Mesiniku tütar. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

      „Noh, temast saab ju rokkstaar.” Trixie häälest võis välja lugeda, nagu oleks see midagi kriminaalset.

      „Muusik olla pole ju mingi kuritegu, Trixie.”

      „Isegi tema enda ema paneb seda pahaks.”

      „Mina ei pane seda pahaks. Sa võid armastada, keda tahad. Mida kõik teised arvavad, ei lähe mulle korda.”

      „Aga millest sa siis tahtsid rääkida?”

      Grace lõi korraks kõhklema, mõeldes, kas ikka tahab jätkata. „Ma soovin, et sa sel suvel enam saarelt ei lahkuks,” lausus ta tasakaalukalt.

      Trixie näoilme väljendas õudust. „Sa ei mõtle seda ju ometi tõsiselt!”

      „Mõtlen küll, kullake. Sa ei saa oodata, et lepiksin sellega, mida tegid.”

      „Ma olen üheksateist. Taevas hoidku, ma käin tööl! Ma teenin endale ise ülalpidamist. Olen täiskasvanud inimene. Peaksin tohtima teha, mida ise tahan. Sina olid minuvanuselt juba abielus!”

      „See ei puutu asjasse. Oled mu tütar ning nii kaua, kui elad minu katuse all ega ole abielus, on mul õigus teada, kus sa viibid. Isa ja mina vastutame sinu eest. See, mida sa tegid, on andestamatu, Trixie. Mis siis, kui sinuga oleks midagi juhtunud?”

      „Jasperiga koos ei saa minuga midagi juhtuda. Ta on kahekümne neljane. Ega ma temaga putku pistnud, me olime härra Lipmanni külalised.”

      „Oleksid pidanud minult luba küsima. Oleksid pidanud ausalt ära rääkima, kuhu te lähete.”

      „Sa poleks ju lasknud mul minna.”

      „Ei, arvatavasti mitte,” nõustus Grace.

      „Noh, sellepärast ma ei küsinudki.” Trixie sättis end tualettlaua ees olevale taburetile istuma, tõmbas ühe põlve üles ja põimis käsivarred ümber selle. „Kas sa papsile oled rääkinud?”

      „Veel mitte. Tahtsin sellest kõigepealt sinuga kõnelda. Oleks hea, kui saaksin isale öelda, et see asi on joonde aetud ega vaja enam arutamist.”

      Trixie näole ilmus kergendus. „Olgu, luban, et jään kogu suveks saarele. Arvan, et poisid on niikuinii septembrini siin. Nad panevad Joe pool albumit kokku.”

      Grace tundis samuti kergendust. „Oleme siis kokku leppinud. See on hea. Räägi mulle nüüd, missugune ta on.”

      Trixie laskis jala põrandale ja hakkas juukseid kammima. Need olid paksud ja läikivad nagu emal kunagi, enne kui tuhmusid. „Ta on väga nägus.” Naeratus muutis neiu näo leebeks.

      „Selles ma ei kahtle.”

      „Tal on imeilusad silmad. Need on hallikasrohelised nagu salvei. Ja ta on vaimukas. Me naerame kogu aeg. Aga ta on ka õrn ja lahke.”

      „Ta on inglane, eks?”

      „Jah, ta räägib nagu prints.” Trixiele meenus roos ning ta võttis selle juustest ära. „Prints ta muidugi ei ole. Aga kuulsaks saab ühel päeval küll. Peaksid kuulma, kuidas ta laulab. Tal on maailma kõige seksikam hääl.”

      „Kuulaksin hea meelega, kuidas ta laulab,” ütles Grace.

      Trixie ohkas õnnelikult. „Noh, äkki kuuledki. Võib-olla laulab ta sulle mõne oma laulu. See lööb su kindlasti pahviks. Armastab, ei armasta …” Trixie hakkas katkuma roosilt õielehti.

      Grace puhkes naerma. „Paistab küll sedamoodi, nagu armastaks see noormees sind,” lausus ta.

      Trixie vaatas emale teadvalt naeratades otsa. „Mina arvan sedasama,” vastas ta.

