Sa saad mind tundma. Megan Abbott

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Knoxi, Drew vanemate käte vahel kiikumas, sisenesid konverentsikeskuse hoonesse, kus sagis ringi sadakond tüdrukut koos oma kofeiinist tõmblevate vanematega.

      Täna: Eliidi kvalifikatsioon. Registreerumine vasakul. Silt oli nii tagasihoidlik, nagu oleks see alles silmapilgu eest kiiruga välja prinditud.

      Järgmine samm oli väga tähtis, aga sellised olid ju kõik tema sammud. Devoni elus oli ülepea kõik tähtis.

      „Tšau!” ütles Devon ja lehvitas neile, kõndides, selg ees, võimlejate alasse, õbluke kui rohulible.

      Järgmisena Devon Knox!

      Kõrgel tribüünil haaras Eric Katie käest kinni.

      Seal seisiski Devon võistlusväljakul. 147 sentimeetri pikkune, ilma ühegi ümaruseta, tumedates silmades eluvõitluste raskus. Katie vaatas kissis silmi alla ja uuris ette kummardudes tütre silmi, tema nägu. See polnudki justkui tema enda teismeline tütar, vaid kogemustes karastunud naine, räsitud sõjapõgenik, KGB nuhk.

      Temas on midagi mõistatuslikku, oli ta kunagi kuulnud üht kohtunikku Devoni kohta ütlemas. Ta on nagu sfinks.

      Ja see oli tõsi. Kust see küll tuli?

      Peaaegu neljateistaastane tüdruk, kelle hääl oli peenike nagu Minni Hiirel ja kes magas ikka veel oma õnnetoova kaisuloomaga, sellesama plüüstiigriga, keda ta oli kaheksa-aastaselt kangil põlvede vahel hoidnud, et jalad koos seisaksid.

      Ainult et see, kes seal võistlusväljakul seisis, kullipilk silmis, ei olnud enam too väike tüdruk.

___

      Poom, vabaharjutus, rööbaspuud. Ta läbis need edukalt.

      Jah, oli paar üllatavat komistust, aga ei midagi ületamatut. Katie ei julgenud õieti hingatagi, Eric sõtkus punetavate kätega oma teksapükste sääri. Devoni jälgimine oli nende jaoks sügavam kogemus kui kunagi varem. Nad elasid kogu kehaga igale alale kaasa, närvid viimseni pingul, südamed teineteise kõrval pekslemas. Sest ta oli nende oma, kuid ühtlasi oli ta palju vägevam kui nemad kahepeale kokku.

      „Teeb ära,” ütles Eric nüüd, koputades samal ajal vastu pinki.

      Ent siis see juhtus.

      Devoni viimane ala, toenghüpe.

      Sõrmed Ericu sõrmede vahele põimitud, vaatas Katie, kuidas nende tütar hoovõturaja alguses seisis.

      Ta vaatas, kuidas tütar naelutas pilgu hüppelauale, mis oli 120 sentimeetri pikkune, 90 sentimeetri laiune, valge vedrupind nagu hele päikeseratas, nagu emaüsk.

      Vaatas, kuidas Devon korraks hüples ja seejärel plahvatuslikul kiirusel jooksu pistis.

      Viskus õhku.

      Jumalik kõrgus, tugev maandumine.

      Ja siis see juhtus, ühe südamelöögi jooksul.

      Maandumise lõpul, jalad juba ohutult matil, nikastas Devon õige veidi paremat hüppeliigest ja tema jalg läks napilt maandumisalast välja. Võib-olla kõigest paar sentimeetrit. (Kohtunike sõnul õlanuki võrra.) Ja tõesti, ehk oli seal näha imekerget vabinat. Pisitillukest hüppeliigese paindumist.

      Ent Devon kergitas lõuga, miski tema näoilmes ei vihjanud sellele, et midagi oleks valesti läinud.

      Kui lõplikud hinded tulid, oli Devon siiski mängust väljas. Seitsme punktikümnendikuga.

___

      All väljakul oleks Katie tahtnud tütre sülle haarata, kuid seda ei tohtinud teha, niisiis jäi tal üle vaid käsi Devoni õlale sirutada ja seda pigistada.

