Sa saad mind tundma. Megan Abbott

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ja treener T. pahvatas naerma.

      Kõik pahvatasid naerma.

      Hiljem samal õhtul istusid nad Ericuga köögilaua ääres, mõtted ringi tormamas ja süda liiga kõvasti peksmas, et magama jääda, kallasid tolmusest pudelist mahlaklaasidesse burbooni ja üritasid maha rahuneda.

      Tunne oli sama nagu pärast suurt võistlust, kui nad esituse üksipulgi läbi arutasid, sellest aina uuesti jutustasid, kuni köögilaud soojusest ja võidurõõmust sumises.

      Aga seekord võttis asi ootamatu pöörde, sest Eric pihtis naisele ähmaseil silmil ja valulisel pilgul, et üks kohtunik oli väitnud, et Devon peab oma risti kandma.

      „Ma ütlen sulle, ta rääkis tüdruku jalast. Et ta ei saavuta kunagi täpset tasakaalu, kui tal vasakul jalal kaks väiksemat varvast puudu on.”

      Hoolimata lugematutest vestlustest Devoni keha, arengu, jõu, erakordse rahu ja keskendumisvõime üle ei võtnud tema ega Eric peaaegu kunagi jutuks lapse jalga. Õnnetust.

      „Kuule, Eric,” lausus Katie ja haaras mehe küünarvartest kätega kinni. „Nagu treener T. ütleb, on tüdruk juba ammuilma selgeks saanud, kuidas varvaste puudumist kompenseerida ja…”

      „Ma mõtlen vahel sellele, Katie,” vastas mees naisele lähemale pugedes.

      Korraks arvas Katie, et Eric ütleb midagi, tunnistab midagi üles. Kuidas ma küll teda ei märganud? Kuidas ma küll sain nii hooletu olla…

      Kõigis abieludes on küsimusi, mida kunagi ei esitata. Katie küsis ainult iseendalt, ja aastate möödudes tegi ta seda aina vähem, kuidas võis Eric kas või korrakski järelevalveta jätta selle va niiduki-

      risu, mille nad olid endale kusagilt garaažimüügilt sebinud, kui mees ometi teadis, et see ei lülitunud korralikult välja. Miks ta niimoodi riskis, kui ta teadis, et Devon käib tal igal pool kannul, vudib õhinal isa sabas nagu kutsikas, roosa keel ripakil?

      „Ma mõtlen sellele, mida me tegime,” jätkas mees.

      Tema sõnad jõudsid naisele lajatusega kohale.

      „Mida meie tegime,” alustas naine pead kallutades. „Me…”

      „Ta oli enne teistsugune,” ütles Eric. „Devon. Enne õnnetust.”

      Ja meie kadus unustusse. Burboonivinesse.

      Katie teadis, et mees mõtles teistsuguse all midagi enamat kui seda isevärki pehmet kohta lapse labajala otsas, kus vanasti vingerdasid kaks ingellikku varbanupsu.

      Naine soovis, et ta ei oleks nii purjus, et tal õnnestuks kinni pidada miljon tillukest kõrvale tõrjutud mõtet, mis tema ajus ringi sibasid. Devonist, sellest, kui üksildast elu tema tütar elas, sellest…

      Et mõtted paigal püsiksid, hakkas ta hoopis rääkima.

      „Ta oli alles kolmene, kui see juhtus,” väitis Katie. „Enne seda ei olnudki mingit Devonit.”

      Ta ütles seda korra ja siis veel teisegi, tundes, kuidas burboon temas ringi tiirles, kuidas kuumus tema silme alla kerkis.

      „Enne seda ei olnudki mingit Devonit.”

      Kui Katie sel õhtul voodis lebas, kurk joomisest kuivaks kraabitud, pea uimane ja tulitav, meenus talle üks asi, mis oli hiljaaegu juhtunud. Ta oli läinud telekatuppa, kus seisid virnas karikad ja vildakas medalinagi, ja näinud Devonit, kes oli oma valutavad sääred sohvale tõstnud ja määris pragunenud võimlejajalgadele Zim’s Crack Creme’i, ning valge ihupiimaga kaetult helendas tema jalg silmatorkavalt otsekui valge vingerdav ussike.

