Uinu vaikselt. Gwen Hunter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli tugev muskusehais, nagu skungihais, vänge ja kibe. Cheeks kaotas jälje.

      Oli möödunud piisavalt palju aega, nii et arvasin, et kriminalistika meeskond on juba farmi saabunud. Peatasin hobuse ja koera puude all ja vaatasin mobiiltelefoni. Siin kiirtee I-77 lähedal näitas levi neli pulka ning valisin talli numbri. Telefonil oli seal vali helin, eriline kellamäng ja Johnny Ray võttis toru pärast neljandat helinat.

      „Davenport Downs,” ütles ta. Sain aru, et ta oli jooma hakanud ja tegelikult ei üllatanud see mind. Johnny Rayle ei meeldinud politsei. Mõte korrakaitsjatest talumaadel võis teda vabalt panna pudeli järele haarama.

      „Johnny Ray, kas politsei on juba seal?”

      „Nad on siin,” ütles ta hapult.

      „Las ma räägin vastutava ohvitseriga.”

      „See on teie sõber.”

      „Vabandust?”

      „Teie sõber. FBI3 agent. Ta siin võttis juhtimise üle. Teate, šerif trambib siin ringi, vannub omaette. Ta on hull püsti.”

      „Püsti hull.”

      „Ah?”

      Raputasin rahulolematult pead. „Las ma räägin Jimiga.” Hetk hiljem kuulsin taustal Jimi häält mingi varustuse mahalaadimist korraldamas. Siis ütles ta otse vanasse musta telefonitorusse: „Ramsey.”

      See ainus sõna andis mulle seletamatu kergendustunde, nagu oleks keegi mind emmanud ja öelnud, et kannab hoolt minu ja iga mu võimaliku probleemi eest. See tunne ei jäänud kauaks püsima. „Tere. Mul on hea meel, et sa…”

      „Ash? Mida kuradit sa mõtled, lähed kohale ja rikud kuriteopaiga. Neetud, kas sa ei tea, kui raske on nüüd laipa leida?”

      „Kas sul koerad on?”

      „Mida?” küsis Jim.

      „Koerad. Kas sul jälituskoerad on?” Ütlesin seda mesiselt, nii mesise häälega, et isegi mu ema ei oleks suutnud seda magusamalt serveerida. Jim Ramsey teadis, mis häält ma teen, kui mulle peapesu tehakse. Umbes sellist, nagu praegu tegin. „Tead küll, selleks, et laipa leida. Või on FBI-l mingi muu viis, kuidas seda otsida? Noh, näiteks nagu, ma ei tea, ekstrasensid?” Kui Jim ei vastanud, siis ütlesin: „Ei, sul ei ole koeri. Sest koerad on Fordi maakonnas. Kuid mul on farmis üks parimaid jäljekoeri kogu osariigis ja ta on suutnud jälge ajada kuni mu maade piirini. Seejuures leidis ta ka teise varba. Koht on selgelt tähistatud erkoranži värviga.”

      Jim ohkas. „Käitun nagu idioot, eks ju.”

      „Jah, tõesti,” ütlesin lahkelt.

      Mees pugistas naerda. „Palun vabandust. Mul on mõjuv põhjus.” Ta alandas häält. „Tead, kes siin kohalikest seda tööd juhib, sest maakonna uurijad on kõik pangajuhtumi pärast Fordi maakonnas. Šerif C.C. Gaskins isiklikult.”

      „Johnny Ray ütles juba. Gaskins on tõeline šovinistlik siga, kuid seda sa minult praegu ei kuulnud. Šerif ei ole juba aastaid välitööd teinud.”

      „Seda on ka näha, kuid seda sa praegu minult ei kuulnud. Nagu kurdid mobiiliga rääkimas. Nii et lääne suunas, jah?”

      „Jah, ja seniks püüan saada Cheeksi uuesti jäljele. Sattusime skungile ja nüüd on tal nina kinni.”

      „Skunk…”

      „Oh jaa.” naeratasin hommikusse, teades, et Jim kuuleb naeru mu hääles. „Ja see on küllaltki, hmm, võimas. Loodan, et võtsid tunked ja saapad kaasa, mida oma uhke FBI ülikonna ja lipsu peal kanda. Siin läänepoolsel karjamaal haiseb ja on tibake niiske.”

      „Noh, põrgut.”

      „Jah. Arvan, et sellega on kõik öeldud. Võta natuke Tylenoli4 ja Benadryli 5 kaasa, palun. Olen olnud liiga kaua ärkvel, päike paneb mu pea valutama ja koeral on kindlasti pikast teest jalad haiged.”