      Kolmas peatükk

      Freddie Valentine’i võis kunagi pidada nägusaks meheks. See oli enne, kui sõjas saadud haav üht näopoolt tundmatuseni moonutas. Kuul oli jätnud ta ilma ühest silmast, purustanud sarnaluu ja rebestanud liha. Haav oli küll paranenud nagu haavad ikka, ent jätnud endast järele inetu armi meenutamaks päeva, kui kõik muutus. Päeva, mis pööras Freddie elu pea peale ning röövis temalt kõik, mida ta oli kalliks pidanud. Silmaklapp, mida ta sestpeale alati kandis, sümboliseeris seda, kuidas ta end kokku võttis ja eluga edasi läks. Valu, mida see varjas, polnud teda hetkekski maha jätnud.

      Freddie saabus Tekanassetile järgmisel hommikul laevaga, tundes Bristoli maakonnas ülemuse talus veedetud nädalalõpu üle sisimas sooja rahulolu. Kümme aastat oli ta juhtinud Tekanassetil jõhvikaistandust, mis võttis enda alla kakssada aakrit raba, ning teinud seda nii edukalt, et härra Stanley oli tahtnud kasutada tema oskusi ära ka maismaal olevas talus, kus ta kasvatas mustikaid ja vaarikaid ning pidas ühtlasi loomi. Freddie oli teinud kolm päeva tööd, mida üle kõige armastas, ning härra Stanley oli tänutäheks tõstnud tema palka. Ta oli lahkunud senisest sootuks kõrgema enesehinnanguga, täis veendumust, et kodus ees ootavaid pettumusi korvab rõõm, mida ta ammutab tööst. Paraku juhtus ta lehepoes, kuhu oli läinud sigarette ostma, kokku Bill Durlacheriga, kes valas tema hea tuju jäänustele sahmaka külma vett.

      „Räägitakse, et Trixie pidavat teile meelehärmi valmistama,” sõnas Bill, torgates ajalehe kaenla alla ja patsutades Freddiet teise käega õlale.

      „Mis mõttes meelehärmi?” küsis Freddie rahulikult. Tema vaoshoituses nähti Tekanasseti seltskonnas tüüpiliselt inglaslikku iseloomujoont, aga Billil õnnestus tavaliselt tuua esile ka tema lustlikum pool – olgu siis golfirajal või klubihoones õlleklaasi juures.

      „Ma ei tahaks olla see, kes edastab halbu uudiseid,” jätkas Bill, ise sisimas rõõmus, et saab neid edastada.

      „Eks räägi siis juba ära, niikuinii kuulen kõigest varsti Grace’ilt.”

      „Ta lipsas ühe inglise bändipoisiga minema – tead ju küll, nad peatuvad Joe Hornby pool. Too näikse arvavat, et suudab teha neist noortest Rolling Stonesi.” Bill puhkes skeptiliselt naerma. „Grace on kindlasti endast väljas. Evelyni jutu järgi oli Trixie kolm päeva ära.”

      Freddie kahvatas. Ta hõõrus habemetüükas lõuga ja mõtles, mida Bill Durlacherile öelda. Tema vastusest pidi sõltuma, kui pikalt seda skandaali üleval hoitakse. „Ah see,” lausus ta ükskõikselt. „Seda ma tean.” Tema naer kõlas veenvalt. „Mulle meeldiks, kui tüdruk oleks rohkem emasse.” Seda ei osanud Bill oodata. Et mitte lollina paista, hakkas temagi naerma. „Nad on tublid poisid,” jätkas Freddie. „Paremat saatjat poleks ma osanud tütrele ka ise välja valida. Mis selle poisi nimi nüüd oligi …?” Freddie teeskles hajameelsust.

      „Jasper vist,” vastas Bill, kelle näost võis lugeda välja pettumust.

      „Õige jah. Jasper. Meeldiv poiss see Jasper.” Tema õlalepatsutuses oli sedasama ülevoolavat familiaarsust, mis ennist Billil. „Oli kena näha, Bill. Tervita Evelyni.”

      Koju jõudes kuulis Freddie, kuidas Grace askeldab ümisedes aia teises servas kuuri all. „Grace!” hüüdis ta ning mehe hääletooni kuuldes tõttas naine mööda aiateed lähemale, süda vasardamas vastu rinnakorvi. Ta mõtles Trixiele ja ärevus pigistas nähtamatute pihtidena tema kõri.

      Freddie seisis verandal, käed puusas. Tema nägu oli kaabuserva all raevust must. „Mispärast pean ma kuulma Trixiest ja СКАЧАТЬ