas ta uuesti oma põuetaskut, kus asus medaljon. Kui see mõjub… kui ta saaks… see mõte oli talle tulnud alles äsja, kui kiviringi kätketud võimalus oli küpsenud tegelikuks plaaniks. Aga kui see oleks võimalik… Roger katsus väikest ümmargust eset ja Jerry MacKenzie nägu ilmus hämaralt tema vaimusilma ette.

      Brianna oli läinud oma isa otsima. Kas tema ei võiks teha sedasama? Jumal küll, Fiona! Ta tegi asja hullemaks; Rogeri lõualuud valutasid ja nahk tulitas. Ta raputas ägedalt pead, kuid jättis peapööritust tundes järele; kolju liitekohad hakanuks otsekui lahti hargnema.

      Siis äkki oli Fiona tema juures, väike kogu, kes haaras tal käest, ütles midagi ärevalt ja juhatas ta kiviringi. Roger ei kuulnud teda – hääl ta sisemuses oli palju hullem, nüüd oli see jõudnud talle kõrvadesse, pähe, tumestanud ta pilgu ja ajanud selgroolülide vahele tulised orad.

      Hambaid kiristades tõrjus Rogeri pilk undava pimeduse niikauaks tagasi, et ta pilk jõuaks peatuda Fiona ümaral hirmunud näol.

      Roger kummardus kiirelt ja suudles Fionat otse suule.

      „Ära Erniele ütle,” sõnas ta, pöördus ära ja kõndis kivi vahelt läbi.

***

      Suvetuul tõi temani nõrga lõhna; see oli põlemise lõhn. Ta pööras pead, ninasõõrmed puhevil, et lõhna allikat leida. Seal. Lähedasel künkaharjal lõi lõkkele ja kogus jõudu leek, loitis jaanituli.

      Pea kohal särasid poolenisti pilvede taha peitunud tähed. Rogeril polnud tahtmist ei liigutada ega mõelda. Ta lamas kehatult taeva embuses, ta vaim uitas vabalt, peegeldades tähevalgust nagu kalamehe klaasist õngekork, mis õõtsub lainetel. Teda ümbritses vaikne meloodiline ümin – kaugete tähtede sireenilaul, millele seltsis kohvilõhn.

      Sellesse rahuseisundisse imbus ähmane arusaam, et midagi on valesti. Taju torkis vaimu, tekitades väikseid, kuid valusaid segadusesädemeid. Roger püüdis seda tunnet alla suruda ja tähevalguses edasi hulpida, kuid seesama vastuhakk tõi ta päriselt ärkvele. Ühtäkki oli tal jälle keha, ja see tegi valu.

      „ROGER!” karjus tähehääl talle kõrva ja ta võpatas. Kõrvetav valu sööstis läbi rinna ja ta surus käe haavale. Keegi haaras tal randmest ja tõmbas käe ära, kuid enne jõudis ta tajuda oma rinnal midagi märga ja midagi tuhaselt pehmet. Verejooks?

      „Oh, sa hakkad ärkama, jumal tänatud! Jaa, jaa, tubli poiss! Pole viga, eks?” Seda rääkis pilv, mitte täht. Roger pilgutas segaduses silmi ja pilv moondus Fiona pea ümarjooneliseks tumedaks siluetiks taeva taustal. Roger ajas end võpatades üles; see oli pigem tõmblus, kui teadlik liigutus.

      Tema keha oli kõvasti kannatada saanud. Ta tundis ennast kohutavalt halvasti ja teda ajas hulluks tappev kohvi- ja kõrbenud liha lõhn, mis tahtis ta ninasõõrmeid ära kõrvetada. Roger ajas end neljakäpukile, oksendas ja vajus siis murule maha. Muru oli niiske ja jahedus paitas ta kõrbenud nägu.

      Fiona käed olid ta peal, paitasid ja pühkisid nägu ning suud.

      „Kuidas sinuga on?” küsis naine vist küll sajandat korda, nagu Roger mõistis. Sel korral suutis ta piisavalt palju jõudu kokku võtta, et vastata.

      „Korras,” sosistas ta. „Korras. Aga miks…?”

      Fiona kõigutas edasi-tagasi pead, pühkides poolest taevast tähed.

      „Ma ei tea. Sa läksid – sa olid juba läinud – ja siis korraga lahvatas tuli, sina lamasid ringi keskel ja su mantel põles. Pidin selle kustutama termospudeliga.”

      See tähendab kohviga, mis seletas ühtlasi märga tunnet Rogeri rinnal. Viimane tõstis kobava käe ja seekord lasi Fiona sel sündida. Rogeri märjal rinnaesisel oli umbes kolmetollise läbimõõduga põlenud laik. Rind oli kärsanud ja ta võis läbi augu katsuda villide kentsakat polsterdatud tuimust, sellal kui puuriv valu rinnus laiali valgus. Ema medaljon on haihtunud.

СКАЧАТЬ