      „Hästi. Hakkan tulema.”

      Alles pärast seda, kui olin kõne lõpetanud, hakkasin mõtlema, miks Jim farmis oli. Mida tegi seal FBI Columbia büroo raskete kuritegude rühma koordinaator, et võttis vastu kõne ja tegeles punase kinga ja kahe varbaga? Esmapilgul oleksin arvanud, et keegi kohalikust politseist, ilmselt C.C. ise, oli ta siia kutsunud. FBI töötas juhtumitega ainult kohaliku võimu korraldusel, välja arvatud juhul, kui operatiivrühm oli juba kohal. Ometi oli Johnny Ray öelnud, et C.C. polnud õnnelik Ramsey kohaloleku üle. Huvitav.

      Jõin pudelivett ja jagasin puuviljaküpsiseid Cheeksiga, matsutasin, ise mõeldes, mida tähendab operatiivrühma kaasamine punase tenniskinga uurimisse. Ei kohalikus Dawkins Heraldis ega Fordi maakonna lehes ei oldud erioperatiivrühmast midagi kirjutatud. Ajalehte The State loen ainult nädalavahetustel, kuid ka seal polnud midagi.

      Pannud küpsised ja vee tagasi kotti, vaatasin ringi. Farm oli pastoraalne kohake maakonnas, kuigi asus üksnes poole tunni tee kaugusel osariigi pealinnast Columbiast, mis on suurlinna probleemidega ja suurlinna hindadega laialivalguv linn. Pikad lainjad madalad künkad sirutusid mu ees välja, siin oli Davenport Downsi hobuste karjamaa ja hektarite viisi külvatud heina, lutserni ja sojauba. Mõnele strateegilisele aakrile oli istutatud hallituskindlat basiilikut, peterselli ja teisi maitsetaimi, tomateid ja suvikõrvitsalisi. Enamik neist olid nii varasel aastaajal alles võrseid ajamas. Värskelt kaevatud mulla lõhn, õietolm, hobune ja skunk; linnulaul; tuulega kohale kandunud kauge traktorimürin – see kõik oli osa Chadwicki Farmidest, minu perekonna kodust.

      Mulle ei meeldinud need järeldused, mida tegin selle kohta, mis võiks olla operatiivrühma tähendus seoses üksiku koha ja lapse kingaga. Peidetud haud, võib-olla kusagil, kus on teisigi haudu. Ma ei saanud parata, vaid pidin aga kaks ja kolm ja võib-olla nelikümmend kuus kokku liitma ja tulemuseks sain… Midagi halba. See oli väga, väga halb.

      „Tule, Cheeks,” kutsusin vana koera käeviipega. „Meil on vaja tööd teha.” Kummardusin ja vaatasin koera rähmastesse silmadesse. „Oli sul piisavalt aega, et see skungihais ninast välja saada?”

      Cheeks vaatas mulle oma tavapärase kurbliku ilmega otsa.

      „Proovime järele.” Sidusin Mabeli ohelikkupidi jahedasse plaatanipuude varju, lasksin sadula lõdvemaks, võtsin päitsed suu eest ja jätsin need talle kaela rippuma. Viskasin kandekoti üle õla ja hoidsin tenniselõhnaga kindaid Cheeksi nina ees. Ta nuhutas aeglaselt, mustad sõõrmed võbisemas. Siis vaatas ta minu poole, alumised silmalaud rippu, paljastades punased lauservad. Ta nuusutas veel kaks korda, kinnistades lõhna mällu. „Otsi!”

      Cheeks lonkis karjamaale ja tuli ringiga tagasi. Taas eemale ja tagasi. Lasin tal uuesti nuusutada, püüdes mitte sundida teda mingit kindlat suunda võtma. Taas liikus ta eemale, nina vastu maad, üles, taas vastu maad. Üha uuesti mööda kogu aeg laienevat ringi.

      Mõned jälituskoerad on nii tundlikud, et võivad õhust tabada lõhna, mis kandub kerge tuulehooga edasi. Cheeks pidi hoidma nina maas. Samas polnud ta ka laibakoer, see tähendab koer, kes on treenitud ainult laipu otsima, kuid oma teenistusaja jooksul politseis oli ta otsinud kuigivõrd kõike ja ma lootsin, et ta leiab jälje uuesti. Liikunud oma kümme minutit plaatanitest eemale, tabas ta märki. Ta kaelakarvad tõmbusid turri, saba läks pikaks ja sirgeks ning ta tiris jõuga rihma, ninaga maadligi nuuskides.

СКАЧАТЬ