      Katie napsas mööda minnes tütre kreemistest varvastest kinni, öeldes või pigem lausa kudrutades: „Minu tüdruku imelise Frankenjala eest tuleb hästi hoolitseda!”

      Nädal hiljem pihtis Eric Katiele, et Devon tuli tema käest küsima, kas ta tohib hakata võimlas päkakaitsmeid kandma, et see nii väga välja ei paistaks. Sest isegi emme arvates on ta selle jalaga nagu koletis.

      See mõjus justkui maksahaak.

      „Miks ta minule midagi ei öelnud?” küsis ta Ericult ning mees vastas, et tüdrukul oli ilmselt häbi.

      Katie oli alati arvanud, et Devon ei mõtlegi eriti neile reetlikele valge armkoe sõõridele, mis tema päkka ääristasid. See jalg lihtsalt ei tunne nii palju, oli tütar ükskord tunnistanud. See polnud nii tundlik ja ta suutis seetõttu kauem ilma valuta poomil püsida. Aga ta ei tundnud ju nagunii üldse valu. Erinevalt teistest tüdrukutest. Pealegi olid Devoni mõlemad jalad ennekõike samasugused nagu kõigil teistelgi võimlejatel. Poomil marraskile tõmmatud. Deformeerunud, muutunud küünisesarnaseks otsekui tolles unenäos, mida Drew ükskord nägi (Devon oli kanakull, emme. Nõelad jalgadeks.)

      „Ma olen maailma kõige hullem ema,” ütles Katie ja Eric raputas pead, lohutas teda.

      See oligi lapsevanemaks olemise mõte, eks ju? Vanemad mõistsid oma last aina vähem, kuni ta ei olnud enam nende, vaid iseenda oma. Eriti Devon, kes hoidis nii paljut enda sees.

      „Ta on mõtleja, muretseja,” ütles Eric mõnikord. „Ta teeb seda lõputult.”

      Tõsine tüdruk, nagu kõik õpetajad arvasid. Pühendunud.

      Väike vanainimene, öeldi samuti.

      Aga see oli võimlemise teene. Võimlemine tegi tüdrukud vanaks ja jättis samas igavesti nooreks.

      Ja see nägu, mis Devonil kolmeaastaselt peas oli, jäigalt sihikindel ja sünnipäraselt läbitungimatu, oli samasugune kui praegu BelStarsis, kui tema nõtke keha noolena üle hüppelaua lendas.

      Jääsilm, nagu teised tüdrukud teda kutsusid. Kui nad teda raja kõrvalt vahtisid. Kõik tahtsid ise samasugused olla.

      Vaadake Devonit! ütles treener T. alati. Tema oma saladusi ei reeda.

      Teine peatükk

      Kõigepealt jalg, siis kukkumine. Katie mõtles alati, et võib-olla põhjustas esimene teise, aga kindel oli see, et mõlemad põhjustasid selle, mis edasi sündis.

      „Ükskõik mis täna ka juhtub,” kinnitas Katie tütrele, kuna Devoni nägu paistis kurnatud ja muldvana, nagu oleks ta maailma vanim kolmeteistaastane, „me oleme sinu üle väga uhked.”

      „Aga ma ei tea, kas ma olen piisavalt hea, emme,” sosistas Devon sumbunud garaažipimeduses, kui nad Ericu ja Drew’ järele ootasid. „Tõesti ei tea.”

      Tol päeval toimus juunioreliidi kvalifikatsioon.

      Viimaks ometi pidi Devon Knox selle nimel võistlema ja temast pidi saama juunioreliidi võimleja, nii nagu „Rajal” oli ette kuulutatud, vildikaga paika pandud.

      Ja mis siis sellest, et see sündis aasta hiljem, kui oodatud? Tagumiste reielihaste vigastuse pärast, mida Devon oli nende eest mitu kuud varjanud, kuni tema reie tagakülg pärast üht pikka trenni äkki potilillaks läks. See on nagu viinamarjamoos, ütles Drew. Või nagu laiaks litsutud põrnikas. Aga nüüd olid reielihased ammuilma paranenud ja see oli ju ikkagi Devon. Tema tegi kaotatud aja tasa. Ta oli endiselt rajal.

СКАЧАТЬ