Sügistrummid 2. Диана Гэблдон

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hommikul halja mäe otsas mingil nõiatseremoonial.

      Fiona hingas pahinal välja.

      „Nii et sa tead. Ma arvasingi.”

      „Ei, ma ei tea midagi. Tean vaid niipalju, kui Claire – doktor Randall – mulle rääkis. Ta nägi koos oma mehega pealt, kuidas mingid naised volbripäeva hommikul kiviringis tantsisid ja sinu vanaema oli üks neist.”

      Fiona raputas pead.

      „Mitte lihtsalt üks neist. Vanaema oli kutsuja.”

      Roger astus kööki sisse ja võttis Fiona vastupuiklematust käest nõuderäti.

      „Tule istu,” ütles ta ja juhtis Fiona laua äärde. „Ja räägi mulle, kes on kutsuja.”

      „See, kes päikese alla kutsub,” ütles tüdruk sõnakuulelikult istudes. Roger nägi, et ta on otsustanud ja kavatseb kõik ära rääkida.

      „Mingis vanas keeles, päikeselaul. Mõned sõnad on nagu gaelikeelsed, aga mitte kõik. Alguses me tantsime ringis, siis peab kutsuja kinni ja jääb lõhkise kivi ette seisma, ja siis – see pole õieti laulmine, aga rääkimine ka mitte, rohkem nagu vaimulik kirikus. Alustada tuleb täpselt õigel hetkel, kui merest kerkib esimene päikesetera, ja lõpetada tuleb just siis, kui päike hakkab läbi kivi paistma.”

      „Kas sa mõnda sõna mäletad ka?” See oli Rogeri teadlasehing, mis endast märku andis, ja läbi segadusehägu tõstis pead tema uudishimu.

      Fiona ei meenutanud eriti oma vanaema, kuid äkki vaatas ta Rogerit pilguga, mis meenutas viimasele proua Grahami sirgjoonelisust.

      „Ma tean neid kõiki,” ütles ta. „Sest nüüd olen mina kutsuja.”

      Roger taipas korraga, et tal on suu lahti, ja ta pani selle kinni tagasi. Fiona võttis plekist küpsisekarbi ja pani kolksuga enda ette lauale.

      „Tegelikult pole sul seda vaja teada,” lausus ta asjalikult, „ja ma ei räägigi. Aga sa tahad teada proua Edgarsi kohta.”

      Fiona oli tõepoolest Gillian Edgarsit tundnud; Gillian oli olnud üks tantsijaist, ehkki üsna uus. Ta oli vanemaid naisi innukalt küsitlenud ja kõik meelde jätnud, mis talle räägiti. Ta tahtis ka päikeselaulu ära õppida, kuid see oli saladus; seda oskasid ainult kutsuja ja tema järeltulija. Mõned vanemad naised teadsid mõnda rida – need, kes olid loitsu pikki aastaid regulaarselt kuulnud –, kuid mitte tervenisti, samuti mitte salajasi reegleid, kunas alustada ja kuidas lauluridu ajastada, nii et need päikesetõusuga kokku klapiksid.

      Fiona pidas vahet ja vaatas oma kokkupandud käsi.

      „Need on naised; ainult naised. Meestel selles mingit osa ei ole ja me ka ei räägi neile. Mitte kunagi.”

      Roger pani käe ta kätele.

      „Fiona, see on õige, et sa mulle räägid,” ütles ta väga vaikselt. „Palun räägi ülejäänu ka ära. Ma pean teadma.”

      Fiona tõi kuuldavale sügava, väriseva hingetõmbe ja tõmbas käed Rogeri oma alt ära. Siis vaatas ta mehele otse silma. „Kas sa tead, kuhu ta läks? Ma mõtlen Brianna?”

      „Arvan teadvat. Ta läks sinnasamma, kuhu Gillian, kas pole nii?”

      Fiona ei vastanud, vaid vaatas teda vaikides. Roger tajus äkki kogu olukorra ebareaalsust. See ei saanud ometi võimalik olla, et ta istub siin hubases vanamoodsas köögis, mida ta tunneb poisipõlvest saati, rüüpab kuninganna pildiga kruusist teed ja räägib Fionaga pühadest kividest ning ajas rändamisest. Fionaga, tule taevas appi, kelle huvid piirduvad Ernie ja köögimajandusega!