      „Kõik on läbi. Mu elu on läbi,” ütles Devon, tõstes pilgu Katie poole, ja tütre käsi värises pisut, kui ta ühe hobusesabast lahti pääsenud juuksesalgu kõrva taha lükkas. „Sa tead seda ise ka.”

      Neid sõnu võib kuulda kõigi teismeliste suust – koduaresti, koolis osaks saanud alanduse, esimese armumise puhul.

      Aga salamisi tundis Katie, et mõneti on see tõsi. Kui ta ei pääse juunioreliiti, siis ei pääse ta ka seenioreliiti, mis tähendas – naine nägi vaimusilmas musta markerit üle treener T. voodiagrammi uisutamas –, et ei tule mingit rahvuskoondist ega rahvusvahelisi võistlusi. Ega olümpiat.

      Devoni elu ei olnud läbi, kuid tema ja nende elu oli muutunud, üheainsa jalanõksuga.

      „Kõik on otsas,” ütles Devon, silmad suletud ja nägu kõver. „Nüüd ei ole enam mitte kui midagi.”

      „Kullake,” alustas Katie. Siis lipsasid tema suust välja sõnad, mis jäid teda aastateks kummitama: „Sa hakkad kolledžis võistlema, riigi parimad programmid tahavad sind endale saada. Võimlemine pole veel kogu elu. Olümpia oli nagunii ainult kauge unistus.”

      Pilk, mille Devon talle vastuseks heitis, oli nii pöörane, et Katie võpatas.

      Ta taipas kohe, et oli valet asja öelnud või öelnud seda liiga kähku, kuumade pisarate rutus. Aga nüüd oli juba hilja.

      Järgnes kohutav sekundipikkune vaikus, kui Katie kogeledes sõnu otsis, ja siis haaras Eric Devoni õlgadest kinni, keeras tütre enda poole, sundis teda endale silma vaatama.

      „Kuule,” ütles Eric, „me tuleme tagasi. See oli alles esimene katse. Järgmises kvalifikatsioonis oleme platsis. Sa paned selle kinni.”

      Sellepärast ma temaga abiellusingi, mõtles Katie. Miks ei tulnud need sõnad tema enese suust?

      Nende asemel keerles naise peas häbiväärne mõte: sa langesid rajalt välja. Nüüd ei jõua sa ilmaski järgmisele olümpiale. Ülejärgmiseks olümpiaks on sul juba rippuvad rinnad ja pekised puusad. Sa oled liiga vana, üheksateistkümneaastane eidekõbi.

      „Ma ei taha seda uuesti teha,” ütles Devon. „Mitte kunagi.”

      Pettumusele järgnenud nädalatel näis, et kõik nihkus lausa käegakatsutavalt paigast.

      Vanasti, kui nad olid pärast sööki taldrikud laualt ära koristanud, jäid nad veel tükiks ajaks laua taha istuma, rääkisid uustulnukatest, Devoni käemarrastustest, võimla vananevast varustusest, maandumissüvendist ja uuest vedrupõrandast, mida oleks hädasti vaja läinud.

      Kuid nüüd sõi Devon õhtust oma toas, koolitööde kohal kummargil, ega võtnud korrakski kõrvaklappe peast. Teismeliste kohta oli see normaalne käitumine, aga Devon ei olnud ju normaalne teismeline. Mitte samasugune nagu teised.

      „Kui ta ometi sellest räägiks!” ütles Katie.

      Aga Devon hoidis tundeid alati kõvasti endas, otsekui nutsakuks kokku pigistatud rusikas. Isegi siis, kui ta ühe lipendava peonahatüki alla stafülokoki nakkuse sai ja sinna sisselõikeid tehti, et vedelikku välja lasta, ei hakanud ta nutma. Ta lihtsalt keeldus nutmast.

      Väikevend Drew, kes alati vaikselt ja nähtamatult seinaääri mööda liikus, ütles Katiele, et ta oli Devoni paokil uksest sisse piilunud ja midagi näinud.

      „Ta ajas toa segamini,” lausus Drew pead raputades. Ja jutustas emale, kuidas Devon oli vanu kaisuloomi täis topitud plastkasti kapist välja tõmmanud ja kõik mänguasjad voodi peale laiali kallanud, mõmmid ja Beanie СКАЧАТЬ