Название: Sügistrummid 2
Автор: Диана Гэблдон
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Любовно-фантастические романы
isbn: 9789985342343
isbn:
Mulle Teatati – kõige Armulikuma Üleolekuga, mida sõnade ja liigutuste abil edasi saab anda –, et Looma väljaheidete välimus näitab ilma vähimagi Kahtluseta, et ta on siit ümbrusest Lahkunud ja Ssuundunud mingil põhjusel lääne poole.
Mul ei tulnud Pähegi nii Kogenud jahimeestega vaidlema hakata, soovisin neile kivi kotti ja me jätsime südamlikult Jumalaga. Ma ei saanud nendega ühineda, sest kodus oli pakilisi Töid teha, aga Ian ja Rollo läksid nendega kaasa, nagu nad on seda varemgi teinud.
Laadisin oma uue Püssi ära ja panin Käepärast juhtumiks, kui meie sõprade arusaam Karu kavatsustest peaks osutuma Ekslikuks.
Neljapäev, 22. september
Öösel äratas mind Unest mingi Hirmus Hääl. See oli nagu hästi kõva Kraapimine, mis pani kõik seinapalgid värisema, ja sellega kaasnesid sellised Mütsud ja Möirged, et ma hüppasin paugupealt Voodist välja, olles kindel, et maja Kukub meile otsekohe Pähe.
Vaenlase lähedust tundnud Emis tormas läbi Sahvriukse – see, tuleb tunnistada, oli nõrgukene – ja puges Peitu meie Voodi alla, kisendades nii, et tahtis kõrvakuulmise ära võtta. Mõistsin, et Karu on Kohal, võtsin Püssi ja jooksin uksest välja.
Ehkki Öö oli natukene udune, näitas kuu siiski valgust ja ma nägin selgelt oma Vastase suurt musta kogu, mis oli ennast tagajalgadele ajanud ja seeläbi osutus peaaegu sama Pikaks ja (nagu ma rahutult märkasin) umbes kolm korda Jämedamaks kui Mina, ning ei olnud minust Kuigi Kaugel.
Tulistasin karu pihta, mispeale see ennast käpuli Kukutas ja hämmastava Kiirusega lähedalasuvasse Metsa Põgenes, kadudes enne, kui ma jõudsin uuesti Laadida ja tulistada.
Kui Valgeks läks, otsisin maapinnalt Verejälgi, kuid ei leidnud ühtki, mistõttu ma ei osanud arvata, kas mu Kuul tabas Sihtmärki või mitte. Majaseina kaunistab mitu pikka valget Kriipimisjälge, mis oleks tehtud nagu Tahumiskirve või Peitliga.
Pärast seda oli meil üksjagu Mässamist, et veenda Emist (ta on Valget Tõugu ja Aukartustäratava Suurusega, väga Jonnakas ja kaugeltki mitte ilma Hammasteta) lahkuma meie voodi alt ja pöörduma tagasi oma Pelgupaika sahvris. Ta ei tahtnud seda teha, aga lõpuks lasi ta ennast ära rääkida kahe asjaolu Koosmõjul: üks oli tema nina alt sahvrini looklev maisiterade rida, teine olin mina tema selja Taga, Jäme Luud Käes.
Esmaspäev, 26. september
Ian ja tema Sõbrad Punanahad jõudsid tagasi ja rääkisid, et nende Saakloom olla nende käest metsas ära lipsanud. Ma näitasin neile Küünejälgi Majaseinal, nad läksid Elevile ja hakkasid omavahel nii Kiiresti vadistama, et ma ei suutnud nende Juttu jälgida.
Üks meestest võttis kaelaehte küljest suure kihva ja kinkis piduliku Tseremoonia saatel mulle, öeldes, et selle järgi tunneb Karu-vaim mind ära ja sel viisil kaitseb Kihv mind häda eest. Võtsin Anni Surmtõsiselt vastu ja seejärel oli mul kohustus talle tükk Meekärge vastu kinkida, et kõik oleks tehtud sündsal viisil.
Meekärje tõi Claire ja kuna tal on selliste Asjade peale alati silma, märkas ta, et üks meestest on Haige, silmad hallid, köhib ja on uimase Näoga. Claire ütles ka, et tal on Palavik, ehkki seda pole alati pealt näha. Kuna mees oli Kaaslastega koos lahkumiseks liiga haige, panime ta aita välivoodile.
