Sügistrummid 2. Диана Гэблдон

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Brianna võis teha nii jooni kui kaari, kujutada valgust ja varju – ja nüüd teadis ta sedagi, kust see oskus.

      Mis veel? mõtles ta äkki. Mida oli temas veel, mis oli kunagi kuulunud naisele pildil või tollele jonnakalt kaldus peaga poisile?

      „Ned Gowan tõi selle mulle Leochist,” ütles Jenny aupaklikult pildiraami puudutades. „Ta päästis selle, kui inglased pärast ülestõusu lossi hävitasid.” Ta naeratas kergelt. „See Ned on meie perekonnale palju head teinud. Ta on tasandikumees Edinburghist, oma klanni tal ei ole, aga ta on MacKenzied oma klanniks võtnud – ja seda nüüdki, kui klanni enam ei ole.”

      „Ei ole?” pahvatas Brianna. „Kas kõik on siis surnud?” Tema hääles kõlas selline õudus, et Jenny vaatas talle üllatunult otsa.

      „Ei-ei. Ma ei mõelnud seda, sõbrake. Aga Leoch on läinud,” lisas ta vaiksemalt. „Ja viimased klannipealikud koos sellega – Colum ja tema vend Dougal… kes surid Stuartite eest.”

      Brianna muidugi teadis seda, Claire oli talle rääkinud. Aga oli üllatav see ootamatu leinatunne, kurbus oma äsjaleitud veresugulaste pärast. Pingutusega neelas ta kurku tõusnud klombi alla ja läks Jenny järel trepist üles.

      „Kas Leochi loss oli suur?” küsis ta. Tädi peatus, nõjatudes käsipuule.

      „Ma ei tea,” vastas ta. Jenny heitis veel korra pilgu Elleni pildile, silmis midagi kahetsusetaolist. „Ma ei näinud seda – ja nüüd seda enam ei ole.”

***

      Teise korruse magamistuppa sisenemine oli nagu veealusesse koopasse minek. Tuba oli väike, nagu kõik toad, madalate, aastate jooksul turbasuitsust mustaks tõmbunud laetaladega, kuid seinad olid puhtad ja valged ning tuba täitis rohekas lainetav valgus, mis voogas sisse kahest suurest aknast läbi õõtsuva kibuvitsakardina.

      Siin-seal läigatas või helendas pehmes hämaruses mõni ese nagu kala vetesügavuses: kaminavaibal lebav värvitud nukk, mille oli sinna jätnud lapselaps, punutud korv, mulgustatud münt kaane külge ehteks seotud. Vaskküünlajalg laual, väike värvikirev maal lubivalgel seinal.

      Jenny sammus otsejoones külgseina ääres seisva suure riidekapi juurde, ajas ennast kikivarvule ja tõi alla suure marokäännahaga kaetud, nurkadest kulunud kasti. Kui Jenny kastikaane üles lükkas, tabas Brianna pilk metalliläigatuse ja veel ühe ereda välgatuse, nagu oleks päikesekiir teemantidele langenud.

      „Ole lahke.” Jenny tõmbas välja paksu kokkumurtud pataka määrdunud paberilehti, mis väljanägemise järgi olid palju rännanud ja mida oli palju loetud, ning ulatas Briannale. Kunagi olid need kinni pitseeritud; ühe lehe servas võis näha rasvast vahalaiku.

      „Nad on Põhja-Carolina koloonias, aga nad elavad linnadest kaugel,” seletas Jenny. „Jamie kirjutab õhtuti, kui mahti saab, ja hoiab kõik tükid alles, kuni tal endal või Fergusel on Cross Creeki asja või siis juhtub mõni rändur läbi astuma, kes saab kirja ära viia. Talle see sobib, sest kirjutamine ei ole talle kerge – eriti sestsaadik, kui tal ükskord ammu kõik käeluud olid ära murtud.”

      Briannale mõjus see möödaminnes pillatud märkus ehmatavalt, kuid tädi näost ei paistnud küll mingit täpsemat teadmist.

      „Istu, lapseke.” Jenny viipas käega, lastes Briannal endal valida tabureti ja voodi vahel.

      „Tänan,” pomises Brianna ja valis tabureti. Võib-olla Jenny siis ei teadnudki kogu tõde Jamiest ja Jack Randallist? Võimalus, et tema ise võib teada sellest mehest, keda ta isegi näinud ei ole, rohkem kui viimase lihane õde, oli kuidagi pelutav. Et neid mõtteid peast saada, avas ta kiiresti kirja.

