Mesiniku tütar. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Kas ta toetab sind?”

      „Kuule, isa tuli Inglismaalt siia, ainsaks varanduseks terane mõistus, ning temast sai edukas ärimees. Jäänuks ta sõjast muserdatud ja tööpuuduses virelevale Inglismaale, poleks ta praegugi midagi enamat kui talusulane. Talle peaks meeldima, et tahan elus edasi jõuda – eks ole just see ju lõppude lõpuks too kuulus Ameerika unistus!”

      „Aga ema?”

      „Ema toetab mind kõiges, mida ma ette võtan. Tema tahab ainult seda, et oleksin õnnelik. Tal ei ole head haridust, aga tema isa oli haritud ja tohutult suure lugemusega. Ema sai oma hariduse temalt ning pole säärast raamatut, mida ta ei oleks lugenud. Ja ta töötab. Ema on maastikukujundaja, pealegi veel väga hea maastikukujundaja. Ta pole nagu mõned teised siinsed naised, kes ei tee terve päeva muud kui istuvad laua taga ja peksavad keelt.”

      „Tundub, et sul on äge ema.”

      „On küll. Ta on hea ja lahke, ning kui meil isaga kismaks läheb, astub ta kindlasti minu eest välja. Oma last ei jäta ta iial hätta. Enamikku emasid ajaksid mõned mu tembud meeleheitele, aga tema näib neid justkui salamisi imetlevat – otsekui kahetseks, et ei saanud ise elada samamoodi kui mina. Mulle tundub, nagu oleks temas endas ka mingit varjatud meeletust. Ma ei tea …”

      Trixie jättis lause lõpetamata ning pööras pilgu öhe, kus ahvatlevalt säravad tähed andsid aimu kaugetest tundmatutest maailmadest. „On lihtsalt niisugune tunne. Võib-olla ma eksin.”

      Jasper lõpetas mängu ja võttis neiu embusse. „Sul on külm,” sedastas ta.

      „Natukene.”

      Noormees suudles teda pealaele. „Las ma saadan sind koju.”

      „Kas tõesti?”

      „Muidugi. Ma võin ju olla tulevane rokkstaar, aga peale selle olen härrasmees ja pean kinni headest kommetest.”

      „Seda ema sulle küll ette ei heidaks,” lausus Trixie ja tõusis püsti.

      „Ei, küll aga peaaegu kõike muud.”

      „Kas ta heidaks ette ka seda, et sa käid minuga?” Trixie oli isegi üllatunud, et see küsimus tal mõtlematult üle huulte lipsas. Mida proua Duncliffe temast arvab, ei läinud neiule põrmugi korda, sest tõenäoliselt ei pidanud nad elus kunagi kohtuma. Ent ühtäkki tundus noormehe vastus talle kummaliselt tähtis.

      „Jah,” vastas Jasper ja võttis Trixiel käest kinni, et aidata ta paadist välja. „Ta heidaks seda ette.”

      „Miks?” Trixie sai kõigest hoolimata natuke pahaseks.

      „Mis tähtsust sel on?”

      „Ma ei tea. Ega vist olegi. Lihtsalt uudishimu pärast küsisin.”

      „Uudishimu teeb ruttu vanaks ja sina oled liiga ilus, et vanaks saada,” vastas Jasper, kergitas tüdruku lõuga ja suudles teda.

      „Olgu peale, ärme siis vananeme.” Aga neiu oleks ikkagi tahtnud teada, miks ta Jasperi emale vastukarva on. Kas sellepärast, et töötab ettekandjana Kapten Jacki rannarestoranis, või et ta pole piisavalt esinduslik? Vajaduse korral võib ta end üles lüüa ning kanda kostüümi ja pärlikeed nagu Grace Kelly – tal pole mõtteski elu lõpuni ettekandjaks jääda.

      Jasper saatis Trixie Sunset Slipile otse kodu ukse ette. Maja esikülge katvad roosid lõhnasid uimastavalt ning noormehele meenus korraks tema Inglise koduaed. Ta murdis ühe õie ja torkas neiule kõrva taha. „Ole oma ema vastu kena,” ütles ta ning suudles Trixiet õrnalt.

      Trixie nägu läks muigele. „Sa ju ei tunnegi teda,” vastas ta tasakesi naerdes.

      „Olen temast ainult head kuulnud,” vastas Jasper.

      „Tema sind küll pahaks ei paneks,” sosistas tüdruk. „Arvan, et meeldiksid talle isegi rokkstaarina.”

      „Homme näeme, Delixie Trixie.”