      Igatahes nii oli ta arvanud. Ta võttis kruusi, kummutas tühjaks ja pani pehme mütsuga lauale tagasi.

      „Ma pean talle järele minema, Fiona – kui ma saan. Kas ma saan?”

      Fiona raputas pead, silmad hirmu täis.

      „Ma ei oska öelda. Mina tean seda ainult naiste kohta; võib-olla ainult naised saavadki.”

      Roger pigistas kramplikult soolatoosi. Seda oli ta kartnudki – muude asjade kõrval.

      „Aga on vist üksainus viis, kuidas seda teada saada, eks,” lausus ta pealtnäha hooletult. Tema aju tagasagarasse kerkis kutsumata külalisena kõrge lõhenenud kivi, must ja selgepiiriline nagu ähvardus malbe koidutaeva taustal.

      „Mul on tema raamatuke,” pahvatas Fiona.

      „Mis? Kelle? Gilliani? Kas ta kirjutas midagi?”

      „Jaa, kirjutas küll. On üks koht…” – ta heitis Rogerile pilgu ja tõmbas keelega üle huulte – „… me hoiame seal oma asju, kus nad on valmis pandud. Ta jättis oma raamatu sinna ja… ja… ma võtsin selle pärast sealt ära.” Pärast seda kui Gilliani mees oli leitud kiviringist tapetuna, seda tahtsid sa öelda, mõtles Roger.

      „Ma teadsin, et polisei võtaks selle muidu omale,” jätkas Fiona, „aga see – no ma lihtsalt ei tahtnud seda neile anda, aga ise ikka mõtlesin, et mis siis, kui see on tapmisega kuidagi seotud? Et ma ei tohi seda endale jätta, kui see on tähtis, aga sellest hoolimata…” Ta vaatas Rogerile otsa, anudes mõistmist. „See oli tema enda raamat, saad aru, tema käega kirjutatud. Ja kui ta selle sinna jättis, siis…”

      „Siis oli see saladus,” noogutas Roger.

      Fiona noogutas ja hingas sügavalt sisse.

      „Ühesõnaga, ma lugesin seda.”

      „Ja nii sa teadki, kuhu ta läks,” ütles Roger vaikselt.

      Fiona ohkas katkendlikult ja naeratas talle tuhmilt.

      „Igatahes on kindel, et poliseil sellest raamatust abi ei oleks.”

      „Aga minul?”

      „Ma loodan seda,” kostis Fiona lihtsalt, pöördus puhvetkapi poole, tõmbas sahtli lahti ja võttis sealt väikese rohelisse riidesse köidetud raamatu.

      32

      LOITSURAAMAT

      See on nõid Geillise loitsuraamat. See on nõianimi ja selle ma endale võtan; see, kellena ma sündisin, ei loe, loeb ainult see, kelleks ma ennast muudan, kelleks ma saan.

      Ja kelleks ma saan? Ma ei oska veel öelda, sest saan alles tegemise käigus teada, mida olen teinud. Minu tee on võimu tee.

      Öeldakse, et absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt – ent kuidas? Miks, eeldusel, et võim võib olla absoluutne, sest tegelikult ta seda ei olla ei saa. Sest me oleme surelikud, sina ja mina. Vaata, kuidas liha su luudel kidub ja närbub, katsu oma pealuud, mis tahab läbi naha tungida, ja sinu hambad pehmete huulte taga irvitavad sünges äratundmises.

      Ent ometi on paljud asjad ka ihu kütkeis võimalikud. Kas need asjad on võimalikud ka väljaspool neid kütkeid või mitte – see jäägu teistele, mind see ei puuduta. Ja siin ongi minu erinevus neist teistest, kes on enne mind asunud uurima pimedusemaailma ja kes otsivad võimu nõiakunstis, kutsudes selleks välja kurje vaime.

      Mina lähen ihulikult, mitte minu hing. Ja eitades hinge ei jaga ma väge ühelegi jõule, СКАЧАТЬ