      Ta ette ilmusid mustad ja jõulised varesejalad. Brianna oli seda käekirja näinud – kõiki neid kokkusurutud, keerulisi tähti oma pikkade kaardus sabadega, kuid see oli olnud kahesaja aastane dokument, tint pruun ning luitunud, kirjutajat kammitsemas hoolikas järelemõtlemine ja ametlikkus. Siin aga oli Jamie end vabalt tundnud – kirjaread veeresid üle lehekülje ulja kritseldusena, ridade otsad joobnult kaardus. See ei olnud ilukiri, kuid see oli täiesti loetav.

      Esmaspäeval, 19. septembril, Fraserimäel

      Minu kallis Jenny!

      Siin on kõik Hea Tervise juures ja heas meeleolus ning loodavad, et meie kirjaread leiavad sinu Kodus eest samasuguse Rõõmu ja Rahu.

      Sinu poeg saadab sulle Kõige Südamlikumad Tervitused ja palub, et teda Meenutataks ka tema Isale, Vendadele ja Õdedele. Ta palub sul Matthew’le ja Henryle edasi öelda, et saadab neile Juurdelisatud Eseme, milleks on Okassea-nimelise looma Pealuu; selle looma nimi tuleb tema tohutu Pikkadest Okastest (ehkki ta pole üldsegi selle väikese Siililoomakese moodi, keda teie teate, vaid Palju Suurem ja elab Puude otsas, kus ta Maiustab mahlaste võrsetega). Ütle Matthew’le ja Henryle, et mina küll ei tea, miks ta Hambad oranžid on. Kahtlemata arvab loom ise, et nii on Ilus.

      Juurde on lisatud ka üks väike Kingitus sinu jaoks; see Muster on tehtud nimetatud Okassea Okastest, mida Indiaanlased mitmesuguste Taimede mahlas värvivad ja siis Omapärasel Moel, nagu sa näed, mustriks seavad.

      Claire on viimasel ajal tundnud suurt Huvi Vestlemise vastu – kui seda sõna saab kasutada Suhtlemise kohta, mis piirdub enamasti Žestide ja Grimassidega (ta nõuab, et ma rõhutaksin siinkohal, et tema ei tee Grimasse, mille peale mina vastan, et mina olen selles küsimuses Parem Otsustaja, kuna mina näen kõnealust Nägu, aga tema mitte) – Vestlemise vastu vana Indiaani naisega, kellest siin piirkonnas Ravitsejana kõrgelt Lugu peetakse ja kes on Andnud talle palju selliseid taimi. Selle tulemusel on tema sõrmed praegu Punased, mis minu meelest on Väga Ilus.

      Teisipäev, 20.

      september Olin täna pikalt Hõivatud parandustöödega sara kallal, kus me öisel ajal hoiame oma paari lehma, sigu jne, et kaitsta neid siinkandis arvukate Karude kallaletungide eest. Täna hommikul kempsu minnes täheldasin pori sees suurt Käpajälge, mis Järelemõõtmisel osutus mu enda Jalajälje pikkuseks. Kari oli rahutu ja Närvis, millist Seisundit ma neile Pahaks ei saanud panna.

      Palun sind, ära tunne meie pärast mingisugust Muret. Siinsed Mustad Karud kardavad inimesi ega söanda läheneda isegi Üksikule Mehele. Pealegi on meie maja tugev ja ma olen Ianil keelanud pimedas Välja minna, kui ta pole kõvasti Relvastatud.

      Mis Relvadesse puutub, siis on meie olukord palju Paremaks läinud. Fergus tõi High Pointist hea uut tüüpi Vintpüssi ja mitu suurepärast Nuga.

      Lisaks keedupoti, mille Saabumist meie Tähistasime suure hulga maitsva Hautisega, mis koosnes Hirvelihast, metsas kasvavatest metsikutest Sibulatest, kuivatatud ubadest ja samuti suvel kuivatatud viljadest, mida nimetatakse Tomatiteks. Mitte keegi ei surnud sellest ega kellelgi meist ei tekitanud see hautis mingit Halba tunnet, nii et Claire’il on arvatavasti õigus, Tomatid ei ole Mürgised.

      Kolmapäev, 21. september

      Karu käis jälle. Leidsin Claire’i värskelt üles haritud aialapilt suuri Käpajälgi ja kraabitud Kohti. Loom nuumab ennast Talveuneks ja kahtlemata Otsib värske Mulla seest söögipoolist.

      Viisin Emise Sahvrisse, sest ta hakkab varsti Poegima. Sellisest korraldusest ei olnud eriti vaimustatud ei Emis ega Claire, aga loom on väärtuslik ja läks mulle maksma kolm naela, mis ma härra Quillanile tema eest andsin.

      Täna käis siin neli Indiaanlast. Nad on tuskaroorade suguharust. Olen neid mehi mitu Korda näinud ja minu meelest on nad ülimalt Armastusväärsed.

СКАЧАТЬ