      See tobe nimi ajas Trixie naerma. „Sa tead, kust mind leida,” vastas ta ja avas ukse. Noormees ootas, kuni see tema järel sulgus, ning hakkas siis mööda tühja tänavat eemale kõndima.

      Endamisi naeratades keeras Jasper laudteele, mis viis läbi kõrge rohu mere äärde. Rand kümbles kuuvalguses. Tundus, otsekui oleksid tähed langenud taevast vette, ja särasid seal nüüd veel heledamalt. Noormees tundis Trixiele mõeldes, kuidas süda tunnetest üle ajab. Jasper oli elus esimest korda armunud. Tüdrukuid oli tal muidugi olnud teisigi. Palju tüdrukuid. Aga ükski teine polnud tekitanud temas selliseid tundeid kui Trixie. Talle meeldisid isegi Trixie pisut puseriti silmahambad: need andsid tüdrukule lahedalt ulaka ilme. Jasperile meeldis neiu vaba vaim, särtsakas olek ja vankumatu usk temasse. Ta oli veendunud, et pruugiks tal ainult paluda ning Trixie sõidaks temaga koos läbi kogu Ameerika. Mida enam Jasper sellele mõtles, seda rohkem hakkas see mõte talle meeldima. Üht teadis noormees kindlalt: kui ta sügisel lahkub, siis Trixiet ta siia randa maha ei jäta.

      Härra Duncliffe. Talle meeldis imetlus, mis nende sõnade juures tüdruku häälest kostis. Kui Trixie oli temaga, tundis Jasper rõõmu sellest, kes ta on. Trixie tekitas temas mõnusa tunde. Tüdruku andumus mõjus nagu päikesepaiste ja peletas ebakindluse tumedad varjud temast eemale. Jasper hakkas ümisema mingit viisi. Sedamööda kuidas ta edasi kõndis, andis lainete müha sellele rütmi ja tasapisi hakkasid meloodiast välja kasvama ka sõnad. Trixiele mõeldes tekkinud soojadest tunnetest inspireerituna istus ta oma kitarriga ristijalu liivale, sobitas sõnad akordidega ning mängis neid ikka ja jälle, kuni laul oli valmis ja meelde jäänud. Vaid korraks surusin su enda vastu, siis vaatasin, kuis kõnnid eemale. Ei tahtnud ma sul nõnda minna lasta, vaid veel kord emmata ja hoida endale.

*

      Trixiele tundus, et ta kuuleb magamistoa aknast kaugeid kitarrihelisid, aga see võis olla ka lihtsalt meremüha. Neiu seisis natuke aega akna juures ja laskis jahedal tuulel oma põski paitada. Ta vaatas öist taevast. Oli juba pime. Valgust andsid üksnes kuu ja salapäraselt vilkuvad tähed. All aias valitses vaikus. Linnud magasid. Mesilased olid pöördunud tagasi tarusse oma kleepuvate kärgede juurde. Küülikud tukkusid sügaval urgudes. Võõrastav hõbedane valgus muutis põõsad ja lilled ebamaiseks. Seda ilu nähes tundis Trixie, kuidas tema südant täidab joovastus, ning teadmine, et seal kusagil on Jasper, muutis selle pakitsuse üksnes tugevamaks. Pärast seda, kui noormees saarele saabus, oli Trixie hakanud nägema kõike teise pilguga. Maailm paistis sootuks ilusam, kui selles oli Jasper.

      Hetk hiljem koputas ema tasakesi uksele. „Trixie, kas ma tohin sisse tulla?”

      „Tere, mamps,” ütles Trixie, astudes akna juurest eemale ja torgates käed pika kampsuni varrukatesse.

      „Meil on tarvis rääkida,” alustas Grace, püüdes olla range, nagu Big oli soovitanud.

      Trixie palus sedamaid vabandust. „Kuule, ma tean, et käitusin valesti, ja palun siiralt andeks.” Ta pani käsivarred rinnal risti, justkui sooviks end kaitsta.

      Grace märkas tütre juustesse torgatud õit ja tema tõsine ilme mahenes naeratuseks. „Kas teil oli lõbus?”

      „Ma käisin lihtsalt bändiga kaasas. Midagi halba ei juhtunud, ausõna. Suziel ja minul oli omaette magamistuba ning me olime Joe Hornby sõbra härra Lipmanni külalised. Ta on muusikatööstuses tähtis nina ja kinnitab, et poistel on head eeldused kaugele jõuda.”

      Grace СКАЧАТЬ