Emis võttis kätte ja Poegis sahvris Ohjeldamatult. Ta sai kaksteist põrsast, kõik on terved ja kõigil on väga Hea Isu, Jumal tänatud. Meie enda Söögiisu jääb aga praegu natuke rahuldamata, sest Emis ründab raevukalt igaüht, kes sahvri ukse lahti teeb, ruigab ja Kiristab vihaselt Hambaid. Mulle anti õhtusöögiks üks muna ja teatati, et rohkem ei saa senikaua, kuni olen mõelnud välja Lahenduse sellele Probleemile.
Laupäev, 1. oktoober
Suur Üllatus. Saabus kaks Külalist…
„On ikka metsik paik.”
Brianna tõstis võpatades pilgu. Jenny osutas peanoogutusega kirjale, silmad Briannal.
„Metslased ja karud ja okassead ja kes kõik. See on üks väike hütt, kus nad kõik elavad, kirjutas Jamie. Ja täitsa üksi kaugel mägedes. See peab üks metsik paik olema küll.” Ta vaatas Briannat veidi murelikult. „Aga sa ikkagi tahad ju minna?”
Brianna taipas äkki, et Jenny kardab, et ta ei lähe; et mõte teekonna pikkusele ja sihtkoha metsikusele hirmutab ta ära. Too hütt mägedes oli paberil seisvate varesejalgade kaudu tema jaoks äkki tegelikuks muutunud – kuid kaugeltki mitte nii tegelikuks kui mees, kes need kirjutas.
„Ma lähen,” kinnitas ta oma tädile. „Esimesel võimalusel.”
Jenny nägu rahunes.
„Oh, väga hea,” ütles ta. Ta sirutas käe välja ja näitas Briannale väikest nahktaskut, mida kaunistas mustadest ja erinevates varjundites punastest okasseaokastest tehtud ornament, millesse oli kontrastiks jäetud ka mõni loomulikku halli värvi okas.
„See oli see kink, mis ta mulle saatis.”
Brianna võttis tasku ja imetles keerukat mustrit ning hirvenaha pehmust.
„See on väga ilus.”
„Ilus neh.” Jenny pööras selja ja tegi, nagu oleks tal tarvis korrastada raamaturiiulil seisvaid nipsasju. Brianna jõudis just uuesti lugemist alustada, kui Jenny teda ootamatult kõnetas.
„Kas sa jääd natukeseks siia?”
Brianna tõstis ehmunult pilgu.
„Jään siia?”
„Kasvõi päevaks-paariks,” ütles Jenny ja pööras ringi, nii et selja tagant aknast langev valgus ta ümber helenduse tekitas ja näo tumedaks varjutas.
„Ma tean, et sa kibeled minema,” ütles ta, „aga ma tahaksin sinuga enne natuke rääkida.”
Brianna vaatas talle segaduses otsa, aga ei osanud neist kahvatutest ja korrapärastest näojoontest ning nii väga ta enda omi meenutavatest kaldus silmadest midagi välja lugeda.
„Jaa,” vastas ta aeglaselt. „Muidugi jään.”
Jenny suunurk muigas. Ta juuksed olid süsimustad valgete triipudega nagu harakal.
„Väga hea,” ütles ta tasakesi. Ta vaatas oma vennatütart ja naeratus ta suul venis laiemaks. „Heldene jumal, küll sa oled mu venna moodi!”
Jäänud üksi, võttis Brianna taas kirja, luges algusosa uuesti üle ja lasi vaiksel toal enda ümbert hajuda, sedamööda kuidas Jamie Fraser ta sõrmede vahel aina elavamaks muutus ja tema hääl Brianna vaimukõrvas juba nii selgelt kõlas, nagu seisnuks ta otse tema ees, aknast voogav päikesevalgus punaseid juukseid kuldamas.
Laupäev, 1. oktoober
Suur Üllatus. Saabus kaks Külalist Cross Creekist. Ma usun, et sulle tuleb meelde, kuidas ma rääkisin Lord John Greyst, kellega tutvusin Ardsmuiris. Aga ma pole sulle Rääkinud, et olen teda kohanud СКАЧАТЬ